•  

Kirjuhahad tegutsevad üksmeelselt

Tekst ja foto: Fred Jüssi, Ajakiri Loodus arhiiv

Kui kuuekümnendate aastate alguses Vilsandile esimesi linnuretki tegin, ei teadnud toonane looduskaitseala linnumees Leo Aumees kirjuhahast veel midagi. Jutuks tuli see huvitav merelind alles l970. aasta kevadel, mil Vilsandi rannavetes vaadeldi peaaegu kuu aja vältel nelja kirjuhahka.

ENNE SEDA oli Eestist vaid neli vaatlust. Viis aastat hiljem peatus ühel aprillipäeval – ikka sealsamas Vilsandil – enam kui sajapealine parv, ent kirjuhahast kui talvitujast Eesti Läänesaarestiku rannavetes saab rääkida siiski alates 1983. aastast. Kirjuhahka on viimase kolmekümne aastaga maailmas poole vähemaks jäänud. Tema talvitusaladest teatakse, et need asuvad Aleuudi, Komandori ja Kuriili saarte rannikuil ja Loode-Euroopas, kus on ühtekokku umbes 200 000 lindu. Euroopas talvitub neist viiendik – Barentsi merel ja Põhja-Norra fjordides on loendatud üle 30 000 ning Läänemeres Eesti ja Leedu randades kuni 6000 lindu. Meie püsivad talvituskohad on praeguseks teada Vilsandi ja Kõpu poolsaare ümbruses – keskmiselt neli tuhat ja kõige enam kuus tuhat lindu. Niisiis saame kirjuhahka nüüd võtta kui Eesti linnuriigi täieõiguslikku kodanikku. Oma nime on ta saanud täiskasvanud isaslinnu sulekuue järgi, mis on hanelise kohta tõesti tähelepanuväärselt kirju. Emaslinnud ja esimese aasta noorsandid on tumepruunid.
Märtsis-aprillis näib olevat kõige sobivam aeg seda põnevat merelindu jälgida. Sügisel, pärast Siberi arktilistest tundratest saabumist hoiduvad kirjuhahaparved enam avamerele, nii ka talvel, mil rannikumeri jääs. Siis võib hea binokliga jälgida nende tihedate parvede rahutut liikumist ja see on, nagu kihutaksid väikesed suitsupilved valge silmapiiri kohal edasi-tagasi. Rannavetes tegutsevat kirjuhahkade parve jälgida on omaette nauding. Kujutlege tihedasti üksteise ligi hoiduvate umbes sõtka-suuruste lindude paari-kolmesajapealist kogumikku askeldamas nagu üks mees. Kui parv sukeldub, sünnib see umbes paari sekundi vältel. Niisugusest äkk-ühissukeldumisest võib veel kuidagi aru saada, aga lindude samasugune pinnaletõus on küll mõistatuslik. Lendu tõusevad kirjuhahad tõesti nagu üks mees ja parve omapärane tiivavihin või -mühin on siis mere avaruse kohal kaugele kuulda. Lendava linnukogumi liikumine toob meelde õhtused kuldnokaparved Matsalu rooväljade kohal.

ELU TALVITUVATE kirjuhahkade parves toimub päevaplaani järgi. Kas see plaan just kõikidel päevadel ühesugune on, ei tea, aga igal juhul kuuluvad sinna kindlaid ajavahemikke täitvad toidukorrad, ühine tualett veepinnal mõnes vaikses lahekäärus, puhkehetked rannakaljudel või -klibul ja muidugi imelised lennuharjutused. Et mu eesmärgiks ei olnud kirjuhahkade aprillikuise elurütmi jälgimine, vaid lindude pildistamine, siis jäi neist mere ääres veedetud tundidest vähe andmeid ja enam muljeid, millest pisinatukest püüavad edasi anda juuresolevad ülesvõtted. Kirjuhahk kui linnuliik on kogu maailmas looduskaitse all. Eesti ornitoloogid peavad Polysticta stelleri’t üheks meie kõige väärtuslikumaks linnuliigiks. Millega küll peaks olema võimalik ühe või teise liigi väärtust mõõta? Või tähtsust? Või vajadust teha ponnistusi veel ühe maamuna pealt kaduva loomaliigi säilitamiseks?

loe kommentaare (1)

Nimi:


E-mail:


Kommentaar:

Telefon: 6 565 655

E-post: ilm@ilm.ee

Rohkem: Kontakt | Reklaam