Uudistaja looduse ja teaduse uudiskiri (06.12.2004 17:53)

Uudistaja 07. detsember

UUDISED

Eesti põlevkivi sammub ikka saastajate esirinnas
Eesti elektrijaamad on Euroopa 100 suurima saastaja hulgas 31. kohal (Eesti elektrijaam) ja 33. kohal (Balti elektrijaam). Need paiskavad kahe peale kokku õhku aastas 79 000 tonni vääveldioksiidi ja lisaks veel 38 000 tonni lämmastikoksiide ning 6 mln tonni süsihappegaasi. Nii et kahe peale kokku mahuks kümne vängema saastaja sekka ära. Andmed avaldas Rootsi keskkondlaste väljaanne Acid News ning need pärinevad 2001. aastast.
Loodusajakiri

Teaduskeskuste koostöö
Euroopa üks esinduslikumaid teaduskeskusi, Helsingi lähedal Vantaas asuv Heureka on pikka aega teinud koostööd Tallinna energia-teaduskeskuse ja Tartu AHHAA teaduskeskustega. Lisaks on Heurekalt saanud abi Eesti rahva Muuseum, Tallinna Tervishoiumuuseum ja Tartu Ülikooli ajaloomuuseum. Suur osa siiani tehtud tööst on kaetud EU InterregIIIA programmi rahadest. EL-ist võib meie teaduskeskuste tarbeks saada raha edaspidigi, kuid see eeldab ka Eesti-poolset rahastamist.
Koostöö eesmärgiks on olnud tuua Eestisse teave nüüdisaegsete teaduskeskuste toimimise kohta. “Ideeks pole olnud mitte näituste ühest kohast teise vedamine, vaid ideede levitamine, millest saavad kasu mõlemad osapooled,�? ütleb Heureka teadus- ja arendusjuht Hannu Salmi. Tema sõnul on ka eestlasi hakanud Heurekas käima üha enam ja enam. “Praeguseks on eestlased suurim välismaalastest külastajate rühm Heurekas,�? ütleb ta.
Loodusajakiri

Vaidlus kestab
Vaidlus Paluküla mäe tuleviku üle jätkub. Kuu alul esitasid keskkondlased  Kehtna vallamajas Paluküla puhke- ja spordikeskuse detailplaneeringu vaidekomisjoni koosolekul omapoolse kompromissvariandi. Selle järgi loobutaks detailplaneeringus mäetõstukitest, kohtunike majast, autokaravanide parklast ning mastaapsetest spordiväljakutest, samuti lumekahurite jaoks hüdrantkaevude rajamisest. Nende hoonete ja rajatiste ehitamine nõuaks ulatuslikke pinnasetöid ning muudaks oluliselt maastiku ilmet maastikukaitsealal, kuid kompromissvariandis rõhutatakse, et kaitse-eeskirja muutmine ei ole otstarbekas. Kui kõik ettepanekud kompleksselt detailplaneeringusse sisse viidaks, oleks võimalik vaidlused praegusel hetkel lõpetada.
Loodusajakiri

KÜSIMUS JA VASTUS
Kui reaalseks te peate eelmises uudises kirjeldatud kompromissvariandi teostumist?

Vastab kompromissiotsija Lembi Sepp Lalli külast Rapla maakonnast:

Arvestades toodud ettepanekutega, keskenduks detailplaneering tervisespordile, oleks kooskõlas maastikukaitseala ja pärimusmaastiku säilitamise põhimõtetega. Nende kolme märksõna -- looduskaitse, tervisespordi ja pärimusmaastiku -- olulisusega Hiiemäe maaüksusel olid vaidekomisjoni liikmed üheselt nõus 2. detsembril Kehtna vallamajas toimunud arutelul. Kompromissvariandiga nõustumine annaks võimaluse reaalselt näidata tahet arendada tervisesporti kooskõlas loodus- ja pärimusmaastiku kaitsega. Ma usun, et  9. detsembril koguneval Kehtna vallavolikogul  on olemas hea tahe ja arusaam kompromissvariandi elluviimise vajalikkusest.

UUDISTAJA SOOVITAB

Raamat kuulsast keemikust Paul Kogermanist

Ajal, mil jälle räägitakse nafta lõppemisest, tõuseb põlevkivi üha enam pinnale. Paul Kogerman teadis sellest Eesti rõõmust ja nuhtlusest enam kui keegi teine tema ajal. Nüüd on Kogermani perekond ja õpilased ja teised asjahuvilised pannu kokku ning Teaduste Akadeemia Kirjastus avaldanud raamatu sellest markantsest Eesti teadlasest.
Kuidas põlevkivi tekkis ja kuidas seda paremini annaks kasutada – need küsimused olid põhilised, mida Paul Kogerman 80 aasta eest lahendama asus. Põlevkivi oli tolgi ajal strateegiline maavara, ja ei pääsenud Kogerman selle tundjana läbi heitlike aastate puutumatuna. Ehk tuli surmgi 60-aastasele mehele 1951. aastal tänu põlevkivi strateegilisusele?
Kes seda teab. Küll aga annab raamat, mille kallal on töötanud Paul Kogermani minia keemik Aili Kogerman, keemik Helvi Hödrejärv ja bibliograaf Imbi Kaasik, üksikasjaliku pildi nii Kogermanist kui teadlasest ja tema ajastust – nii nagu ütleb selle pealkirigi “Paul Kogerman ja tema aeg�?. Eestis ei ilmu just sageli raamatuid loodusteadlastest. Nõnda tasub huvilistel sellel teosel silm peale visata. On ka ohtralt fotosid.
Tiit Kändler

SÜNDMUS
Hariv fotoreis Lahemaale

11. detsembril toimub fotoretk talvisesse Lahemaa Rahvusparki. Geoloogist loodusfotograafi Tõnis Saadre juhtimisel külastame ja pildistame mitmeid looduskauneid paiku. Fotoalast nõu saab küsida Heiko Kruusilt Morgan Fotost.
Retke alustame Jägala joalt. Soovi korral külastame hiljaaegu renoveeritud Linnamäe hüdroelektrijaama Jägala jõel, mille juures peaks ka avanema võimalus pildistada talvituvaid veelinde. Edasi sõidame Viru rappa, kus teeme väikese matka laugaste vahel vaatetornini kulgeval laudteel.
Et voolav vesi on talvisel ajal pilditegemiseks atraktiivne, siis külastame järgnevalt veel kolme lähestikku asetsevat juga: Nõmmeveskit, Joaveskit ja Vasaristit.
Teel Viinistusse käime läbi suure hiidrahnu -- Jaani-Tooma suurkivi -- juurest ning kui aeg võimaldab ja osalejatel huvi on, siis ka Tammispea hiidrahnu juurest.
Viinistul saab pildistada talvist merd. Ühtlasi võtame aja maha kergeks eineks Viinistu kunstimuuseumis. Kel huvi, saab kaeda ka Jaan Manitski kunstikollektsiooni.
Vajadusel peatusi tehes sõidame retke lõpp-punkti Palmsesse. Sealses mõisapargis oma retke ka lõpetame, sest selleks ajaks hakkab valge aeg ka otsa saama.
Retk toimub osalejate oma liiklusvahenditega. Liikumisvahendi puudumine ei tohiks saada takistuseks, sest üritame kõik soovijad autodesse mahutada. Kes soovib aga oma sõidukulusid jagada ja teisi retkelisi oma autosse võtta, andke sellest märku.
Et valget aega ära kasutada, koguneme retkeks juba laupäeva hommikul kell 9.00 Jägala joa juures asuvas parklas. Retke orienteeruv lõpp kell 16.00.
Retkel osalemine on tasuline: täiskasvanuile 200 krooni, õpilastele, üliõpilastele 150 krooni. Vajalik on eelregistreerimine hiljemalt retkele eelneval päeval telefonil 56 483 480 või e-kirjaga aadressil heiko@morgan.ee.

ASJATUNDJA
Valitsus võttis vastu määruse, mis reguleerib jõgede tõkestamist. Jätkame selle kommenteerimist.
Määruses on öeldud, et tõkestusrajatis peab olema selline, et see tagaks kalde läbipääsu? Kuidas on see majanduslikult ja tehniliselt võimalik? Ka peab olema tagatud sanitaarvooluhulk. Kes selle määrab? Kas need arvud on meie jõgede jaoks juba olemas?

Jaak Tambets, Eesti Loodusahoiukeskuse juhatuse liige:
Pean määrust progressiivseks. Puht veemeeste tehtuna, on siin üllatuslikult kirjas kalameestele sobilikud nõuded – kaladele läbipääsu tagamine, laskuva kala turbiini sattumise vältimine, sanitaarvooluhulga tagamine. Viimane on minu teada seni defineerimata, seda on määratud vajadusel segase metoodika alusel.
Kui hakatakse sanitaarvooluhulka defineerima ja selle määramise metoodikat seadustama, tuleks arvesse võtta kindlasti ka jõe ökoloogilise kvaliteedi (veepoliitika raamdirektiivi tähenduses) säilitamise nõudeid. Väga progressiivne on eelviimane paragrahv. Sellega minu arvates seatakse ka pärast 1995. aastat ehitatud paisudele ülalloetletud nõuded. Seda erikasutusloa uuendamisel.

Rein Järvekülg, kalateadlane:
Põhimõtteliselt määrus hea ja õige, aga palju konkreetseid asju, millest lõpuks kõik sõltub, jääb lahtiseks ja määratlemata: -- näiteks sanitaarvooluhulk. See ei olegi kuskil defineeritud, mis see on ja kuidas seda määrata. Osa veemehi peab õigeks kasutada 1972.a NSVL-s kasutatud sanitaarvooluhulga määramise metoodikat, et see on 5-protsendilise tõenäosusega ette tulev minimaalne 30 päeva keskmine. See on aga jõe elustiku täielik hävitamine. See, mis juhtub kord 20 aasta jooksul ja mis iseenesest on loodusele põnts, muudetakse igapäevaseks reegliks.
Õigem oleks üldse rääkida mitte sanitaarvooluhulgast, vaid ökoloogilisest vooluhulgast, mis peab iga paisu juures olema tagatud. See peab tagama normaalse ökosüsteemi säilimise paisust allavoolu.
Põhimõtteliselt on õige, et kalade läbipääs tuleb tagada, aga kuidas seda teha ja kuidas tuvastada, et nüüd on tagatud, see jääb määratlemata. Kas üks mittetöötav nigel kalatee on piisav? Sama puudutab ka kalade turbiinidesse pääsu tõkestamise nõuet. Võiks olla selgelt kirjas, et võre läbimõõt on lubatud kuni 25 mm.

KIIRKOMMENTAAR

Ohjeldagem töövihikuid!
Lõpuks ometi on koolilaste vanemad hakanud kisa tõstma selle üle, et töövihikud ja õpikud on nii kallid. Selline ohjeldamatu raiskamine tuleks kohe lõpetada. Kas keegi on üldse mõelnud, et milleks seda töövihikut üleüldse vaja on. Pigem peaks toetama e-vihikut.
Ja ega ka kooliõpikud pea olema siis kõige kallimal paberil ning täisvärvis. Vähemasti mitte kõik. Säästvast arengust on sellisel puhul asi kaugel. Ja kui näeme, et Eesti on innovatiivsuse kasvus Euroopas viimaste seas – kas siis mitte ajast ja arust töövihikud pole üks veskikivi, mille peaks kaela küljest lahti lõikama.
Tiit Kändler

Prindi

Eelmised artiklid: