•  

Kuidas pilvi nimetada? Nomenklatuur ja pilvenimede loend (12.05.2010 22:40)

Autor: Jüri Kamenik

Oleme üle vaadanud pilvede klassifitseerimise lühiajaloo ja põhimõtted ning pilved klasside ja põhiliikide kaupa. Enne, kui asume vaatlema alaliike ja vorme, tasub juttu teha, kuidas ikkagi käib pilvedele nimetuste andmine.
Pilvede nimetamine on tegelikult ikka päris keerukas ülesanne. Lihtsam on määrata põhiliik, kui hakata kindlaks tegema, millise alaliigi või vormiga võiks tegu olla.
Algajal tasuks alustada muidugi pilveklassi määramisest, et edasi minna. Sageli on pilve üldilme hästi märgatav, kuid lauspilves taevaga saab määrata välimuse põhjal vaid kõige alumist pilveliiki. Kõrgemaid, kui neid on, saab määrata kaudselt, näiteks sademete iseloomu järgi või kihtpilvede värvusvarjundite abil, eriti kui alumine pilvekiht on piisavalt õhuke.


Foto 1. Selline värvuste vaheldumine annab tunnistust kesk-või kõrgkihi pilvede olemasolust kihtpilvede kohal. 14. oktoobri hommik 2009. a. Tartus.

Keerukam võib-olla asi kihtrünkpilvede kihiga, sest sel juhul võib kihi paksus olla piisavalt ebaühtlane, et välimus oleks ülaltoodud fotole mõnevõrra sarnane.
 


Foto 2. Kihtrünkpilved (Stratocumulus translucidus – läbipaistvad), millel on sarnane värvide mäng, kuid see on tingitud pilvekihist endast, mitte kõrgemal olevatest pilvedest, sest neid polnud. Võrreldes eelmise fotoga on varjundite ja värvide muutus konkreetsem, mis on samuti märk kõrgemalasuvate pilvede puudumist, sest varjud ja hajumised tekivad ühes ja samas pilvekihis, kuid kõrgemate pilvede tekitatud varjundid on ebamäärasemad: võrdle näiteks varjusid, mis pärinevad kaugel asuvast objetist vs. lähedal asuvast objektist - esimesel juhul on poolvarju piirkond laiem ja selle serv ebamäärasem. 31. detsember 2008 a. Tallinnas.

Klassi järgi otseselt nimetust ei anta, kuid kitsendab kandidaatide ringi. Näiteks madalad ja kiiresti liikuvad pilved kuuluvad enamasti madalate hulka, harvem konvektsioonipilvede hulka (Cu fractus, Cu humilis); kiulised ülemiste ja rünklikud tihti konvektsioonipilvede hulka.
Kui klass on määratud, saab edasi minna põhiliikide hulka. Tavaliselt on taevas harva üks pilveliik, küllaltki tihti on korraga näha vähemalt kahte klassi kuuluvaid pilvi, mis võivad esindada 3 või enamatki põhiliiki või mõne põhiliigi alaliike ja vorme. Edaspidi (uutes tutvustavates artiklites) tuleb pikemalt juttu näidete varal sellest, kuidas määrata ja analüüsida pilvi, kui neid on korraga näha mitut liiki.

Pilvede nimetamise põhimõtted

Nagu taime-ja loomaliikide nimetamiselgi (binaarne nomenklatuur), antakse suurema taksoni või grupi nimetus enne ja teisel kohal on täpsustus (epiteet): pilvenimes Cu congestus märgib Cu ehk Cumulus põhiliiki ja congestus täpsustab, et tegemist on suure rünkpilvega (ühe põhiliigi alaliigi või vormiga).
Iga järgnev täpsustus on nimes üha tagapool: Altocumulus stratiformis translucidus perlucidus (Ac str tr pe, vt foto 3) tähistab esmapilgul nomenklatuuri järgi üht kõrgrünkpilvede (põhiliik) kihitaolise alaliigi vormi, kuid tegelikult on mitu tunnust siin korraga nimes välja toodud ja alaliiki polegi mainitud. Vastavalt parsimoonia ehk säästuprintsiibile (nii vähe, kui võimalik, kuid nii palju kui vaja) tavaliselt siiski sellist pikka nimejoru ei anta, kuigi see on väga täpne. Selle asemel kirjutatakse esimesele kohale muidugi põhiliik ja kohe järele antud pilvevormile kõige iseloomulikum tunnus ja nii saab meie näites pilv nimeks Altocumulus translucidus (läbipaistev - taevas paistab tõesti läbi katkelise pilvekihi, vt foto 3), kuid põhimõtteliselt sobib ka Altocucumulus stratiformis, sest pilveelemendid on ühtlase kihi taoliselt, ent läbipaistvus on ikkagi olulisem. Samal viisil, et pilvenimi oleks võimalikult lühike ja samal ajal informatiivne, toimitakse ka teiste pilvede puhul, kui pilvel on mitu tunnust või omadust.  
Juhul, kui lõpus oleks veel mammatus, tähistaks see toodud pilve erikuju või omadust (antud juhul mullilist välimust) ja jäetakse lõppu igal juhul olenemata sellest, kas vormitunnuseid märgitakse või mitte. Võib ka nii olla, et mingil põhjusel ei märgita alaliiki vms alajaotust, niisiis näiteks Cb mammatus ehk Cumulonimbus mammatus.


Foto 3. Altocumulus stratiformis translucidus perlucidus (Ac str tr pe) 22. oktoobri õhtupoolikul 2007. a. Tallinnas.


Foto 4. Cumulonimbus mammatus (vt mullitaolist piirkonda pildi keskosas) 4. oktoobril 2009. a. Tallinnas.

Samuti ei antagi tihti pilve alaliiki, vaid põhiliigi nimele järgneb üks, harva kaks väiksema alaliigi või vormi tunnust, mis on antud pilvele kõige iseloomulikumad, sest nimi peab olema informatiivne, st iseloomustama antud pilve võimalikult hästi. Näide: kas valida Altocumulus castellanus (siin näitab iseloomulikku tunnust väiksem alaliik- castellanus tähendab tornikesekujulise või sakmelise tipuga) või Altocumulus cumuliformis (epiteediks on suurem alaliik, vt loendit lõpus)? 
Arutleme nii:  epiteet castellanus juba viitab sellele, et pilv on kuhja-või rüngakujuline, mis näitab kuuluvust kuhikjate kõrgrünkpilvede (cumuliformis!) alaliigi hulka, samuti on castellanus  konkreetsem viide ja iseloomustab seda pilve paremini. Seetõttu jääb nimeks Altocumulus castellanus, sest see nimi on informatiivsem.
Samuti on oluline, et  pilve põhiliigi nimi kirjutatakse ladina keeles suures tähega, näiteks Cumulus – rünkpilv, Stratus – kihtpilv, Cirrus – kiudpilv jne. Vt ka loendit artikli lõpus.

 
Foto 5. Cumulus castellanus ehk tornjas-sakmelised rünkpilved 15. juulil 2009. a. Tallinnas. Altocumulus castellanus on analoogne, kuid väiksemate pilveelementidega ja kõrgema alusega. 
 

Keskatmosfääripilvedel (polaarstratosfääri–ja polaarmesosfääripilved) ei ole ladinakeelset nime.
Pilvenimetusi lühendatakse väga tihti, eriti põhiliiki näitavat sõna. Nii on Cumulus fractus (rebenenud või suitsja ilmega rünkpilve algvorm) antud tihti kujul Cu fractus ja Cirrus fibratus kujul Ci fibratus (niitjas ehk kiudjas kiudpilv). Sarnaselt toimitakse kõikide nimetuste puhul. Täielikku lühendamist (meie näites Cu fra, Ci fib) kasutatakse harvem. 
Eestikeelses kirjanduses on osutunud küllaltki otstarbekaks tuua esimesena eesti keeles välja alaliik ning siis ladina keeles nimi vastavalt eespool kirjeldatud informatiivsuse põhimõttele, näiteks: kuhilakujulised kihtrünkpilved - Stratocumulus opacus.
Nagu ikka, kirjutatakse ladinakeelsed nimed kursiivis (vt teksti) või juhul, kui ülejäänud tekst on kursiivis, otse (vt fotode allkirju). Käsikirjalistes tekstides tõmmatakse ladinakeelsetele nimedele laineline joon alla.

.
Foto 6. Rebenenud ilmega väikesed rünkpilved (Cu fractus) Saaremaa taevas 8. oktoobril 2008. a.
 

Foto 7. Kiudjad ehk niitjad kiudpilved (Ci fibratus) 26. mail 2009. a. Tartus.
Autori fotod

Pilvenimede loend ja märkusi nimetamise kohta

Järgnevalt on toodud ära kõikide põhiliikide ja alaliikide eestikeelsed ning täis-, poollühendatud ja lühendnimed ladina keeles. Poollühendvorme pole põhiliikide puhul. Põhiliigi juures vastavat märget ei ole, et tegemist on põhiliigiga, kuid on märgitud, kui tegemist on alaliigiga (eelkõige alaliikide osas võib kohata vahel teistsugust jaotust). Alaliike ei ole kihtsajupilvedel ja mõne käsitluse järgi ei eristata neid ka kõrgkihtpilvedel ühetaolise välimuse tõttu. Mõnele põhiliigile on juurde toodud  lisaks väiksemad alaliigid või vormid, sest neid on sageli ning on tähtsad. Kuigi käsitlused ja põhimõtted pisut erinevad, siis selguse huvides ei too loendis sulgudesse teistele seisukohtadele vastavaid pilvede alaliike või vorme.
Kuna enamik pilvi moodustavalt tihedalt seotud kogumikke või pole üksikult kuigivõrd eristatavad, siis eestikeelsetes (aga ka teistes keeltes) pilvenimedes kasutatakse tavaliselt mitmust. Erandiks on rünkpilved, mis on sageli väga hästi üksikult eristatavad ning suhteliselt sobivam on eesti keeles nende pilvede puhul kasutada ainsust, kui juttu on konkreetsest rünkpilveliigist (seevastu üldiselt rääkides ütleme ju ikka rünkpilved, sest korraga on neid tavaliselt palju). Rünksajupilved jällegi moodustavad enamasti kogumikke ja neist räägitakse pea alati mitmuses.

Mõnusam on vaadata pilvede liike loendina siit: http://et.wikipedia.org/?title=Kasutaja:Geonarva/Pilvide_klassifikatsioon. Selle kohta olgu öeldud, et seal on kihtsajupilvede all toodud räbalpilved, mis on vaid lisapilvede staatuses, st tekivad ainult põhiliigi olemasolul ning samasse kategooriasse kuuluvad ka hatakpilved, mis on räbalpilvede üks esinemisvormidest ja tekivad sajupilvede all õhu turbulentse liikumise tõttu.
Rünksajupilvede alajaotuses pole ümaratipulised ja juustega rünksajupilved teistest vormidest või erikujudest eraldi välja toodud, kuid peaksid seda olema, sest need on rünksajupilvede ainsad alaliigid, mille olemasolul võivad siis tekkida lisapilved, täiendavad tunnused ja erikujud. Undulatus asperatus aga ei kuulu rünksajupilvede hulka, vaid peaks olema eraldi, näiteks viimases loendiosas (teised pilved).

Järgnevas loendis on klass märgitud poolpaksus kirjas ning põhiliigid alla joonitud ja lingitud (v. a. Sc  keskmiste pilvede klassis):

I klass – ülemised pilved
1. kiudpilved – Cirrus Ci
a) alaliik niitjad kiudpilved – Cirrus fibratusCi fibratusCi fib
b) alaliik tihedad kiudpilved – Ci spissatusCi spissatusCi spi
2. kiudrünkpilved – CirrocumulusCc
a) alaliik lainelised kiudrünkpilved – Cirrocumulus undulatusCc undulatusCc und
b) alaliik kuhikjad kiudrünkpilved – Cirrocumulus cumuliformisCc cumuliformis Cc cuf
(neid alaliikide nimetusi kasutatakse üsna harva)
3. kiudkihtpilved – CirrostratusCs
a) alaliik niitjad ehk kiudjad kiudkihtpilved – Cirrostratus fibratusCs fibratusCs fib
b) alaliik udutaolised ehk ühtlased kiudkihtpilved – Cirrostratus nebulosusCs nebulosusCs neb

II klass – keskmised pilved
4. kõrgkihtpilved – AltostratusAs
a) alaliik lainelised kõrgkihtpilved – Altostratus undulatusAs undulatusAs und
b) alaliik udutaolised ehk ühtlased kõrgkihtpilved – Altostratus nebulosusAs nebulosusAs neb
tähtsamad vormid: 
    i läbipaistvad kõrgkihtpilved – Altostratus translucidusSc translucidusSc tr
    ii läbipaistmatud kõrgkihtpilved – Altostratus opacusSc opacusSc op
5. kõrgrünkpilved – AltocumulusAc
a) lainelised kõrgrünkpilved – Altocumulus undulatusAc undulatusAc und
b) kuhilakujulised kõrgrünkpilved – Altocumulus cumuliformisAc cumuliformisAc cuf
     (viimast alaliigi nime kasutatakse harva)
6. kihtsajupilved – Nimbostratus - Ns
(7. kihtrünkpilved – Stratocumulus – Sc   NB! Uuemate suundumuste järgi, kuid pole juurdunud, väga harva paigutatakse siia)

III klass – alumised pilved
7. kihtrünkpilved – StratocumulusSc
a) alaliik lainelised kihtrünkpilved – Stratocumulus undulatusSc undulatusSc und
b) alaliik kuhilakujulised kihtrünkpilved – Stratocumulus cumuliformisSc cumuliformisSc cuf   (neid alaliikide nimesid kasutatakse üsna harva)
tähtsamad vormid või väiksemad alaliigid: 
   i) läbipaistvad kihtrünkpilved – Stratocumulus translucidusSc translucidusSc tr
   ii) läbipaistmatud kihtrünkpilved – Stratocumulus opacusSc opacusSc op
8. kihtpilved – StratusSt
a) alaliik udutaolised kihtpilved – Stratus nebulosusSt nebulosusSt neb
b) rebenenud kihtpilved – Stratus fractusSt fractusSt fra
tähtsamad vormid:
    i) selge taevaga udu/läbipaistvad kihtpilved – Stratus translucidus - St translucidusSt trans
    ii) kinnise taevaga udu/läbipaistmatud ehk paksud kihtpilved – Stratus opacusSt opacusSt op

IV klass - vertikaalse arenguga ehk konvektsioonipilved
9. rünkpilved – Cumulus Cu
a) alaliik lame ehk väike rünkpilv – Cumulus humilisCu humilisCu hum
b) alaliik keskmine rünkpilv – Cumulus mediocrisCu mediocrisCu med
c) alaliik suur ehk võimas rünkpilv – Cumulus congestusCu congestusCu con
(sellist jaotust kasutatakse väga tihti)
10. rünksajupilved – CumulonimbusCb
a) alaliik kuppelrünksajupilved – Cumulonimbus calvusCb calvusCb cal
b) alaliik alasiga või kiudpilvedega rünksajupilved – Cumulonimbus capillatusCb capillatusCb cap
(sellist jaotust kasutatakse väga tihti, lisaks on veel väga sageli vormid ja erikujud, mida siin pole toodud)

või (vt viimast lõiku!) IV klass - suure vertikaalse ulatusega pilved
6. kihtsajupilved – Nimbostratus - Ns
10. rünksajupilved – CumulonimbusCb
a) alaliik kuppelrünksajupilved – Cumulonimbus calvusCb calvusCb cal
b) alaliik alasiga või kiudpilvedega rünksajupilved – Cumulonimbus capillatusCb capillatusCb cap

Lisaks eespooltoodutele mainitakse eraldi pilveliigina vastavastatud Undulatus asperatust, mis kuulub madalate pilvede hulka.  Samuti on olemas lisapilved (accessory clouds), mis tekivad ainult põhiliigi olemasolul: fractus (esinemisvormid:  põhilised - stratus fractus ja cumulus fractus, eelnevatest omakorda scud, Fractonimbus, pannus), pileus, arcus, shelf cloud, wall cloud,  alasi, pilvelehter (funnel ) ja kondensatsioonitunnelid (vesipüks, maapüks, tornaado).
Konvektsioonipilvedele on iseloomulikud scud, pannus, pileus, arcus, shelf cloud, wall cloud, alasi,  pilvelehter ja kondensatsioonitunnelid, mis enamasti tekivad rünksajupilvede olemasolul, pileus ja mõnikord pilvelehter on tüüpiline ka rünkpilvedele ning sajupilvedele iseloomulikud lisapilved on Fractonimbus ja pannus, tekkides peamiselt kihtsaju-ja kõrgkihtpilvede puhul.

Olgu ka siin üle korratud pilvede klassifitseerimise ülevaates öeldut. 10 pilvede põhiliiki moodustavad sageli kombinatsioone ning pidevaid üleminekuid (kontiinumi) ja pilveliike ning -vorme on seetõttu kümneid. Samuti võib üks pilveliik muutuda teiseks, kuid siin on võimalikud vaid teatud üleminekud – näiteks ei saa kiudpilv muutuda rünkpilveks ja rünksajupilv saab kihtsajupilveks üle minna vaid vahevormi kaudu. Kõige rohkem erinevaid põhiliike saab tekkida lagunevast rünksajupilvest veidi vähem kihtrünkpilvedest.
Kui pilv või selle osa omandab mõne teise pilveliigi tunnuseid, ent algne pilveliik on veel hästi ära tuntav, siis  märgitakse seda pilve nimetuses  -genitus liitega, näiteks Ns cumulonimbogenitus).  Kui pilv või selle suurem osa on läbi teinud täieliku transformatsiooni nii, et lähtepilve tunnuseid enam pole, siis võib kasutada liidet -mutatus, näiteks Sc stratomutatus. Selliseid nimetamise võimalusi vaikimisi ei kasutata rünksajupilve kohta, kui viimane on tekkinud rünkpilvedest.
Loodusest võime leida lõputult erinevaid võimalusi ja eelkõige ühe klassi pilved võivad sujuvalt üle minna teiseks sama klassi pilveliigiks või-vormiks.

Pilved jaotatakse kolme kategooriasse, milleks on kihilised ja konvektiivsed ning mõlemaid tunnuseid ühendav segatüüpi pilvede kategooria;  pilvede klasse on neli: alumised, keskmised, kõrged ja konvektiivse (vertikaalse) arenguga pilved. Mõnikord nimetatakse neljanda klassina suure vertikaalse ulatusega pilvi, kuhu kuuluvad rünksajupilvede kõrval ka kihtsajupilved. Sel juhul paigutatakse rünkpilved alumiste pilvede klassi.

Eelmised artiklid:

Pilvede klassifitseerimine (08.09.2009) Pilvi on võimalik mitmel viisil klassifitseerida, olenevalt sellest, mis võetakse liigitamise aluseks.

Mis on pilved ja kuidas need tekivad? (04.09.2009) Antud käsitluses räägime vaid planeet Maaga seotud pilvedest. Pilvi uurivat meteoroloogia haruteadust nimetatakse nefoloogiaks või pilvede füüsikaks.


Arhiiv

Telefon: 6 610 845

E-post: ilm@ilm.ee

Rohkem: Kontakt | Reklaam