•  

Igijää muudkui sulab (26.02.2005 09:27)

 
Igijää sulab kõikjal, kus seda leidub ning jää sulamiskiirus kasvab üha. Kogu maailmas tõusev keskmine õhutemperatuur pikendab sulamisperioodi, mille tagajärjel kaob igikelts ning õhenevad pooluste jääkuplid ja liustikud. Need muutused tõstavad merepinda varem ennustatust oluliselt kiiremini, ähvardades nii inimesi, kui ürgloodust.

Tööstusrevolutsiooni algusest peale on inimtegevuse tagajärjel pidevalt tõusnud süsihappegaasi ja teiste kasvuhoonegaaside õhkupaiskamine viies osalt juba pöördumatute tagajärgedeni maailma kliimas. Keskmine pinnatemperatuur Arktikas on tõusnud 1981. aastast peale rohkem kui poole kraadi võrra. Arktiline merejää on kümne aasta jooksul õhenenud 7-9 protsendi võrra. Kui soojenemine samas vaimus jätkub, on arktilised veed selle sajandi lõpuks suviti jäävabad.

Arktiline sulamishooaeg on pikenenud 10-17 päeva võrra. Samavõrra lühemaks jääb loomulikult järgnev külmumisaeg. Põliselanikest kütid ja kalurid on ära lõigatud traditsioonilistest jahimaist ja püügipiirkonnist. Rannaasulad on hädas sagenevate üleujutustega. Jääkarud ei saa jäävabal, või õhukese jääkihiga merel hülgeid küttida ning surevad seetõttu massiliselt. Teadlaste hinnangul võib jääkaru sajandi keskpaigaks välja surra.

Seoses jää sulamisega intensiivistub Arktikas meretransport ning avanevad uued mereteed. 2100. aastaks peaks Põhjamerel navigatsioonihooaeg pikenema praeguselt 20-30 päevalt 120 päevani. Kuigi sel on kahtlemata mõningane positiivne mõju majandusele, muretsevad vaatlejad laevaliikluse kasvu keskkonnamõju pärast. Tõenäolisemaks muutuvad naftalekked. Ka siirduvad Põhja-Jäämerele ilmselt kõik kalalaevastikud, kes mujal Põhjaparasvöötme vetes ülekalastamisega hädas on. Sel juhul on peagi ka praegu suhteliselt puutumatud Põhja-Jäämere veed üle kalastatud.

Igikeltsapiir siirdub sajandivahetuseks paarisaja kilomeetri võrra põhja poole. Seetõttu muutub oluliselt põhjaalade taimestik. 1970. aastaist siiani on kadunud kolme California osariigi suurune tükk arktilist tundrat. Igikeltsa kadumise tõttu muutub maa pehmeks ja Alaskas ning Siberis hävivad mitmed hooned, teed, torujuhtmed ning muugi infrastruktuur.

Gröönimaa jääkilp on suurim jäämassiiv Põhjapoolkeral. Selles leidub piisavalt vett tõstmaks maailmamere taset 7,2 meetri võrra. Jääkilp sulab üles, kui keskmine temperatuur piirkonnas tõuseb kolme kraadi võrra. Teadlaste kinnitusel on kasvuhoonegaaside kontsentratsioon järgmiseks sajandivahetuseks piisavalt kõrgeks tõusnud, et sellist temperatuuritõusu võimaldada. Kõige konservatiivsemate hinnangute kohaselt kahaneb Gröönimaa jääkilp 50 kuupkilomeetri võrra aastas, mis on piisav tõstmaks merepinda 1,3 cm võrra aastas.

Lõuna-Alaska 2000 liustikust 13 on kohe-kohe kadumas. Montana liustike rahvuspark jääb oma liustikest ilma 2030. aastaks. Aafrika uhkus, Tansaanias asuv Kilimanjaro mägi peab aga 2015. aastast lumemütsita läbi ajama.

Lõuna-Ameerika Andide liustikud sulavad praegu kolm korda kiiremini, kui möödunud sajandi keskpaiku. Eriti paha uudis on see Peruule, kus 70 protsenti elektrienergiast toodetakse liustike sulamisveega töötavate hüdrojaamadega.

Jannu jäävad miljonid inimesed Aasias ja Lõuna-Aafrikas, sest nende joogivesi pärineb kaduvaist liustikest. Euroopas keegi jannu ilmselt ei sure, küll aga tuleb hüvasti jätta suusaturismiga ning sellelt teenitava rahaga. 2025. aastaks on Alpide liustikud kahanenud 1970. aastate tasemega võrreldes poole võrra. 

Maa Tegevuskavade Instituudi materjale refereeris Arni Alandi

Allikas: Roheline Värav

Eelmised artiklid:

Telefon: 6 565 655

E-post: ilm@ilm.ee

Rohkem: Kontakt | Reklaam