Maa ja mets kuulevad ning kuulavad huviga meie olemist ja mõtteid. Eriti teravaks muutub kuulamine kevadel, kui urvad puhkevad ja lehed-kõrred tärkavad.
Maad ja metsa mööda kõndija võib kuulda osa sest tuhandehäälsest laulu- ja pillikoorist, mis läbi kevadekuude aina rikkamaks ning mitmekesisemaks muutub.
Elurikkuse ühendkoor ootab meid kaasa laulma, nii mõttes, sõnas kui teos. Puuhakatise istutamine mõnusasse kasvupaika ja tema kasvamise eest hoolitsemine, linnule, lendoravale või ka nahkhiirele pesapaku ülespanemine, ilu- ja tarbetaimede kasvatamine – see kõik on osa kevadisest kaasaminekust võrreldamatu elurikkuse kasvuga.
Kolme kevadekuu keskel on igivana tähtpäev, 14. aprill. Selle päeva nimeks on meie pärimuses künnipäev. Künnipäeval tuli minna välja ja kasvõi lumme künda esimene vagu.
Taolises kombes on mälestus veelgi vanemast ajast, kui kevade keskel, suveööde päeval jäeti seljataha õdusad talvekülade maakojad ning asuti kordumatule ning imelisele retkele läbi karja- ning marjamaade ja kalajärvede.
Suveaja eluasemeks oli kuivadest ning kergetest haavavaiadest kiiresti püstitatav püstkoda, mis tuule- ja vihmavarju pakkus ning olemise tule ääres hubaseks tegi.
Taolises kojas lõkketulel keedetud jook ja söök on uskumatult maitsev. Samas ulatuvad kotta pea kõik välishääled. Kojavari leevendab teiste elusolendite hirmu inimese ees, nad usaldavad vahel tulla päris koja lähedussegi.
Kevadisi käike käies tuleb ka ise aina laulda. Hea on end lauluteele häälestada juba nüüd, päris esimese kevadekuu alguses. Oma laul võib olla õige lihtne, vaba ja kerge nagu väikese lapse laulujoru.
Tegelikult on see meist igaühe südames jätkuvalt elamas. Eriti kevadeti on kerge ta uuesti ära tunda ja vabana lendu lasta, kokku kõlama kõigi teiste lauljatega ümberringi.
Regilaul õpetab, et siis ei teota meid meie käidav tee, ei laima laiad väljad ega räägi taga metsa kõrged puud.
