Matkarada pakub Kõpu metsade parimaid palu
Tekst: Malle Pajula, ajakiri Loodus
Turistiderohkest Kõpu tuletornist alla vaadates tekib tahtmine minna kõrgelt paistvat metsavaipa seestpoolt uurima. Hiiumaa Neljateeristi loodusrada pakub läbilõiget parimast, mida Kõpu metsadel pakkuda on. 
Rajale suunava viida leiab tuletornist kilomeetri jagu Kärdla poole sõites. Tegelik alguspunkt on aga peidetud asfaldist veidi eemale. Paika, millesarnast pidas vanarahvas ideaalseimaks nõidumise kohaks – neli teed ristuvad tiheda ja kõrge metsa vahel. Nõidumist võib proovida kuuvalgel, päise päeva ajal saab aga infotahvli abiga valida, kas minna Rebastemäe loodusrajale; teejupile, mis viib otse mereäärse matkaonni juurde või võtta ette alla kahe tunni kestev retk, mis näitab nii madalsood, vana kuusikut kui kõverjalgset rannamännikut. 
Rebastemäe haru on kõndijale hästi atraktiivne – rajal saab mitu korda keel vestil mäest üles turnida, et kõrgelt Kõpu metsadele alla vaadata. Kel veel astmed tuletorni tippu piisavalt meeles, võib aga astuda märksa leebemat jalutuskäiku pakkuvale mõnekilomeetrisele lääneharule, mis lõpeb mereäärse istumisplatsiga, kus võib ka pisikest piknikku pidada. Selle haru võlu on vaid mõnele kilomeetrile laotunud väga erinevat tüüpi looduses.
Sead, sääsed ja metshaldjad.
Neljateeristi rajal on tõeliselt head laheda jutuga värvikirevad tahvlid, mis teevad puust ja punaselt ette, mida teel kohata võib. Viidates näiteks sirmikutele 16. sajandil alguse saanud Tuuru talukoha heinamaa servas; haruldasele jugapuule ning kõrgele kaldlattidest aiale, mis peletab eemale pahasid vaime ja kaitseb metsloomade eest. Muide, metssigade visiitide pärast on Kõpu kandis ka märksa uuemate majade juurviljalapid kõrgelt tarastatud. Ka rajal võib hea õnne korral kohata põtru ja metssigu. Halva õnne korral saab aga soojal suveõhtul paraja sääserünnaku osaliseks.
Kohtuda võib ka hoopis salapärasemate olenditega. Kui õhtuhämaruses madalsoo serval seista, kostub möiratusi, mille järgi paika Möirasooks kutsuma hakatigi. Kes häälitseb, jätavad infotahvlid saladuseks, küll aga selgitavad lahti hämaras tantsivate haldjate ehk sootulukeste gaasilise päritolu.
Raja üks otsustavamaid paiku on punkt nr 5, kus tutvustatakse jugapuud. See saab saatuslikuks neile, kes tahvlikeste tekste korralikult läbi ei loe. Laia metsateega ära harjunu ei pane muidu tähele, et aeg on keerata sihile, kus on uuele loodusrajale omaselt veel üsna sissetallamata kitsuke rada. Sellel kõndides tasub eksimise vältimiseks jälgida ka siniseid lindikesi puude ümber. Näiteks teeb rada sihilt vahepõike Mägipe rändrahu juurde, mille otsa aitab lausa käetugedega mugav trepp.
Kuusevaigust näts.
Metsasihi lõpuosas soovitavad tahvlikesed korraks kuusevaiku proovida – see on vanamoodne näts. Oodata tuleb vaid, mil kibedavõitu maitse taandub. Alul meenuvad igatahes hetked lapsepõlvest, mil koos jõulupiparkoogiga sattusid suhu ka kausikesse pandud kuuseoksa okkad.
Läbi järjest heledamaks muutuva rannamänniku jõuab mere äärde, kus pea iga suurema kivi kohta käib oma legend. Näiteks räägitakse Sillasoo Jaanikivi kohta, et Kõpu mees Jaan sõitis selle Soomest pruuti otsimast tulles suure vungiga pooleks. Kas sealne pruudivalik teda ehmatas või andis hoopis kuraasi juurde, jääb rändaja mõistatada.
Lained on randa toonud igat masti heidist: viskipudeleid, pluusiräbalaid, taldrikukilde, piimapakke ja uhutud puuronte. Kuigi enam ei kanna meri kohale nõnda uudset infot kaugest kirevate pakenditega ühiskonnast nagu piiritsooni aegadel, on uskumatult põnev taas silmadel hasartselt liival volksata lasta.
Randa mööda Kärdla suunal kõndides jõuab peagi RMK puhkeonni juurde. Enne kui sealt taas läbi metsa raja alguspunkti naasta, võib korraks maha istuda, einet võtta ja justkui Konrad Mägi maalilt maha astunud kopsakate merikapsastega rannaäärt imetleda.
