Ilmahooleks nimetame siinkohal muret imaasjade pärast. Mitte selle ilma, mis vene keeles on "pogoda" ja inglise keeli "weather" ja saksa keeli "Wetter" noh ja niiedasi. Jutt on ilmast: maa-ilmast ja kogu ilmast. Kui inimesel piisavalt taiplikust, teadmisi ja tundlikkustki siis tuleb ilmahool talle ikka peale. Kaasaegne ilmahool on seotud inimese ja looduskeskkonna suhte paigastolekuga ja vajadusega neid paika liigutada. Just selleks tulebki tegeleda ilmahooldega.
Ilmahooldeks on tegevused, mis võivad meie meelelaadi, arusaamu, teadmisi, tehnoloogiaid ja muud inimesega seotut kohendada või muuta moel, et meie terves mõistuses oleks rohkem kohta arukusele taibata, et oleme tõesti vaid üks paljudest liikidest Maal ning et selline arukus leiaks oma koha ka siis kui hakkame kasutama oma vaba tahet ning mõjutama seeläbi maailma ja inimesi. Ilmahoole ei pruugi alati tähendada, et leiame just parima teksti või ettevõtmise, millele toetust koguda vaid see võib ka tähendada, et leiame ettevõtmise mis kohendab parimal moel enim parandamist vajavat. Siinne ilmahoolde tegevus sai alguse asjaolust, et 2003 aastal üritasid Ameerika Ühendriikide senaatorid Liebermann ja McCain saada toetust Kliimahoole seaduseelnõule. Senat ei võtnud seda eelnõud vastu kuid toetus sellele oli üllatavalt suur - oma toetuse andis 43 senaatorit. Tegemist on kasvuhoonegaaside emissiooni piiramist ning nende sidumist atmosfäärist reguleeriva seaduseelnõuga, mille mõju selle vastuvõtmisel võiks olla märkimisväärne nii kliimamõjutuste stabiliseerimisele kui ka uute tehnoloogiate arengule, mis võimaldaksid seda kõike teha. Seetõttu oleks Kliimahoole seadus vastuvõtmise korral ka märkimisväärseks tehnoloogiliseks kiirendajaks ja kaasaaitajaks Kyoto lepingule, millega üritatakse seda ratifitseerinud riikides samuti Maa kliimaseisundit inimkonnale sobilikuna hoida.
Ameerika Ühendriike on pidevalt kritiseeritud nende soovimatuses osaleda Kyoto leppes kuid ka too lepe ise pole ju sugugi täiuslik. Võib vaid oletada, et samuti üks suuremaid keskkonnaohu allikaid – Venemaa – on liitunud tolle leppega vaid asjaolu tõttu, et nende tööstustootmine on nii-ehk-nii languses, mistõttu lepingu täitmine kasvuhoonegaaside tekke vähendamisel tuleb neil nagu iseenesest välja.
Nii ongi Kliimahoole seaduseelnõu üks lahendustest, mis on mõnevõrra täiuslikum ja läbimõeldumgi kui Kyoto leping ning seetõttu võiks olla selle vastuvõtmisel tegu inimkonna käitumist keskkonnasuhetes arukamaks aitava ettevõtmisega.
Kliimahoolde kodulehel on toetamiseks oodatud ka teised samalaadsed ettevõtmised, milles võimu ja arukuse korrutis on piisavad ning mis lähtuvad eelkõige inimkonna ja looduskeskkonna kestvat koosolemist toetavatest arusaamadest.
Eesti Ilmahoolde algatusrühma nimel
Marek Strandberg ja Indrek Tarand
