Harva on taevas korraga ainult üht liiki või vormi pilvi, isegi siis, kui taevas on näha ühtlaseid kihtpilvi, võib ju nende kohal sageli olla keskmise või ülemise kihi pilvi. Seetõttu ongi mõttekas vaatluse alla võtta tavapärane olukord, sest korraga üks pilveliik või -vorm taevas on erandiks. Järgnevalt tutvustatakse näidete varal (juhuslikult valitud foto alusel), kuidas pilveliike määrata, kuid neid on taevas korraga palju. Numbritega on fotol märgitud kohad, millest otseselt räägitakse, et juttu oleks fotodega lihtsam kokku viia.
Foto 1. Tallinna taevas 13. augusti õhtul 2009
Fotol 1 hakkab kohe silma vähemalt kahte klassi kuuluvaid pilvi: alumised (mis tegelikult kuuluvad enamikus IV klassi, v.a. hallid pilvetükid all vasakul, tähistatud nr 5-ga, mis on tõesti III klassi ehk madalad pilved) ja keskmised (7-9 ja12). Vaadake hoolikalt – pildi ülaosas on ka ülemise kihi pilvi (10 ja 11), seega kõik 4 klassi on olemas. Hakkame määrama pilveliike ükshaaval ja alustame madalatest.
Foto alumises ja paremas servas on esiteks näha tumedad rünklikud või ebaühtlase välimusega pilved (1-4). Need on konvektsioonipilved (rünkpilved - Cumulus). Küllaltki hästi on näha, et rüngad muutuvad paremalt vasakule liikudes üha suuremaks. Paremas servas on alus pikem kui kõrgus (1). Seega on tegemist väikeste rünkpilvedega (Cu humilis) ja päris väikesed narmalised pilvetükid on Cu fractus (2). Foto all keskel (3) on pilve alus kõrgusega enam-vähem võrdne. See on keskmine rünkpilv (Cu mediocris). Vasakul pool on pilvedel üsna tume ja ebakorrapärane välimus. Pilved on muutunud suureks (4). Need on võimsad rünkpilved (Cu congestus). Nende tumedate ees on helehallid pilveräbalad (5), need on kihtpilvetükid (Stratus fractus). Neid on ka päikesest all ja vasakul (5). Hoolikalt vaadates leiab ka rünksajupilved üles (6), mis asuvad silmapiiril, täpsemalt on tegemist alasiga rünksajupilvedega (Cb capillatus). NB! Vasakul olev tume pilvemass võib-olla ka rünksajupilv ning sel juhul on ülemise ja keskmise kihi pilved rünksajupilve alasiks.
Suurema osa fotost haarab enda alla hallikassinine ja ühtlaste üleminekutega pilvemass (7). See on kõrgkihtpilv (Altostratus), mis läheb pildi ülaosas sujuvalt üle kiudkihtpilveks (Cirrostratus, taevas paistab läbi ja on palju heledam ning kiulise ehitusega, 9). Milline kõrgkihtpilve alaliik või vorm see küll olla võiks? Ilmselt läbipaistev udutaoline kõrgkihtpilv (As nebulosus translucidus, 7), mis päikesest allpool kõige tumedamas osas läheb üle (8) läbipaistmatuks ehk tihedaks udutaoliseks kõrgkihtpilveks (As nebulosus opacus, 9). Esimese tunnuseks on ühtlane välimus (nebulosus – ühtlane või udutaoline), kust päike paistab läbi ja suudab tekitada vaevuaimatavaid varje (translucidus – läbipaistev), teise tunnuseks aga see, et kuigi välimus on samuti ühtlane ja sujuv, ei paista päike sealt enam läbi, vaid on aimatav vaid heledama laigu järgi (opacus – läbipaistmatu).
Päikesekettast pisut kõrgemal on veidi tumedamate pilvetupsude read näha (12). Need on kõrgrünkpilved (Altocumulus), kuid milline alaliik ja vorm? Need meenutavad sellel fotol väikesi tupsukesi või topikesi, mistõttu saame öelda, et tegemist on topikujuliste kõrgrünkpilvedega (Ac floccus) ja kuna on näha, et need on ridades, võime täpsustada sõnaga ,radiatus´ – topikujulised kõrgrünkpilved ridadena (Ac floccus radiatus). Topikujulised kõrgrünkpilved näitavad ebastabiilsust troposfääri keskosas ja on seetõttu üheks äikesevõimaluse näitajaks.
Nüüd on vaja selgusele jõuda foto ülaosas olevate pilvede osas. Kuna vaadeldud fotol jääb see päris pildi serva, siis võtame ette foto, mille alumine osa peaaegu ühtib esimese foto ülemise servaga.
Foto 2. Samal ajal ja samas kohas, kus foto 1 tehtud, kuid nüüd on kujutatud horisondist veelgi kõrgemale jääv taevaosa.
Autori fotod
Nüüd on mugavam määrata, milliste pilveliikide ja vormidega on tegemist. Foto alumises osas on veel näha kõrgkihtpilvi (1), kuid see läheb ülalpool üle kiudkihtpilvedeks (Cirrostratus, foto 1 tähistatud 10). Milline kiudkihtpilve alaliik see on? Kuna näha on vöödid ja triibud (3 ja 4, kuid mujalgi), siis on tegemist niitja kiudkihtpilvega (Cs fibratus). Sageli kaasneb ka halo, kuid antud juhtumil mitte.
Foto all vasakus nurgas on näha juba tuttavaid topjaid kõrgrünkpilvi ridadena (2). Pisut sarnaseid pilvi näeme ka foto keskosas ja ülaosas (5). Need on kiudrünkpilved (Cirrocumulus), mis on samuti topjad ja kohati ridadena, seega topjad kiudrünkpilved ridadena (Cc floccus radiatus). Kuid kuna sarnanevad kõrgrünkpilvedele, siis kuidas aru saada, et tegemist on ikkagi kiudrünkpilvedega? Antud juhul ei saa pilveelemendi suuruse järgi midagi öelda, sest suur kaugus ja perspektiiv muudavad need kaks pilve põhiliiki sarnaseks. Hädast aitab välja kõrgus. Nimelt kuuluvad kiudrünkpilved ülemiste pilvede, kuid kõrgrünkpilved keskmiste pilvede hulka. Seega viimased asuvad kiud-või isegi kõrgkihtpilvedest madalamal, aga kiudrünkpilved samal kõrgusel või kõrgemal. Antud fotol on selgesti aru saada, et pildi kesk-ja ülaosas asuvad valged pilvetükikesed jäävad kiudkihtpilvede vöötidest kõrgemale. Ka värvus aitab vahet teha, sest kiudrünkpilved on kõrgrünkpilvedest heledamad ja varjudeta. Kiudrünkpilved on väga tihedalt kiudpilvedega seotud. Tihti toimub nende liikide vahel üksteiseks üleminek. Foto ülemises kolmandikus vasaku serva lähedal ongi näha üks valge pisut laialivalgunud pilveriba (6). See on ilmselt kiudpilv (Cirrus). Lõpuks, kui hoolega vaadata, on näha ka vasakust servast paremale jooksvat pilveriba, mis jääb foto keskjoonest veidi madalamale (7). See on kondensjälg. Kuna see on rünklik, siis on tegemist Cc tractusega (foto 1 tähistatud 11).
Nagu näeme, saame tihti pilvedest väga palju välja lugeda. Kuna pilved peegeldavad otseselt atmosfääritingimusi, mille mõju need tekivad, tuleb pilvede tundmine vaid kasuks. Nende fotode tegemise ajal oli atmosfäär ebastabiilne ning paljudes kohtades sadas hoovihma ja oli äikest. Troposfääri alumises osas näitavad ebastabiilsust peamiselt rünkpilved, kesk-ja ülaosas aga kõrgrünk-ja kiudrünkpilved. Näiteid pilvede seosest teatud ilmatüübiga või ilmastikuga tuleb jutuks edaspidi, kuid ka järgmiste käesolevale analüüsile sarnaste juures mainitakse vähemalt lühidalt tausta, et ilma ja pilvede vahel tekiks kohe seos.
Üks tähelepanek veel. Tavaliselt kaasnevad kiudkihtpilvedega halonähted, eriti enne laussadusid. Kui atmosfäär on ebastabiilne ehk tingimused on soodsad konvektsioonivoolude arenguks, mis tähendab rünksajupilvede tekkimise ja äikese võimalust, siis sel juhul tavaliselt ei ole halonähteid (ilmselt püstvoolud jmt valitsevad tingimused ei lase jääkristallidel halode tekkeks sobivalt korrastuda või orienteeruda või tekivad ebakorrapärased kristallid ja nende kogumikud). Kiudpilvede kohta nii kindlalt seda väita ei saa.
Kuidas pilvi nimetada? Nomenklatuur ja pilvenimede loend (12.05.2010) Jätkub pilvi ja nende nimetamist tutvustav sari.Täiendatud!
Pilvede klassifitseerimine (08.09.2009) Pilvi on võimalik mitmel viisil klassifitseerida, olenevalt sellest, mis võetakse liigitamise aluseks.
Mis on pilved ja kuidas need tekivad? (04.09.2009) Antud käsitluses räägime vaid planeet Maaga seotud pilvedest. Pilvi uurivat meteoroloogia haruteadust nimetatakse nefoloogiaks või pilvede füüsikaks.
