Aasta lind – valge-toonekurg (19.04.2004 17:51)

Eesti Loodus 4/2004

Valge-toonekurg on meil tavaline kodulähedane lind, ometi on ta siin uustulnukas: saabunud poolteist sajandit tagasi. Ta polegi veel jőudnud asustada ühtlaselt kogu Eestit ning meile jäävad tema teadaolevad pőhjapoolseimad pesad. Seepärast jälgime hoolega, kuidas tal läheb.

Eesti ornitoloogiaühing on juba kümme aastat valinud meile aasta linnu. Mőte on tutvustada rahvale ühe hästi tuntud linnu kaudu nii linde üldse kui ka nende kaitse pőhiprobleeme. Esimene aasta lind oli rukkirääk (1995), mullu oli tähelepanu all harakas, nüüd siis valge-toonekurg. Seda lindu tunneb igaüks, sest ta elutseb peaaegu eranditult inimese läheduses ja kőiki tema tegemisi saab jälgida. Seetőttu on valge-toonekurg lausa ideaalne inimeste kaasamiseks linnuvaatlustesse.
Oluline lisapőhjus, miks 2004. aastal valik just valge-toonekure kasuks langes, on tänavu toimuv rahvusvaheline valge-toonekure loendus. Selliseid kogu valge-toonekure levilat haaravaid loendusi korraldatakse iga kümne aasta tagant ning aastail 2004–2005 kogutakse sel moel andmeid juba kuuendat korda.

Valge-toonekure tulevik on ebaselge. Juba üle sajandi tagasi märgati mitmel pool Saksamaal, et valge-toonekurgi jääb vähemaks. Et selle suursuguse linnu käekäigul silma peal hoida, ongi korraldatud alates 1934. aastast üleeuroopalisi valge-toonekure loendusi: need toimusid ka 1958., 1974., 1984. ja 1994.–1995. aastal. Loenduste tulemused vaid kinnitasid kartust, et valge-toonekurg on kogu levila ulatuses suures ohus. Kohati oli lindude arvukus vähenenud üle 90% ning Rootsist on see liik nüüdseks kadunud. Valge-toonekure taandumise peamist pőhjust nähakse elupaikade (märgalade) hävimises. Arvestades seda, et 90% valge-toonekurgedest elab Euroopas, kus nende elupaiku on hävitatud eriti hoogsalt, ennustati 1984. aasta loenduse järel sellele linnuliigile väga musta tulevikku. Seetőttu kanti valge-toonekurg kogu Euroopas ohustatud liikide nimekirja.
1994.–1995. aasta rahvusvahelise loenduse tulemused näitasid aga ootamatult, et Ida-Euroopa populatsioon on kümne aastaga suurenenud 119 000 paarilt 138 000 paarini (15%) ja Lääne-Euroopa (Hispaania) populatsioon
16 000 paarilt 28 000 paarini (75%) (vt. joonis 1). Arvukuse suurenemist on selgitatud mitmeti.
Lääne-Euroopa populatsiooni kosumise peapőhjuseks peetakse muutusi talvitusaladel. Enne 1984. aastat oli Lääne-Aafrikas, kus Lääne-Euroopa valge-toonekured talvituvad, mitu pikemat pőuaperioodi, mille jooksul ulatuslikud rohumaad kőrbestusid: linnud ei leidnud enam soodsaid paiku talve üleelamiseks. 1980.–1990. aastatel on ilmastikuolud seal aga tunduvalt paranenud ning toonekurgede arvukus seetőttu tublisti suurenenud. Ida-Euroopa populatsiooni suurenemise peamise pőhjusena nähakse siinse pőllumajanduse allakäiku: lindudel on nüüd rohkem vőimalusi leida endale sobiv elupaik.
Hoolimata meeldivast üllatusest, mida tői viimane loendus, ei saa siiski kindel olla, et halvad ajad on valge-toonekurele möödanik. Eelolev kogu levilat hőlmav loendus peab näitama, kas kümne aasta tagune suundumus jätkub vői oli tegemist vaid lühiajalise eduga.

Eestis uustulnuk. Valge-toonekurg on meil üpris tavaline lind. Nii ei oskaks arvatagi, et ta on siin elanud vaid pisut üle poolteistsaja aasta. Esimene pesaleid meie aladel on registreeritud 1841. aastal Vahtseliina lossi varemetel [1]. Püsiv asurkond tekkis Eestisse alles 19. sajandi lőpuks [4, 6] (vt. joonis 2).
Esimesel rahvusvahelisel valge-toonekure loendusel 1934. aastal Eesti ei osalenud, aga 1939. aastal korraldati meil loodushoiu ja turismi instituudi algatusel esimene üleriigiline loendus. Selgus, et koos Petserimaaga pesitses Eestis toona 320 paari valge-toonekurgesid. Alates 1954. aastast on Eesti looduseuurijate seltsi ornitoloogiasektsioon (1991. aastast Eesti ornitoloogiaühing) korraldanud loendusi igal aastal. Toonekureprojekti juhtis legendaarne ornitoloog Heinrich Veromann, kelle eestvedamisel jälgiti ülima pőhjalikkusega valge-toonekure käekäiku Eestis. Tema sulest ilmus 1980. aastal “Pääsukese�? sarjas ka populaarne raamat valge-toonekurest.
Loenduste tulemused on näidanud, et toonekure arvukus on meil pidevalt suurenenud, ulatudes 1984. aastal 1400 paarini ja 1995. aastal 2600–3200 paarini.  Nüüd vőib neid olla juba umbes 4000 paari, täpsemalt saame seda teada pärast eelseisvat loendust (vt. joonis 3, ülal). Arvukuse suurenemist soodustab meil peamiselt sobivate elupaikade rohkus, ilmselt tuleb neid lähiaegadel juurde ka sisserändega. Tekib küsimus: kui palju toonekurgesid Eestisse mahub? Vőrreldes meie valge-toonekurgede arvukust Läti andmetega, kus pesitseb üle 10 000 paari, vőib öelda, et ruumi veel on.

Eelkőige Lőuna-Eesti pesitseja. Valge-toonekurg ei ole Eestis igal pool ühtmoodi tavaline: Lőuna-Eestis on neid palju rohkem kui Pőhja-Eestis. Kagu-Eestis vőib valge-toonekure asustustihedus kohati olla üle 25 paari 100 ruutkilomeetri kohta, Lääne-Eesti saartel seevastu on toonekurg aga lausa haruldane. Ebaühtlast levikut selgitab asjaolu, et see lind on meie ala alles asustamas. Veel paarkümmend aastat tagasi oli valge-toonekurg Pőhja-Eesti rannikul üsna haruldane pesitseja. Kirde-Eesti kőige kaugematele aladele on ta jőudnud alles viimasel kümnendil.
Ehkki rände aegu liigub Saaremaal üsna palju toonekurgesid, pesitses seal kuni viimase ajani püsivalt vaid kaks paari. Mullu registreeriti aga juba kuus pesapaika. Valge-toonekurg on ülimalt pesapaigatruu lind, mistőttu hőlvab uusi alasid väga aeglaselt. Veel asustamata aladele siirduvad tavaliselt noored linnud, kelle esimesed pesitsuskatsed sageli ebaőnnestuvad. Näiteks Hiiumaal on toonekured viimasel kümnendil üritanud pesitseda kahel korral, Vormsil on varasemast ajast teada üks pesitsusjuhtum.
Valge-toonekurele ei meeldi ületada laiu veevälju. Siin peitub ilmselt ka pőhjus, miks nad pole senini pesitsenud Soomes. Liikumas nähakse toonekurgi seal küll järjest rohkem, aga selle liigi kőige pőhjapoolsemad pesad on sellegipoolest ikka veel Eestis.

Miks nad kipuvad elektripostidele? Valge-toonekurg pesitseb peaaegu eranditult inimese läheduses. Enamasti seepärast, et just inimese juures leidub sobivaid pesapaiku: suured puud, katused, korstnad, postid. Aga inimese juures on ka turvalisem, sest sinna ei kipu kőikvőimalikud röövloomad.
Pesapaiga valikul on valge-toonekurg meil alati sőltunud inimesest: pesitsevad nad ju korstnatel vői puu otsa pandud pesaalusel. Viimastel aastakümnetel on aga toimunud oluline muutus: toonekured on kolinud elektripostidele. Kui 1970. aastatel pesitses Eestis elektripostidel vaid mőni üksik paar, siis 1984. aastaks oli sinna kolinud juba 12% toonekurgedest. 1990. aastate keskpaigaks oli elektripostipesade osakaal juba 41% ja 2002. aastaks olid elektripostidele kolinud rohkem kui pooled Eesti valge-toonekured (vt. joonis 3, all). Millega seda seletada?
Üks oletatav pőhjus vőib olla asustuse tihenemisest tekkinud liigisisene konkurents. Kőik muud sobivad pesapaigad on juba hőivatud, ja elektripostid annavad vőimaluse ehitada uus pesa. On ju elektriposti konstruktsioon pesaaluseks väga sobiv ja kindel. Vanasti arvati, et toonekured kardavad rauda ja pesaalused tuleb kindlasti teha puust (pesaaluseks paigaldataval vankrirattal eemaldati metallrehv!). Elektripostidel pesitsedes on aga toonekured nüüd selle eksiarvamuse ümber lükanud.
Elektripostipesad teevad aga peavalu elektrikutele: suur ja vihmadega läbivettinud pesa pőhjustab sageli lühiseid ja vőib oma raskusega isegi juhtmed katki vajutada. Mida sellises olukorras ette vőtta? Pesade allalükkamisest pole kasu: väga pesapaigatruu linnuna tuleb valge-toonekurg üldjuhul kindlasti samasse kohta tagasi ja ehitab pesa uuesti. Näiteks Poolas, kus pesitseb kőige rohkem toonekurgesid ja kus elektripostipesade probleem on ka kőige teravam, tőstetakse erilise alusega pesa juhtmetest pisut kőrgemale ning lind ja inimene saavad taas rahumeelselt koos elada. Meil on Eesti Energia kőige probleemsemates kohtades olevad pesad ümber tőstnud: vana pesa vahetusse lähedusse on paigutatud uus post koos pesaalusega. Esimesed katsetused on näidanud, et suurema osa uutest pesadest vőtavad toonekured ka omaks.

Pesa ehitus. Pesa vőib toonekurepaar valmis ehitada mőne päevaga, aga laisematel vőib see kesta terve suve. Sellisel juhul on tőenäoliselt tegu noorte lindudega, kes alles katsetavad pesaelu ja jőuavad tegeliku pesitsemiseni järgmisel aastal. Pesamaterjaliks kasutatakse peamiselt oksi ja sisemus vooderdatakse heinatuustide ning mätastega. Aastate jooksul tassitakse pessa aina materjali juurde, nii et sageli vőivad pesad kőrguda meetrini. Selline vägev pesa, kus on ka palju mättaid sees, vőib kaaluda üle tonni.
Veel 1980. aastatel tekitasid suurt muret kőikjal vedelevad heinapallinöörid, mida vanalinnud vooderduseks pessa tőid. Tihti mässisid pojad ennast nööridesse ja enamik neist suri. Vahel harva őnnestus őigel ajal jaole saada ja pojad lahti päästa. Mőni pesa kujunes lausa toonekurelőksuks, kus igal aastal pojad ja isegi vanalinnud nöörides hukkusid. Viimasel ajal ei ole pallinööridel pesapoegade hukkumisel enam olulist osa. 
Üks uskumatumaid lugusid valge-toonekure kohta on seotud just pesa ehitamisega. Nimelt olla Viljandimaal üks heinaküün pőlema läinud, sest toonekurg olevat vedanud küüni katusel olevasse pessa pőlevaid oksi. Et küün pőles maha, siis oli vaja süüdlast: läheduses oksi pőletanud töömehed ajasid süü toonekurgede kraesse. Absurdne juhtum, aga lähiümbruses ei sallitud toonekurgesid veel mőnda aega.

Pesaelu. Meie valge-toonekured saabuvad talvitusaladelt tagasi aprillis, esimesi linde vőib aga mőnikord näha juba märtsi viimastel päevadel. Hilistel kevadetel saabub osa neist aga alles mais.
Valge-toonekured tulevad enamasti tagasi oma vanasse pesapaika. Et nad on pika elueaga, siis vőib samu linde samas pesas jälgida aastaid. Valge-toonekured vőivad looduses elada üle kahekümne aasta vanaks, ent suurem osa neist ei ela kauem kui kümme aastat. Suguküpseks saavad toonekured tavaliselt kolmandal eluaastal, aga sageli alustatakse pesitsemist alles neljandal vői viiendal eluaastal.
Pärast pesa kohendamist asuvad emaslinnud kohe ka munema. Esimesi mune vőib pesadest leida juba aprilli lőpus, aga suurem osa neist ilmub mais. Haudeperiood kestab valge-toonekurel umbes ühe kuu, juuni keskpaigaks peaksid poegade pead üle pesaääre näha olema juba kőikjal.
Pojad hakkavad lendama kahe kuu vői pisut pikema aja jooksul, nii et pesast lahkutakse juuli lőpus vői augusti alguses. Kőige sagedamini lennuvőimestub valge-toonekurgedel kaks vői kolm poega, harvemini üksainus vői neli. Edukatel aastatel tuleb väga harva ette ka viiepojalisi pesakondasid. Eestist on teada üks juhtum, kui pesast sai tuule tiibadesse korraga kuus poega. Keskmiselt lennuvőimestub Eesti toonekurepesades headel aastatel 2,5 poega, halvematel aga vahel ka vähem kui kaks.
On levinud arvamus, et toonekure pesast lendab välja tavaliselt ikka paaris arv poegi ja seetőttu visataksegi kolmas sageli alla. See on küll eksiarvamus. Aga vanalinnud viskavad tőesti sageli mőne poja pesast välja: enamasti on see olnud vigane vői haige, kes teiste poegade kőrval kängu jäänud ning kellest elulooma ei saaks. Pőuastel suvedel ei suudeta kőiki poegi üles kasvatada toidupuudusel. Siis hukkub nőrgemaid rohkem.
Ilmastikuolud, nagu pőuane suvi, pikk külm kevad vői kestev vihmaperiood, jätavad sageli suure osa toonekurgedest järelkasvuta. Halvimatel aastatel jääb poegadeta rohkem kui veerand meie toonekurgedest. Aga ka parimatel aastatel vőib vähemalt kümnendik paaridest olla lasteta: oletatavasti noored linnud, kes pesitsevad alles esimest korda ning pole veel suguküpsed.

Meie valge-toonekured on erakud. Eestis on valge-toonekurg seni eelistanud pidada liigikaaslastega distantsi: ta ei ehita oma pesa teistele väga lähedale. Vaid üksikutel juhtudel on pesade omavaheline kaugus olnud alla saja meetri. Sageli tuleb ette, et naabrid ei saa omavahel läbi, siis peetakse tuliseid kaklusi. Kahjuks visatakse kaklustes sageli pesast mune ja poegi alla, mistőttu mőnelgi paaril pesitsemine ebaőnnestub.
Kesk-Euroopas on toonekured üksteise suhtes tunduvalt leplikumad, pesitsevad üsna tihti lausa kolooniatena: ühel hoonetekogumil vőib tihedalt koos pesitseda isegi kümneid toonekurepaare. Meile lähimad kolooniad asuvad Leedus.

Madu noka vahel? Paljud inimesed arvavad, et toonekured tassivad madusid pesa ümbrusse. Mitmel pool on öeldud, et nägime, kuidas toonekurg lendas pesale, pikk peenike asi noka vahel: mis see muu sai olla kui madu. Ja kui siis talu läheduses on veel nähtud rästikut, on asi selge: rästiku on sinna toonud toonekurg. Siin on tegu ühe toonekurgede kohta käiva eksiarvamusega. Tegelikult toovad nad poegadele toidu pessa oma maos ja oksendavad selle siis välja. Valge-toonekured söövad küll madusid, kui neil őnnestub mőni kätte saada, aga pessa tuuakse ikkagi juba surnud loom.
Valge-toonekure toidulauale satuvad kőik, kellest jőud üle käib ja kelle ta suudab tervelt alla neelata. Pőhiosa toidust on igasugused putukad, konnad, hiired, aga ka linnupojad, kui mőni peaks ette sattuma. Valge-toonekurge on süüdistatud selles, et ta paneb nahka kőik jänese- ja rukkiräägu pojad. Ent rukkirääkude arvukus on vähenenud oluliselt ka neil aladel, kus toonekured pole kunagi elanud. Enamasti on nii, et inimene ei taha tunnistada enda vigu ja üritab mitmeidki hädasid ajada teiste kaela.

Talveks Lőuna-Aafrikasse. Sügiseti lahkuvad toonekured meilt augusti lőpus ja septembri alguses. Erinevalt sookurgedest ei moodusta toonekured suuri rändeparvi, vaid lahkuvad märkamatult, väikeste salkadena. Eesti valge-toonekurgede rännutee on eriti pikk, sest nad talvituvad Lőuna-Aafrikas (vt. joonis 4). Meie linnud rändavad Türgi ja Iisraeli kaudu Egiptusesse ja sealt piki Niilust Aafrika lőunatippu välja. Lääne-Euroopa populatsiooni linnud kasutavad hoopis teisi rändeteid ja talvitusalasid: lendavad Aafrikasse Gibraltari kaudu, talvituvad aga Lääne-Aafrikas, Saharast lőuna pool.
Üliharvadel juhtudel vőib valge-toonekurg talve üle elada ka Eestis. Igal sügisel jääb siia toonekurgesid, kes vigastuste vői haiguste tőttu ei suuda lőunasse lennata. Sellised linnud tavaliselt surevad, vaid mőni neist elab kusagil siseruumides peetuna kevadeni. Aga siiski on ette tulnud, et valge-toonekurg elab meil talve üle ka looduses. 1972. aasta sügisel jäi üks neist talvituma Vőru Kubijale. Ta elas kogu talve allikatel, kuhu inimesed talle lisatoitu viisid. Lind jäi ka järgmiseks talveks samasse kohta. Kaks viimast talve (2002–2003 ja 2003–2004) on üks valge-toonekurg edukalt üle elanud Lääne-Virumaal Arknas. Aga ka siin jäi lind ellu vaid tänu lisatoitmisele.
 
Toonekureloendustel saab osaleda igaüks. Valge-toonekure pesapaikade loendusel on igal aastal osalenud palju linnuhuvilisi. Suur tänu kőigile senistele kaasalööjatele! Eesti ornitoloogiaühing kutsub ka nüüd, rahvusvahelise loenduse aastal, kőiki huvilisi osalema toonekureprojektis. Eelkőige oodatakse teavet valge-toonekure pesapaikade kohta: pesa täpne asukoht (maakond, vald, küla, talu); mille otsas pesa asub (puu, korsten, elektripost jne.); kas pesa oli tänavu asustatud; mitu poega toonekurgedel lennuvőimestus.
Andmed palume saata sügiseks aadressil: Eesti ornitoloogiaühing, postkast 227, Tartu vői e-posti teel aadressil: eoy@eoy.ee. Aasta linnu projekti kohta saab pidevalt   teavet Eesti ornitoloogiaühingu veebilehelt aadressil: www.eoy.ee. 

1. Hueck, A. 1845. Darstellung der landwirtschaftlichen Verhältnisse in Esth-, Liv- und Curland. Leipzig.
2. Schulz, Holger 1988. Weistorchzug – Ökologie, Gefährdung und Schutz des Weistorchs in Afrika und Nahost. – WWF-Umweltforschung, 3. Königslutter–Lelm.
3. Schulz, Holger 1999. The world population of the White Stork (Ciconia ciconia). Results of the 5th International White Stork Census 1994/95. – Schulz, Holger (ed.): Weistorch im Aufwind? – White Storks on the up? – Proceedings, Internat. Symp. On the White Stork, Hamburg 1996. NABU, Bonn: 351–365.
4. Veroman, Heinrich 1975. Valge-toonekure asurkonna kujunemisest
Eestis. – Renno, Olav (toim.) Eesti loodusharulduste kaitseks. Valgus, Tallinn: 166–182.
5. Veromann, Heinrich 1980. Valge-toonekurg. Valgus, Tallinn.
6. Veromann, Heinrich 1990. History and recent status of the European White Stork in the Baltic States and the USSR. Käsikiri Eesti ornitoloogiaühingu arhiivis.

Margus Ots (1970) on ornitoloog, Eesti ornitoloogiaühingu valge-toonekure projekti koordinaator, Eesti linnuharulduste komisjoni esimees.

Prindi

Eelmised artiklid: