•  

Kuke aastal kukest – õige sõjakas faasanlane

Tekst: Aleksei Turovski, ajakiri Loodus

Kukk on astroloogia aastaringi kaheteistkümne looma seas ainus lind, ja mind on see asjaolu alati hämmastanud. Ainus suleline tosinas, ning see ei olegi kotkas või mütoloogiliselt suure tähtsusega kurg, vaid hoopis kana! Kukk on küll väga ilus ja häälekas, kuid pooltki mitte nii vapustava välimuse ja häälega lind kui näiteks paabulind, kes on samuti faasanlane. Miks siis ikkagi kukk?

Bankiva kana (Gallus gallus) valimise kodustamiseks ja üheks aastaringi loomaks on kindlustanud arvatavasti järgmised omadused. Bankiva kuke järeleandmatu ja äge turniirlahinguvalmidus; võimas lihav nahkjas kukehari; uhke, enamasti oranži, punase ja purpurvärviline sulestik; kõlav, järsutooniline “sõjahüüd?. Ehk olid tema uhke sõjarüü ja muidu sõjakas iseloom nendeks voorusteks, mis lubasid tal teiste tähtsate loomade-aastavalitsejate sekka sattuda. Pole vist kahtlust, et algselt hakati liiki kodustama üldse mitte munade, vaid just nimelt kuketapluste hasartsuse ja meeltehaaravuse pärast. Puna-džunglikana muneb maksimaalselt kaheksa muna aastas ja pidevalt munevaid kodukana vorme ei ilmunud arvatavasti mitte varem kui sajandeid hiljem kodustamise algajast.

Kukk tibudega ei tegele.
Džunglikana ja seega ka kodukukk kuuluvad mõlemad kanaliste seltsi faasanlaste sugukonda, mis on tolle seltsi seitsmest sugukonnast liigirikkaim – 182 liiki. Teistes sugukondades on vaid 1–44 liiki. Nagu enamus faasanlastest, on ka meie kuked-kanad enamasti maismaalinnud, kelle isased munade haudumisest ja tibude kasvatamisest kuigivõrd osa ei võta. Küll aga ei lahku kukk oma perest kunagi kaugele, vaid valib enda jaoks kõrgemaid vaatluspunkte aiapostil, puuoksal, küüni katusel, ning lähtub oma valikust nii, et esiteks oleks maksimaalne vaatlusväli ja teiseks, et võiks näha oma maa peal tegutsevat peret ja perel omakorda teda, valvsat rüütlit alati tööpostil.
Kõigil faasanlastel on lühikesed, laiad, ümara otsaga tiivad ja õige palju heledat lihaskude rinnalihastes. See võimaldab neil sooritada järske, kiireid vertikaallende, lausa sööste, mis mitte ainult ei päästaks neid maismaa kiskjate küüsist, vaid ootamatult sooritatuna hämmastaksid vaenlasi, mis omakorda võimaldaks pisiperel aegsasti peitu pugeda, kui kukk püstloodis taeva poole vuhiseb, olgugi et lend tavaliselt lühikeseks jääb. Nii käituvad ohu korral kroon-läikfaasan, argusfaasan, paabulind, hiina kuldfaasan ja loomulikult ka meie loo peategelane kikas.

Parasiidid tagavad kuke edu kanade hulgas.
Omaette tähtsaks ja tähelepanu köitvaks omapäraks on pea kõikide faasanlaste rabavalt järsk sooline dimorfism: isaslinnud erinevad oma välimuse, eriti aga mustri ja värvuse poolest emaslindudest. Kõigi lindude seas võivad selle poolest faasanlastega võistelda ainult mõned värvuliste liigid, näiteks paradiisilinnud. Sellise drastilise erinevuse evolutsioonilis-loogiliseks seletuseks peaks olema emaste valiku seos isaslindude päriliku võimega parasitaarhaigustele vastu panna. Soodsaima mulje kanale jätab loomulikult see kukk, kelle kikerikii on kõlavaim ja veenvaim, pulmarüü kirevaim ja sätendavaim ning kelle tantsud ja võitlused on võidukad. Kõik need omadused aga sõltuvad kuke organismi hormonaalsest seisundist, mille taset määravad testosteroonide ja neerupealiste hormoonide – kortisoonide – kontsentratsioonid. Testosteroonid ja kortisoonid on omavahel aga antagonistlikes suhetes ehk vastastikku suunatud ja nende optimaalset “koostööd? võib kindlustada ainult hästitasakaalustatud genotüüp. Kortisoonide tootmist organismis mõjutavad kõige võimsamalt patogeensed parasiidid, järelikult peaksid muljetavaldavaima kuke järglased olema enam vastupidavad parasiithaigustele, ja seega ka kõikide keskkonna väljakutsete vastu paremini varustatud. Kanalistel, eriti faasanlastel, on palju parasiite! Nende seas on vereparasiidid, eimeeriad, ja teised koktsiidilised, ümarussid, paelussid, puugid, ning paljud teised. Peale nende veel parasitaarsed seened, seenbakterid, pärisbakterid ja viirused… Ei saa välistada, et faasanlaste tohutu liigiline mitmekesisus on mingil määral seotud just sellele kanaliste sugukonnale omase parasiitide mitmekesisusega, kusjuures viimane on primaarne pigem põhjuseks, esimene aga tagajärjeks.

Fööniks ja südametunnistuse ärataja.  
Suundume siiski hetkeks tagasi kuke mü­toloogiasse. Nimelt valitsevad loomsed vaimud Kaug-Ida mütoloogiates mitte ainult aastate, vaid ka ilmakaarte üle, ning meie kukeke on kindlalt seotud lõunakaarte valitseja – imelinnu – Fung Huang’i e Hiina Fööniksiga. Heal lapsel mitu nime ning eks fööniksilgi on mitmeid sünonüüme ja kirjeldusi. Näiteks fööniksiks tuleb pidada ka Shui Ying lindu, kellel on kuke pea, mao kael, pääsukese nokk, kilpkonna selg, kes on viievärviline ja umbes 1,90 meetrit kõrge. Üks on kindel: fööniks on punakaskuldne ja lahutamatult seotud kuke imagoga. Kõikides mütoloogiates, kus esineb tulikuldpunane fööniks, on ta hea­duse, puhtuse ja taassünni sümboliks. Nii on seda ka läänekultuuride fööniks, kes on Põhja-Aafrikast pärit. Hoopis omaette looks võiks kujuneda kuke osa kristluses ja sellega seotud mütoloogias. Domineeriv on selles ju kuke kui südametunnistuse ärataja roll (tuletagem Peetrust meelde). Ei saa mööda minna ka sellisest põnevast asjaolust, et suurem osa Lääne-Euroopast kandis omal ajal Gallia nime (tuletage meelde kuke ladinakeelset nime – Gallus gallus). Ka selline müütiline olend nagu basilisk on vähemalt keskaegses tõlgenduses seotud otseselt kukega. 15.–16. sajandi maagilistes ja alkeemilistes tekstides on basiliski nimeks reeglina Cockatrix (Kukkrästik), mis vihjab otseselt ühele tähtsaimale kõikide maagiate printsiibile – vastandite ühendamisele (vapper lind ja mürkmadu on kõikides mütoloogiates antagonistid). Kuid see oleks juba uus lugu.
  Head uut Kuke aastat kõigile!

Ajakiri Loodus, veebruar 2005


2005 on kuulutatud sinise/rohelise kuke aastaks
Kuna tänavu on sinise/rohelise kuke aasta, soovitan palavalt mediteerimiseks keskenduda kahele konkreetsele faasanlaste liigile – sini-kõrvukfaasanile ja paabulinnule. Sini-kõrvukfaasan on ammu haruldaseks muutunud oma ažuursete tumehallide sabasulgede tõttu, mis olid hinnas juba kõrgemast soost Hiina mandariinide peakatete ehetena. Erandlik selle liigi puhul on ka, et sini-kõrvukfaasani isane ja emane isend näevad väga  sarnased välja. Samas – paabulinnu isase ja emase välimuse erinevus on aga isegi faasanlaste suures sugukonnas maksimaalne. Ja ometi on mõlema liigi kuked tõelised rüütlid, nii nagu see on omane ka meie vaprale Kikkale!

Hiina kalender ei pärine hiinlastelt
20. sajandi viimase veerandi jook­sul lääne kultuuri imbunud ja hämmastavalt ulatuslikult juurdunud kaheteistkümneaastase tsükli päritolu on küllaltki mõistatuslik. Hiinale tutvustasid kalendaartsüklit hunnid (hiinlased nimetasid neid Sünnu) ajavahemikus arvatavasti 3 saj eKr– 3 saj pKr, mil nende mõju paljudes Hiina osades oli domineeriv. Ent ega hunnidki leiutanud seda kalendrit, vaid ilmselt omandasid selle kas tiibetlaste kaudu või muudel viisidel Kagu-Aasiast. Võimalik, et Siiamist (Tai), Birmast, Laosest. Sellega viib meid kaheteistkümne loomse aastavalitseja vaim ehk Šier Shen-Sjao-Šen’i – umbes nii kõlab see hiina keeles – päritolu lätte otsimine Indiasse ja Kagu-Aasiasse, kus asuvad puna-džunglikana e bankiva kana põliskodumaad.

loe kommentaare (0)

Telefon: 6 565 655

E-post: ilm@ilm.ee

Rohkem: Kontakt | Reklaam