Orbiit: 778,330,000 km (5.20 AU)
Diameeter: 142,984 km (ekvatoriaal)
Mass: 1.900e27 kg
Jupiter (Jove, Zeus) oli jumalate kuningas, Olümpuse valitseja ning Rooma patroon, muideks ta isaks oli mütoloogias Cronus (Saturn). Jupiter on heleduselt neljas objekt taevas (hetkel küll on Mars neljanda koha vallutanud vastasseisu tõttu). Jupiteri tuntakse juba eelajaloolistest aegadest, kuid ta neli suuremat kaaslast avastas Galileo aastal 1610 (Io, Europa, Ganimedes, Callisto). Galileo avastus, et miski pöörleb ka ümber millegi muu, mitte kogu universum ümber Maa oli tähtsaks aluseks Kopernikuse Heliotsentrilisuse teooriale.
Jupiteri külastas esimesena Pioneer 10 aastal 1973, hiljem veel Pioneer 11, Voyage 1, Voyager 2 ning Ulysses. Just hetkel lõpetab oma missiooni Jupiteril ka 1989 aastal startinud sond Galileo.
Gaasiplaneetidel, nagu Jupiter, polegi tahket pinnast, nende gaasiline mateeria lihtsalt muutub tihkemaks sügavamale minnes, raadiuse ning diameetri puhul võetakse planeedi äärena punkti kus rõhk võrdub ühe atmosfääriga. See, mida meie näeme Jupiteril on kõige kõrgemate pilvede 'tipud'.
Jupiteri gaasimass koosneb peamiselt vesinikust(90%) ning heeliumist (10%), jälgi on ka metaanist, veest, ammoniaagist ning kivimitest. Seega planeedi koostis on väga sarnane meie päikesesüsteemi tekke eel siin aladel valitsenud gaasiudule, millest hiljem tekkis meie päikesesüsteem. Hetkel on meie teadmised Jupiteri ning teiste gaasiplaneetide interjöörist ebaselged ning arvatavasti jäävad ka nii mõneks ajaks. Usutakse, et Jupiteril siiski on mingisugune kivine südamik, mis massilt 10-15 korda Maast raskem.
Südamiku kohal lasub planeedi peamine mass vedela metalse vesiniku näol. Selline eksootiline elementide vorm on võimalik, vaid rõhu juures, mis ületab 4 miljonit baari. Selline vedel metall vesinik koosneb ioniseeritud prootonitest ja elektronidest (nagu Päikese sisemus ainult palju madalamatel temperatuuridel. Vedel vesinik Jupiteri keskmes toimib elektrilise juhina ning on Jupiteri magnetvälja allikaks.
Jupiteri välimine kiht koosneb peamiselt tavalisest molekulaar vesinikust ning heeliumist, mis väljapool on taas gaasiline, meile nähtav on välimise kihi ülemine osa. Usutakse, et Jupiteril on ka kolm pilvede kihti, mis koosnevad ammoniaagi jääst, ammoonium hüdrosulfiidist ning vee ja jää mikstuurist. Galileolt saadud andmete järgi saab vaid õrna aimduse ülemisest pilvekihist, kuid probleemiks oli arvatavasti, see, et Galileo sond laskus gaasikihtidesse kõige soojemast kohast, kus pilvi ei leidunud sel hetkel. Galileo sond, mis lasti Jupiteri atmosfääri ei avastanud ka nii palju vett, kui alguses oletati atmosfääris olevat.
Jupiteril, nagu ka teistel gaasiplaneetidel puhuvad ülitugevad tuuled mõlemas suunas. Tänu sellele, et tormikeskmetes on osakeste keemiline koostis ning temperatuur erinevad, paistavadki meile kätte erivärvusega laigud ja triibud Jupiteril. Heledaid alasid kutsutakse tsoonideks, tumedaid vöödeks. Kosmoselaeva Galileo andmete kohaselt puhuvad tuuled üle 600 kilomeetrise tunni kiirusega, võimalik, et need tormid ulatuvad alla tuhandeid kilomeetreid planeedi keskme suunas. Tuuled on peamiselt põhjustatud planeedi tugeva rõhu tõttu, mitte nagu Maal Päikese toimel.
Suurt Punast Täppi on Maalt jälgitud juba üle 300 aasta - tegemist on 12 000 x 25 000 km laiuse ovaaliga, mis suudaks hoida endas kahte Maad. Infrapuna vaatlused näitavad, et Punane Täpp on tugeva rõhuga regioon, mille pilvetipud on tunduvalt kõrgemad ning külmemad, kui ümbrus, sarnaseid struktuure on nähtud ka Saturnil ja Neptuunil. Seni ei teata, kuidas sellised tormikeskmed suudavad püsida nii kaua.
Jupiter eritab kosmosesse rohkem energiat, kui ta seda saab Päikeselt. Planeedi sisu on tuline, arvatavasti kuskil 20 000 K ümber. Kuumust genereeritakse Kelvin-Helmholtzi mehhanismi kohaselt aeglase gravitatsioonilise kompressiooni tulemusena (Jupiter ei tooda energiat tuuma reaktsioonide kaudu, nagu Päike kuna on liiga väike ning jahe, et käivitada tuuma reaktsioone). Jupiteri interjöör arvatavasti ongi komplekssete tormide taga pilvetippudes, mida võime jälgida maalt.
Suuruselt on Jupiter nii suur, kui üks gaasiplaneet üldse olla saabki, kui rohkem materiali lisataks kompresseeruks see gravitatsiooni mõjul nii, et üldine raadius suureneks, vaid vaevumärgatavalt. Täht saab olla suurem vaid tänu sisemisele tuuma allikale (Jupiter peaks olema 80 korda massiivsem, et temast saaks täht).
Jupiteril on ülitugev magnetväli, magnetosfäär ulatub üle 650 miljoni kilomeetri (isegi üle Saturni orbiidi), see ei ole siiski sfääriline, Päikese suunas ulatub magnetosfäär näiteks vaid mõne miljoni kilomeetri kaugusele. Jupiteri kuud on aga kindlalt magnetosfääri sees, mis mõjutab nende käitumist. Kahjuga peab teatama tuleviku kosmosereisijatele, et Jupiteri ümbrus sisaldab tohutult energia osakesi, mis on lõksus Jupiteri magnetväljas. See radiatsioon on sarnane Maa lähedal asuvale Van Alleni vööle, kuid palju tugevam. Selline radiatsioon saaks hetkega saatuslikuks kaitsmata inimesele. Galileo sond leidis ka uue radiatsiooni vöö Jupiteri rünga ja ülemise atmosfääri kihi vahel, see vöö on umbes 10 korda tugevam, kui Van Alleni vöö. Samast vööst leiti ka kõrge energiaga heeliumi ioone, mille pärinevus on teadmata.
Jupiteril on rõngad nagu Saturnilgi, kuid need on palju väiksemad ning hõredamad, neid isegi ei osatud oodata ning avastati alles Voyageride saabudes, kui üks teadlane soovitas, et pärast miljardi kilomeetrist reisi võiks korragi vaadata, kas leidub Jupiteril rõngaid. Erinevalt Saturnist on Jupiteri rõngad tumedad (albedo 0.05), koostiseks on väikesed kivimid ning jääd seal ei leidu (erinevalt Saturnist). Kivid ei püsi Jupiteri rõngastes kaua, kuna neid tirib pidevalt endasse Jupiteri magnetväli ning atmosfäär, uut materjali saavad rõngad tolmust, mis paiskub kosmosesse neljalt suuremalt kuult mikrometeoriitide põrkel vastu neid.
1994 aasta Juulis põrkas Jupiteriga kokku komeet Shoemaker-Levy 9, sellest tekkinud effekte sai jälgida maalt isegi amatöör teleskoopidega. Tagajärgi sai jälgida Hubble'i Kosmoseteleskoobiga pea aasta.
