14. jaanuar - korjusepäev (14.01.2018 10:25)

Täna on korjusepäev. Korjusepäevased kombed on enamuses hilisematele tähtpäevadele üle kandunud ja päev ise päris vaeseks jäänud.

Ehk küll talve keskpunkti täpne aeg vastakaid arvamisi tekitab, on mõnel pool tänast päeva nimetatud ka taliharjapäevaks. Mõned peavad talve selgroo murdumise ajaks aga hoopiski mõne päeva pärast kätte jõudvat tõnisepäeva või veelgi hilisemat küünlapäeva.

14.01.2014 Kuusalu
Foto: Jüri Voit

Taliharjapäev on see aeg, kui talv peaks olema saavutanud oma lae ja Linnutee olema jõudnud suurimale kõrgusele, kus ta siis omamoodi ilmapuuna meie kohal seisab ... ammustel aegadel üsnagi püstisena, nüüd juba kaldus ja "raiutuna".
Omal ajal olevat Linnutee kõrgeim asend langenud talvisele pööripäevale, tänapäeval aga saavutab Linnutee oma kõrgeima positsiooni jaanuari lõpuks ehk veebruari alguseks – sellest siis tõenäoliselt ka segadus erinevate taliharjapäevadega.
Vast polegi see nüüdsel ajal enam nii oluline, ent vanasti oli taliharjapäev väga tähtis aeg, mis aitas sünkroniseerida kuukalendrit tegeliku aastaajaga.

Siinkirjutaja pole isiklikult küll saanud mahti Linnutee praegust kaugust täpselt ära mõõta, aga et tänane päev niimoodi päris keset jaanuarikuud on sattunud ja et vanasti ka korjusepäeval juba mõningaid kevademärke hakati otsima, siis võib vast ka tänase päeva kohta öelda, et talihari peaks üsna käes olema.

Ennevanasti oli korjusepäev üks neist tähistest, mil' hakati lugema aega talve lõppemise poole. Mõned märkasid, et just korjusepäeval hakkas must rähn metsas puutüvedel põristama – see loeti päris esimeseks kevademärgiks.
Nii nagu karu usuti korjusepäeval omas koopas külge vahetavat ja teist käppa imema hakkavat, nii kontrolliti peredes üle ka endi toiduvarud, mida nüüdseks täpselt pool pidi alles olema jäänud. Sedasi võis üsna kindel olla, et kevadeni omadega hästi välja tullakse.
Korjusepäev oli ikka natuke tähtsam püha ja selle puhul keedeti ubadest või hernestest putru.

Jaanuaris oli hea metsategemise aeg – usuti, et jaanuaris maha võetud puu ei mädane. Eriti kõva puu pidi saama jaanuari vanakuul.

Metsas vaadati puudealust lund, et näha, kas okkaid on juba pudenenud. Nimelt teati, et kui jaanuaris puud okkaid poetavad, siis tuleb varajane kevad.

Taliharjapäeval taheti ikka natuke päikest näha- üks asi oli see, et selge ilm pidi suvele heaks endeks olema. Aga teine ja mitte vähem tähtis põhjus oli see, et korjusepäevane pilves ilm ähvardas mehed järgnevaks aastaks joodikuteks ja muidu haiglasteks teha, selge ilm seevastu lubas meestele ka selget pead.

Ja ehkki oodati juba kevadet ja sooja, oli jaanuar siiski veel see kuu, kui ilma poolelt väga sula ja vihmast aega näha ei soovitud. Teati ikka, et mida külmam jaanuar, seda soojem suvi. Öeldi suisa, et jaanuarikuine sula on nälja ema.
Ka vaadati jaanuarikuise lumepaksuse järgi, milline viljasaak tulemas on – paks lumi lubas ka palju vilja, udune jaanuar aga seevastu jälle tõotas kindlasti rukkivilja hävimist. Jaanuarikuine sula ja vihm lubas omalt poolt külma ja vihmast suve, mis põldudele midagi head ei tõotanud.
Pealegi ütlesid vanad inimesed, et “mis jaanuarikuul tegemata jääb, selle teeb veebruar topelt ära", see aga ähvardas lükata kevade õiget algusaega liialt kaugele. Seevastu pikalt härmas puud jaanuaris pidavat ennustama head viljaaastat ja augustikuusse suurepärast kalasaaki.
Jaanuaris vaadati veekogudelt jääkuhilate asukohti ka – kui need kuhilad paigal püsisid ja kevadel sinnasamma ära sulasid, kus nad pea kogu talve näha olid, siis sai just sealt kohast nii palju kalu, et tõmba aga välja. Korjusepäevaga lõppeb mardipäeval alanud lutsupüügi hooaeg, sest luts hakkab nüüd kividele kudema tulema.

Vanasti öeldi ka, et aastas on kaks surmakuud – oktoober ja jaanuar. Jaanuarikuine seliti taevas lösutav kuu lubas algavaks aastaks suurt suremist.

 Allikas: Elfikelder

Prindi | Kommenteeri | Loe kommentaare (0)

Eelmised artiklid: