...mööda teeda, tillukene, mööda vetta väikene, mööda maad madalukene, mööda kallast kaunikene.
Nendes regilauluridades on kirjas meie oma maarahva passioon, Päikese kannatamise ja ülestõusmise lugu. Päike ehk Päev, kõige elustaja ja soojendaja ei raatsi looja minna – ta kammib karjalaste päid ja soeb sulaste päid, laamib neiu lakkasid, harib päid armetutel. Ometi kukub suga ta käest merre, hari külma allikasse ja kamm suurde kaldasse.
Keegi peab selle sealt ära tooma. Päike palub pühamehi Peetrit ja Andrest, vahel ka Looja palgalist Paavelit appi, kuid nad ei kuule ta palveid. Päev peab minema ise, mööda teeda, tillukene, mööda vetta väikene, mööda maad madalukene, mööda kallast kaunikene ja tooma oma kuldse kiirtekammi merepõhjast välja.
Nii on juhtunud tuhandeid aastaid. Maarahvad üle maailma teavad Päikese kannatamise ja taastõusmise lugu. Päikese loojumisel jäeti katki kõik tööd, istuti rahus, et mitte vaevarikast loojumist oma rabelemisega raskemaks teha. Mitmel pool on Päikese loojumise kergendamiseks kootud kassikangast.
Videviku pidamine on eriti oluline kevadeti – iga järgmine päev toob endaga kaasa nii palju uusi sündimisi, et lihtsalt tuleb oma valvamisega aidata ja toetada Päikest.
Mats, Luukas ja Margus kirjutavad, kuidas Jeesus Suure Neljapäeva Pühal Õhtusöömaajal kahjas iseenda. Ta kahjas leiba ja veini ning ühendas need sõnades iseendaga. Maarahvas nimetab sellest sündinud tava armulauaks – see on laud, kus jagatakse armu.
Pärast kahjamist läheb Jeesus Õlimäele palvetama. Ta kutsub endaga kaasa Peetri, Jaagupi ja Juhani ning palub, et nad valvaksid, kuni ta palvetab.
Mitmel korral leiab ta oma abilised norinal magamas – nad ei suutnud teda toetada. Jeesus pidi minema ise läbi kannatuste, mööda teeda, tillukene, mööda vetta väikene, mööda maad madalukene, mööda kallast kaunikene piinarikkasse surma. Vaid nii sai ta tõusta taas üles ning armu edasi jagada.
Täna, Suurel Neljapäeval on hea mõelda läbi, kus on meist igaühe külm merepõhi. See koht, mida kardame ja väldime, kuid kust keegi teine ei saa meie eest meie loomise väge välja tuua.
Me saame seda teha vaid ise, olles ilusad, tillukesed, väikesed, madalad ja kaunid. Nagu Jeesus. Nagu Päike.
KARJALASKEPÄEV (01.04.2004) Teine kevadekuu, aprill, algab karjalaskepäevaga. Aprill on kummaline ja heitlik kuu. Talvekülm on jäädavalt möödas, kuid jääd ja lund on varjulisemates kohtades küllaga. Lund võib tulla taevastki lisaks, kuigi seal on tegelik võim juba valguse ja soojuse kätte läinud.
MAAEMA PÄEV (25.03.2004) Täna on Maaema päev. Maaema päev on olnud üks aasta suurimaid pühasid. 1691. aastani algas aasta Maaema päeval. Kristlikus kalendris on Maaema päeva nimeks Maarja kuulutamise päev.
LENDAMISE IME (17.03.2004) Imestamisevajadus on üks ellujäämiseks hädavajalikke vajadusi kõigil imetajatel, küllap ka teistel elusolenditel. Uus hääl, liikumine, valgus paneb meid kõiki pead pöörama ja kõrvu kikitama. Me otsime imestamisväärset, nagu vastsündinu emarinda. Küllap on imestamisvajadus omamoodi jätkuks lapseea imemisvajadusele.
Maa ja metsa kuulamine (04.03.2004) Maa ja mets kuulevad ning kuulavad huviga meie olemist ja mõtteid. Eriti teravaks muutub kuulamine kevadel, kui urvad puhkevad ja lehed-kõrred tärkavad.
