Joastiku naabrusse on kerkinud hotell, ümbrus on juba korrastatud ja ka joastiku juurde saab lähiajal laskuda mööda korralikku treppi. See on tõesti tore, et nii uhket joastikku saavad siis imetleda kõik, kel selleks soovi. Paraku on siis aga midagi ka igaveseks kadunud. See ürgsus ja metsikus. Aga selline see elu kord juba on. Kõike head korraga lihtsalt ei saa.
Siin vahetult joa astangu ees on see paekivi sild, mis Saka joastikule ka tema teise nime - Kivisilla joastiku nime on andnud.
Sellist pilti näeb rändaja otse joa kohalt.
Ka joastiku kõrvalt paistab kätte vaid ülemine joaastang.
Selleks, et näha selliseid metsiku looduse vaateid, tuleb esialgu ronida veel möödal vana logisevat vene piirivalve raudredelit pidi ja seejärel libedat nõlva mööda köiest tuge otsides teist samapalju. Kel jaksu ja tahtmist, ei kahetse seda aga kindlasti. Aasta pärast võib see kõik juba kerge jalutuskäik olla.
Nüüd juba ojasängi pidi ülespoole turnides avanevad siis sellised vaated.
Keila joa talv kevades (08.04.2005)
Narva kose kevad-lahvatus (23.03.2005)
Kesktalvine Valaste (22.02.2005)
Jõulueelne Jägala juga (15.12.2004)
Joad Ingeri klindil (12.10.2004) Kevadel tegime siin juttu Balti klindist. Ja ka selle kõige idapoolsemast lõigust, Ingeri klindist. Nüüd ka mõned sügisesed pildid sealsetest jugadest.
Janused väikejoad (11.05.2004) Eelmise nädala lõpul käisin Pakri poolsaare idapoolsel küljel – Leetse pangal. Olin kuulnud, et mõne aja eest oli nüüd siin suurem varing toimunud. Ja kui juba siiakanti tulek oli, ei jätnud muidugi ka siinsetele pisijugadele pilku heitmata. Ja kõik on nii, nagu ka oletasin. Ei saa ju küll öelda, et vett oleks vaid nirisenud, aga suurveeaegsega pole siin muidugi midagi võrrelda. Eks siinsed kraavitatud ojad saavad oma vee väga kitsalt alalt, lumi ammu läinud ja korralikku vihma pole olnud. Ja läheb veel mõni nädal ja mereranda mööda astudes ei saa enam arugi, et siin kunagi joad on pahisenud.
Jugade jõud raugemas (19.04.2004) Viimane nädal näitas siis juba oma helgemat palet. Sinililled on vaat et juba ära õitsemas ja pungad puudel ka paisunud. Ja suurveega on selleks aastaks siis ümber. Mitte, et vett juba suviselt nappima hakkaks, aga tasapisi on vetevool jõgedes juba vähenenud, lumi metsas enamalt jaolt sulanud ja ka rabad ei suuda enam oluliselt lisa anda.
Suurvesi kestab. Kaua veel? (06.04.2004) Nüüd läheb juba kolmas nädal suurveega. Ja lõppu veel ei paista kuigi ka suurvesi ise on nagu ta just on. Mitte kõige võimsam aga mitte ka nõnda niru, kui möödunud kevadel. Metsas ja soodes-rabades veel lund jagub, kohati seda veel poolde säärde. Viimase nädala külmad ööd on hoidnud vee vaos. Nii et kui nüüd sooja vihma peaks tulema.... Aga ootame - vaatame.
Suurvesi käes! Või tuleb lisa? (30.03.2004) Läheb juba teine kevade nädal. Ja nüüd on tõesti juba kõikjal veed lahti. Kahel viimasel nädalavahetusel käisin ära enamusel Tallinnast itta jäävatel jugadel-joastikel. Ja nüüd võib juba tõepoolest rääkida suurveest. Möödunud veevaesel kevadel nii suurt vett polnudki. Kui nüüd järsku soojaks peaks minema, on muidugi ka palju suuremat vett oodata. Aga, kui kõik vaikselt endistviisi edasi liigub, ei tarvitse ka vett oluliselt lisanduda. Kogu see ilu kestab siis lihtsalt kauem. Sest lund on veel rohkesti nii metsas kui rabas.
Kevadised joad, järg2 (18.03.2004)
Kevadised joad (17.03.2004) Lõpuks on siis kevad käes. Paljud joad on juba ärganud. Aga kuigi viimasel nädalal on valitsenud peamiselt plusskraadid ja taevast tulnud nii lörtsi kui vihma, pole suurvee aeg veel kätte jõudnud. Seetõttu on tegu nagu intermeediumiga. Talvemuinasjutt on lõppenud, tõeline vetemöll lasb end aga veel oodata. Aga need lugematud joad, milleni ka keskpäevase päikese kiired ei jõua, jäävad veel mõneks ajaks oma tähetundi ootama.
