Keila joal käisin kahe nädala eest. Sealne pilt on tänaseks kindlasti oluliselt muutunud, kuid parema puudusel näitan seda ikkagi. Sellisena püsis Keila juga suurema osa tänavusest talvest. Vahetult enne Tartu maratoni eelset sula oli asi küll nii kaugel, et veel mõned pakasepäevad ja juga oleks muutunud vormituks jääklombiks, nagu olen seda varem näinud eriti karmidel talvedel. Ja lumevaiba alla peidetuna ei anna ta enda ilust mingeidki märke.
Praegused napid soojakraadid on küll siingi kindlasti vetele jõudu juurde andnud. Ometi tahan teile ka sellest joast näidata mõningaid 7 aasta taguseid fotosid, sedakorda kevade esimesest päevast.
Talve lõpp oli soe, juba õitses näsiniin ja juba mitmeid päevi oli käes tõeline suurvesi. Ja siis , just kevade eelõhtul tuli tõeline pakane, hommikuks näitas kraadiklaas 15 külmapügalat. Päike säras pilvitus ja kirkas sinitaevas.
Ja üle astanguserva tormlevad veed paiskasid õhku miljoneid pritsmeid, mis katsid jäätununa jõest välja turritavaid paenukke ja puid-põõsaid joaalusel saarekesel.
Kõik kiiskas ja kilgendas päikesesäras, taustaks maruline vetemüha. Need pildid siin ongi sest imelisest kevade algusest.
Kevadised joad (17.03.2004) Lõpuks on siis kevad käes. Paljud joad on juba ärganud. Aga kuigi viimasel nädalal on valitsenud peamiselt plusskraadid ja taevast tulnud nii lörtsi kui vihma, pole suurvee aeg veel kätte jõudnud. Seetõttu on tegu nagu intermeediumiga. Talvemuinasjutt on lõppenud, tõeline vetemöll lasb end aga veel oodata. Aga need lugematud joad, milleni ka keskpäevase päikese kiired ei jõua, jäävad veel mõneks ajaks oma tähetundi ootama.
