YO man,
Oleme olnud teel neli päeva. Suurem osa asfaldil. Satelliidi õnnistusel istun praegu imelise liivakivikaldaga Severnaja Dviva kaldal, Krasavino küla lähedal sommide Unimogis ja kriban juttu. Eriti palju juhtunud ei ole. Oleme sõitnud üle 1500 kildi ning oleme linnulennult Eestist 1200 kildi kaugusel. Ainult piki asfalti - seda jätkub kuni ülehomseni, nii vähemalt väitsid mulle kohalikud rekkajuhid. 700 kildi pärast lõpeb tee ja siis hakkab nalja saama. Märksõnadeks on tohutu kuumus - õues 30° ja üle selle, autos alaliselt 32 kraadi, tohutult lahked ja armasad inimesed ning asfalt. Täna oleks üks somm, kes roolis magama jäi, napilt teelt välja pannud. Tema paarimees märkas viimasel hetkel, et asi on s*** ja tõmbas masina teele tagasi.
Kaks linna on jätnud sügava mulje. Tšerepovets, totaalne tööstuslinn, kus on alaline sudu, leegid korstende otsas ja ilma filtrita on seal üsna mõttetu hingata. Täna käisime läbi teisest linnast, Velikij Ustjugist, mis venelaste turundusstrateegia kohaselt on Näärivana kodulinn. Ilmselt Halonen ja Putin leppisid viimasel kohtumisel nii kokku, et pool aastast on Rovaniemi ja pool Velikij Ustjug:).
Seltskond on lõbus ja tahtmist täis. Ees on veel umbes 2500 kilti, millest 700 kohta on inff, et sealt läheb veel tee. Tehnikast - meil on olnud jamasid genekaga, tuli teist keevitada, sest kinnitus andis saba, aga hullu pole, sest meil on töökoda kaasas. Niipalju siis praegu.
Lemo /10.08.05
Pilt ka:
Grupipilt on tehtud täna õhtul siinsamas jõe ääres. Vasakult kamp:
Göran Asplund, Harri Keinänen, Kari Tannijärvi, Alexander Suur, Margus Peets, Harri Vuolle, Timo Eklund, Benno Raime, Ari Vakkinen, Lemo.
Foto: Kari Tannijärvi
Ekstreemne puhkus Siberis. Viies kiri. (14.09.2005) Olen nüüd lõpuks tagasi armsal kodumaal. Pärast seikluste settimist on ebaoluline loodetavasti peast lahkunud ning seega on lootust, et jutt tuleb kontsentreeritum. Igal juhul avastasin endas grafomaani, kes kolmekümne kahe päeva jooksul kribas täis kaks kladet, mida ma siin nüüd jõudumööda olen arvutisse ümber toksinud. Igal juhul tänan soojade sõnade eest.
Kirjad Siberist. Neljas kiri (24.08.2005) 18 päev. Tundras ülalpool polaarjoont. Usinski ja Inta vahel… . Imelik on see tehnoloogia areng. Istud siin keset tundrat - vaevakased, ülikitsad põhjala kuused ja naljakaid hääli tegevad kakulised ümberringi, neljandat päeva GSM levipiirkonnast väljas ja saadad piltidega reisikirja. Aga sama uskumatuna tundus kunagi seegi, kui suvekodu heinamaalt sai NMT telefoniga Tallinnasse helistatud. Üsna vaevaline ta on, aga kunst kuulub rahvale. Läppar viskab ennast iga viie minuti tagant välja ja piltide saatmine üle sati pole ka teab mis kiire ja valutu protsess. Aga siis, kui arvuti jälle kräshib, kerid autoakna alla, paned pläru põlema ja hingad karget sügisõhku läbi metntoolsuitsu filtri sisse. Meil on siin praegu temperatuur nullis.
kolmas kiri (22.08.2005) Viimane kord, kui oli aega ja võimalust kirja saata, olime Lemtõ küla lähistel, Uhta ja Petšoora vahel. Pigem Petšoora juures. See oli 6 päeva tagasi. Meie reipalt alanud ja edenenud retkele tõmbas piduri peale talvetee, mille kohta kohalikud ütlesid, et seda pole viimased 15 aastat kasutatud ja suviti mitte kordagi.
teine kiri (22.08.2005) Täna on meie retke 8 päev. Istun sommide Unimogis, seljaga madala, kuid kiirevoolulise Lemju jõe poole ja tuletan meelde, mis viimastel päevadel juhtunud. Venemaal on viimasel ajal kõvasti tegeldud teede ehitusega, nagu meilgi enne valimisi ja meie reisi esimesed 4 päeva möödusid mööda asfalti sõites.Viiendal päeval pärast Kotlase linna ületasime laevaga tõugataval pontoonpraamil Võtshegda jõe ja paarikümne kilomeetri pärast olime metsavaheteel. See rõõmustas ilmselgelt minu kaasvõitlejaid, sest neli päeva asfaldil on tõelisele off-roaderile selgelt liig mis liig.
