Vastlapäev (28.02.2011 20:16)

Vastlapäev on tegelikult ju võõras sõna. Meil on ikka olnud liugupäev ja pudrupäev ja… Lihaheite ütlevad ka mõnel pool, aga see on ka vist tollest vastlapäeva nimetusest tulnud ja tuletab mõnedele nende paastuaja algust meelde, mis neil nüüd homsest alates 40 päeva ühtejutti kestab. Saksa keeles on ka selline sõna nagu “fasten" ja rootsi keeles on “fastlag".

Aga võibolla ikka on too lihaheite nimi iseenesest ka külge hakanud – liha ju oli enamasti igal pool otsakorral nüüd.
Seepärast siis võetigi nüüd veel need viimased seajalad ja keedeti neist leent ja rasva välja - muud lihapoolist enam ei olnudki väga võtta. Herneid keedeti koos seajalgadega ja see oli hirmus rammus söök veel viimast otsa. Aga tähtis oli teada, et vastlarasva sõrmedelt ära ei lakutud ja palgeid rasvaläikest puhtaks ka ei nühitud. Ikka niisama pidigi jääma, kuis oli juhtunud. Muidu pidavat suvel terariistad kõik kergesti sõrme hakkama.
Tanguputru tehti ka pühadesöögiks, kuhu mõned lihariismed veel sisse pandi ja peoga seeni ka juurde, kui juhtus olema. Eks neid seeni vast tummisema olemise pärast sinna sisse lisati – et nagu lihapetteks või.

Aga piim oli küll nüüd jälle lahti läinud, nii et hakatigi rohkem piimasööke ja võid sööma liha asemel. Polnudki niiväga oluline see lihakraam enam, soe aeg ka algamas ja eks sai jõuluajal seda ju küll.

Aga nood seajalgadest jäänud kondid viidi lauta sigadele asemete alla – see pidi sigade kasvule hea olema. Vurre ka tehti, parema puudumisel neist samadest seakontidest, kuigi räägiti, et lambavurrid pidavat paremini õrrama.

Vastlapäeval oli kombeks ikka leiba teha ja karaskit ka.
Veel tehti ka üks väike kakk, mida ära ei söödudki. See hoiti alles ja anti karjasele kaasa siis, kui too esimest korda loomadega välja läks. Poole antud pätsist pidi karjane kõigi elajate vahel ära jagama, teise poole aga õhtul puutumatult peremehele tagasi tooma. Sellest järelejäänud osast poetati pea’ terve aasta otsa raasukesi igale poole vähegi tähtsamatesse paikadesse ja toimetustesse – viljaseeme sai oma osa ja iga leiva- ning õlletegu samamoodi.

Vastlaliugu linade venitamise tarvis lastakse veel tänagi, kuigi linakasvatus on meil nagu on. Vanasti lauldi ja loitsiti liu laskmise ajal veel linaloitsu, kus kõik saaki ohustavad umbrohud üles loeti, et neid siis linapõldudelt ära peletada. Ja ikka – mida pikem liug, seda rohkem kahjutegijaid sai üles loetud ja seda parem saak usuti ka tulevat. Mõnel pool tehti mäeveerule eelmise aasta linaluudest lõkked üles, millest siis liuglejad läbi pidid libisema … ikka otse tulest jah, ega see neile ju miskit teinud – suur lumemöll kõik ringi ja kiire hoog sees. Sedasi sai leekidest läbi vuhisedes ise puhtaks ja ümbruse ka.
Külas käidi ka vastlapäeval kohe palju, see mõjus samamoodi kui liulaskmine – et mida kaugemale külla mindi, seda pikemad linad kasvasid.

Vastlapäev oli tegelikult jälle rohkem naiste püha. Enamus naistetöid olid ju keelatud. Siis mindigi hoopis kõrtsi linapikkust jooma. Seda joodi enamasti otse pudelist – siis sai ikka pikka voolu. Öeldi jälle, et linadele hea, kui pikemalt jookseb. Ju ta siis oligi. Ega keegi ei vaadanud pahasti küll, kui tüdrukud pudeli suule kummutasid.
Vastlapäev oli selline aeg ka, kui tuld toas üles võtta ei tohtinud. Üldse arvati, et vastlapäeval peab valgega magama juba minema, sest muidu ei saada suviseks kiire-ajaks oma und täis magatud. Aga ega noored ei tahtnud ju minna nii varakult magama, eriti kui tüdrukud vastlaviina võtma sattusid. Siis tehtigi nii, et köeti hoopis saun üles ja istuti seal koos. Ja võeti aga linapikkust edasi, mida poisid muudkui juurde tõid. Keski suurt ei keelanud ka - pikki linu oli ikka tarvis.

Et vastlapäev on noore kuu aeg, siis niideti lambaid ka mitmel pool. Kui ei olnud aega väga niita, siis oli jälle tarvilik lammastel vähemalt tukad ära lõigata – see pidi selle ära hoidma, et nõiad ei saanud öösel võõrasse lauta tulla lambaõnne ära lõikama.
Aga ega siis ainult võõra villavedamise pärast käidud teisepere laudas omale lisa hankimas. Teati ka rääkida, et kui keegi vastlaööl omale üheksast laudast villa toob ja sellest siis kindad koob, võib ta neid kindaid kandes astuda ükskõik missuguse kohtu ette ükskõik mis jutuga – kohe kõik usuvad iga sõna ja too kinnaste kandja saab alati õiguse.

Veel tehti kaitsmise pärast sellist kunsti, et keerati pihlakaokstest justkui kaar ja aeti loomad sealt alt siis läbi kõndima. Inimesed ka mõnepool pugesid pihlakavõrust läbi, aga see ei olnud nii tarvilik ja paljud tegid seda niisama ehk ka koeruse pärast – nooremad just. Kuigi ega ta liiast ka ei olnud – säärane pihlakamähk. Mõni pere, kes puudest rohkem uskus, oligi omale kaitse pärast pihlakad kahele poole väravat istutanud, neid oli väga hea kokku painutada ja lasta sealtsamast siis kõigil elus hingedel läbi jalutada.

Külas oli kombeks ühiselt valmistada ka selline omamoodi Metsik.
See oli õlgedest inimesemoodi kuju, millele riided selga pandi. Riided valiti sedaviisi, et ühel aastal olid naiseriided ja teisel aastal jälle meheriided – kordamööda sedasi. Aga see ei olnud mingi haldjas. Metsiku sisse peideti ja mõeldi kõik halvad asjad, mis siis erilise loitsuvööga õlenuku sisse hoolsasti kinni seoti.
Seda ei tea küll öelda, kas üksaasta olid ühed asjad halvad ja teineaasta teised või mispärast nad sedasi kord meest kord naist tegid.
Aga pärast viidi see kuju külast suure kisaga välja kusagile metsaveerde või selleks püsti aetud posti otsa ja pandi põlema. Hiljem püüti põlenud jäänuste järgi muidugi vaadata ka, et millest lahti saadi ja mis uuesti välja pääses või siis hävimata jäi.

Vastlapäev ju iseenesest paigal ei püsi. Kindel on ainult see, et vastlapäev on alati noore kuu teisipäev. Õige aeg arvutatakse aga nii, et loetakse kevadisele pööripäevale järgnevast täiskuust seitse nädalat tagasi kuni noore kuu teisipäevani.
Siis vaadati, et milline see vastla noorkuu on. Kui vastlapäev sattus hästi noorde kuusse, nagu meil nüüdki on, siis öeldi, et see on “nõrk vaste". Selline lubas varajas kevadet. Ja kui kuu juhtus olema veel noorem kui kolm päeva, siis pidi eriti hea viljaaasta tulema. Samamoodi ennustas vastlatuisk head viljasaaki ja palju marju.

Naised teadsid rääkida, et kui vastlakuu laseb ennast vaadata, siis saab tema käest omale aastaks ilu ja tervist nõutada. Ja juukseid kammiti hoolega - ikka ilu pärast. Mõned tüdrukud käisid teisteltki omale kõike puuduolevat häädust nõudmas – selleks mindi aga jällegi öösel ristteele, kuhu lume sisse hernestest rist joonistati. Selle risti kohale siis kükitati ja tehti oma häda. Siis kutsuti sõnadega vanatühi välja, kes sellise teo peale igasuguse soovi võis täita.

Allikas: Elfikelder

Prindi | Kommenteeri | Loe kommentaare (0)

Eelmised artiklid: