•  

teine kiri (22.08.2005 11:04)

Täna on meie retke 8 päev. Istun sommide Unimogis, seljaga madala, kuid kiirevoolulise Lemju jõe poole ja tuletan meelde, mis viimastel päevadel juhtunud.
Venemaal on viimasel ajal kõvasti tegeldud teede ehitusega, nagu meilgi enne valimisi ja meie reisi esimesed 4 päeva möödusid mööda asfalti sõites.
Viiendal päeval pärast Kotlase linna ületasime laevaga tõugataval pontoonpraamil Võtshegda jõe ja paarikümne kilomeetri pärast olime metsavaheteel. See rõõmustas ilmselgelt minu kaasvõitlejaid, sest neli päeva asfaldil on tõelisele off-roaderile selgelt liig mis liig.

Esimese metsameki saime kätte umbes 60 kilomeetri pikkusel kenal looduslikul teel. Põnev oli aga see, et justkui unustatud, kuid rööbastega metsateel olid liiklusmärgid, milledest üks oli 40. kiiruse piirang (meie sõitsime seal max 30-ga.) Nii me siis kulgesime külast külla ja linnast linna. Kuni eile (12.08) peale nafta- ja gaasilinnast Uhtast lahkumist lahkusime ka asfaldilt. Meiega on kaasas üks soomlane, kes on siin 3 aastat tagasi käinud ja siis ei olnud veel; pooligi teid, mis praeguseks olemas.

Eile algas siis see tõeline seiklus ja tundmatus. Viimane küla, millest eile läbi sõitsime, oli Lemtõ. Köik kohalikud kinnitasid ühest suust, et siit edasi ei lähe teid sinna kuhu meil vaja. Meie jonnakate põhjala inimestena siiski läksime proovima.
Kuni eile hilisõhtuni tundus kõik sujuvat imeliselt. Ületasime jõe ja leidsime eest täiesti korraliku zimniku ehk talvetee.
Parandasime poollagunenud silla ja edenesime jõudsasti. Plaan oli jõuda
kaardile ja siis laagrisse jääda. Nimelt me ei arvestanud nii lõunasse ulatuva marsruudiga ja see osa digikaardist oli puudu. Jõudsime kaardile ja jäime laagrisse. Tegime esimest korda lõket ja kõik oli tore kuni saabus äikesetorm, mis katkestas hetkeks siin kolm nädalat valitsenudpõua ja kuumaperioodi.
Tänane päev ei olnud eriti positiivne. Veetsime terve päeva otsides väljapääsu järgmise külani. Käies läbi kõik talvetee otsad, jõudsme ikka sooni, kust meie oma kuuerattalisega oleks vast isegi läbi läinud, aga ülejäänud kolm raskemat masinat oleks olnud tõsise probleemi ees. Sellest võib tulla meile ka pikemas perspektiivis sekeldusi, sest kett on nii tugev kui tema nõrgim lüli.

Niisiis olime sunnitud tagasi pöörduma Lemtôsse ja jääma ööseks jõe äärde laagrisse.
Homme (14.08) on plaan juda välja Petšoorasse. Sealt edasi Inta ja siis juba Salehard. Paberi pealt loetuna tundub see nii lihtne, kuid tegelikkuses nüüd alles seiklus algab ning raskemad ja aeganöudvamad teed on veel ees.
Kokku oleme sõitnud ligi 2500 kilomeetrit.

Jõe ületamine. Foto: Kari Tanninen

 Lemo/ 13.08.05

Telefon: 6 565 655

E-post: ilm@ilm.ee

Rohkem: Kontakt | Reklaam