Ajakiri Eesti Loodus 01/2004
Kormoranist kui tondist rääkida on mitu põhjust. Teda peavad tõeliseks tondiks kalakasvatajad, kalurid, õngemehed, kalapüügivarustuse tootjad ja müüjad ning teisedki. Tema kaela on veeretatud süüdistusi küll tõelistes, kuid ka olematutes pahategudes, pigem küll viimastes. Kas tondi tapmine tooks kergendust?
Tondirahu Väinameres ja Tondisaart Võrtsjärves ühendasid veerandsada aastat tagasi vaid kummalisevõitu nimed. Kuni Tondirahu valisid meelispaigaks kormoranid ja rajasid sinna oma seni meie suurima ja püsivama haudeasunduse. Tondisaar on aga tänini ainuke koht sisemaal, kus kormoranid on visalt pesitseda püüdnud.
Kormoran pole Läänemerel uustulnuk, vaid põline asukas. Ta oli siin juba olemas, kui meie esivanemad siia jõudsid ja püsima jäid. Kas kunagi unustatud aegadel võidi kormoranide järgi nimetada nende asusaari? Suured salapärased mustad püstise kehahoiakuga linnud kividel või puudel tiibu lehvitamas võivad tõesti tontlikena tunduda. Vastust pole, kuid kummaline kokkusattumus jääb.
Kormoranid on kõige lähemad suuladele. Nad moodustavad omapärase üsna väikese, aga eduka linnurühma, mis on levinud üle kogu maailma.
Euroopas teatakse meil elaval liigil kaht alamliiki: peamiselt puudel pesitsev sisemaine harilik kormoran (Phalacrocorax carbo sinensis) ja atlandi kormoran (nomitaatvorm Ph. c. carbo), kes asustab ookeani rannikuid ja rannakaljusid. Atlandi kormorani võib meil kohata vaid läbirändel.
Meie kormoran on suur, esmapilgul üleni must lind. Lähemalt vaadeldes paistab siiski soomuseline metalne muster. Kevadisel kosimisajal ilmuvad lühikeseks ajaks kuklale ja kaelale valged ehissuled. Siis muutub erksavärviliseks ka sulestikuta ala noka ümbruses. Keha külgedele tekib silmatorkav valge laik. Noored linnud on pruunikamad, kirju või valge kõhualusega.
Kormorani nokk on pikk ja sale, terava konksja tipuga. Ühena vähestest lindudest puuduvad täiskasvanud lindudel ninasõõrmed. Need küll arenevad poegadel, kuid sulguvad hiljem. Võib-olla just see iseärasus võimaldab püütud saaki vahel ka vee all neelata. Jalad on heale ujujale omaselt keha tagaosas, ent tugevad ja hästi kõlblikud ka maapinnal käimiseks; võib koguni puuokstele maanduda ja seal turnida.
Kormoranide sulestik on omapärane. Sageli arvatakse, et kormorani suled märguvad. Tegelikult pole see päris nii. Ta suled ei erine oluliselt teiste veelindude omadest. Neid isegi võitakse päranipunäärme eritisega. Küll aga ei liibu kormorani suled veekindlalt üksteise vastu. Seepärast pääseb vesi erinevalt paljudest teistest veelindudest sulgede vahele. Nii istub keha sügavamalt vees ja see hõlbustab sukeldumist ning vee all ujumist. Kuid nii puutub keha kokku jahedama veega, jahtub kiiresti ning kormoran ei saa endale lubada pikki kalastuskäike. See kaotus tuleb korvata osavusega. Ööpäeva jooksul tehaksegi tavaliselt vaid üks-kaks kalastuskäiku kestusega poolest kuni kahe-kolme tunnini. Poegade toitmise ajal tuleb siiski 2–4 korda kalal käia ja “tööpäevad? kestavad siis 6–8 tundi. Palju rohkemat nad endale lubada ei saagi. Seetõttu elavad kormoranid vaid kalarikastes paikades.
Samal põhjusel ei saa kormoranid erinevalt tavalistest veelindudest ka pikemalt veepinnal puhata. Lendu tõustes ning sobivas turvalises paigas maapinnal, kividel või puudel raputatakse sulestikust ülemäärane vesi ja järgneb väga kormoranlik tegu: tiivad sirutatakse poolavali ja püsitakse niisuguses poosis pikemat aega. Väidetavasti taastab lind niimoodi aeg-ajalt tiibu väristades ka vees langenud kehatemperatuuri või isegi annab olulist teavet teistele lindudele, näiteks kalapüügi edukuse kohta.
Osavate kalastajatena jääb kormoranidel palju aega, et puhata, sulestikku hooldada, üksteisega suhelda või niisama logeleda. Nad on väga seltsivad linnud. Nii sigimisasundustes, puhke- ja ööbimispaikades kui ka ühiskalastustel võivad tekkida tihedad lindude kogumid.
Kormoranid on üldiselt väga pelglikud linnud. Seetõttu tekitab haudeasundustes käimine palju segadust ja kahju. Küllap on niisugune arglikkus tekkinud sajandeid kestnud tagakiusamise tõttu.
Pesitsemine ja areng kestavad kaua. Kormorani munad on üsna väikesed ning seetõttu kooruvad pojad paljaste ja abitutena. Noored linnud kasvavad kiirelt, kuid kogu pesaaeg venib pikaks, kuni 80 päevani. Pärast seda toidetakse poegi veel kuni 50 päeva. Suguküpsus saabub tavaliselt alles nelja-viieaastasena. Pesitsusiga ootavad kormoranid hõlmavad kogu asurkonnast märkimisväärse osa. Asurkonna sügisese koguarvukuse saamiseks tuleb seetõttu pesitsevate paaride hulka korrutada koefitsiendiga 4,7–5,2. Ent peab arvesse võtma, et järgmiseks kevadeks hukkub umbes kolmandik lennuvõimestunud poegadest.
Kormorani toidutarve pole siiski kuigi suur, kui tema kehasuurusele mõelda: hinnanguliselt 350–500 grammi päevas, s.o. viiendik või enam kehakaalust. Erisugustes oludes võib see siiski üsna suurtes piirides muutuda.
Söödud kalade liigiline koosseis pole suur, valdavad vaid mõned liigid. Haruldasemaid kalu toidusedelis tavaliselt pole. Püütakse ikka kõige kergemini tabatavaid. Seepärast pole alust kartustel, et kormoranid võivad teha liiga ohustatud liikidele. Tavalisimad saakkalad Euroopas on särg, ahven ja kiisk. Need hõlmavad umbes 75% kormorani saagist [13].
1998. aastal Eestis Väinameres kormorani söödud kaladest oli kaalu järgi emakala 38,7%, särg 27% ja luts 15,6%, ent 2002. aastal Kagu-Saaremaal emakala koguni 82,2%, järgnesid ahven 9,2%, väike tobias 6,1% jt. [3, 15]. Toidu koosseis muutub vastavalt oludele eri aastaaegadel ja aastatel.
Kormoranide käekäik Euroopas ja Läänemerel on olnud traagiline ja lootusetu, kuigi need linnud on tundud ka üürikest võidurõõmu.
Osava kalapüüdjana on neist saanud kalurite ja õngemeeste vihaalused. Kormoran on pikka aega olnud lindprii. Tema pesi rüüstati halastamatult, linde tapeti kõikvõimalikel viisidel, löödi parastavalt ristigi. Saksamaal saadeti kormoranikolooniaid hävitama isegi sõdurite kompanii.
1960. aastail avastati kohkumusega, et kogu Loode-Euroopas oli alles jäänud vaid kaks kolooniat Madalmaades, koguarvukus 800 paari. Kunagise asustuse riismeid leidus veel Saksamaa idaosas, Poolas ja mõnel pool Kagu-Euroopas [12]. Liik oli väljasuremisohus. Euroopa oleks saanud oma rändtuvi – kunagise Põhja-Ameerika arvukaima linnu, kelle uusasunikud moodsate püssidega viimseni maha kõmmutasid. Asi oli nii tõsine, et Euroopa Liit pidi sekkuma, ja kormoran arvati 1979. aastal linnudirektiivi esimesse lisasse, s.o. kõige hoolikamalt kaitstavate liikide nimestikku. Sinna jäi ta kuni 1997. aastani.
Kadunud kormoranist tunti puudust. Mõnel pool, näiteks Belgias tehti koguni katseid liiki uuesti sisse tuua. Õnneks ei hääbunud kormorani kui liigi elujõud. Veelgi enam – ootamatult taastas liik ise oma senise asuala. Kolooniad kosusid, asutati uusi. Kormoran ilmus ja asus pesitsemagi paikadesse, kus teda varasemast ajast enam ei mäletatudki: Lõuna-Prantsusmaale, Itaaliasse, Hispaaniasse, ka Läänemere maadesse. Arvukus suurenes ligi 5000 paarilt 1970. aastate alguses 115 000 paarini 1999. aastal. Seega võis terve sügisese asurkonna suurus ulatuda 460 000–660 000 isendini.
Hoogne kasv ja levik jätkuvad. Nagu liiguks pendel pärast äärmisse asendisse viimist ja lahti päästmist hooga teise äärmusse. Lääne-Euroopas jõudis kormorani arvukus 1990. aastate lõpus siiski püsivale tasemele ning paljudes vanades kolooniates hakkas isegi vähenema. Seda põhjendatakse asustustiheduse kasvust tingitud tagasimõjuga.
Nii hoogsat arvukuse suurenemist ei osata hästi seletada. Kindlasti oli üks põhjus tõhus kaitse. Oletatavasti on mõju avaldanud keskkonnaseisundi paranemine, näiteks on veeökosüsteemides vähenenud teatud mürkainete sisaldus, samuti uute tehisveekogude loomine, soojenenud kliima, toitainerikkamaks ja nõnda vähemalt esialgu tootlikumaks muutunud veekogud. Ühtlasi on kalastik muutunud ülemäärase ja valikulise väljapüügi tõttu kormoranile sobivamaks (palju väikesemõõdulisi kalu) jne. Kormoran on osutunud linnuliigiks, kes suudab väga hästi kohaneda inimese loodud kiiresti muutuva keskkonnaga.
Huvipakkuv on, et Põhja-Ameerikas elava ameerika kormorani (Ph. auritus) käekäik on olnud hämmastavalt sarnane enam-vähem samal ajal toimunud tugeva arvukuse languse ja sellele järgnenud tormilise tõusu poolest [15]. Sama on juhtunud ka näiteks Jaapanit asustava meie kormorani alamliigiga. Seevastu atlandi kormoran niisuguseid muutusi läbi ei teinud.
Autor: Vilju Lilleleht
