•  

Ekstreemne puhkus Siberis. Kuues kiri (17.09.2005 22:42)

Pühapäevasportlane maratonil.

Pühapäeva hommik oli tõeline pühapäevahommik. Ärkasime nagu ikka pool seitse ja käputäis minuteid peale. Kobisin koikust välja, ringutasin ja tegin oma öise otsuse teatavaks. Minu kaasvõitlejad mõistsid mind. Sõime rahulikult hommikust kartuliputru, taustaks sommide saagide undamine. “Tõenäoliselt on see tõesti kõige mõistlikum lahendus,? arvas Aleks. Istusime korra veel kaardi taha, pildistasin oma videokaameraga läppari ekraanilt kaarte ja toksisin oma GPSi sisse mõned pöördepunktide koordinaadid. Sees oli teadmatusse minemise õhin ja tühjus. Emotsionaalselt oleks ihanud edasi liikuda, kuid reaalne elu pani mind teisiti paika. Ses mõttes tõeline ekspeditsioon, sest ega Wrangel või Middendorf ka ju teadnud, mis neid ees ootab. Vabandust ülijulge võrdluse eest, aga lubage mulle see väike eneseupitus. Meil olid - tõsi küll, kaardid, kuid mõnikord oli neist samapalju kasu, kui minu kaasavõetud raamatust. Pakkisin olulisemad asjad seljakotti, vöökotti ja kaamerakotti. Meie tiim pani mulle kaasa kuivikuid, konserve ja patareisid. Endal oli mul alles veel üks 1,25 liitrine limps ning kaks Eestist kaasa reisinud surrogaati. Sommid tulid mind ära saatma ja tõid mulle rosinaid, mida soovitati iga poole tunni tagant näksida, 0,2l viina ja ühe väikse siidri. Vaatasin oma mammonat ja rebisin oma seljakoti uuesti lahti. Tegin oma kotis uue inventuuri ning loobusin kaamerakotist. Veel üks suits enne minekut. Esimene samm pidi olema kõige raskem. Nii ja naa. Mõttejõul edasi ei liigu.  

Vaade tundrale:
Siit silmapiirini on 10 kilomeetrit. Kõigest. Sealt ma alustasin.

Hakkame, mees, minema
 

Tõmbasin koti selga, võtsin Volvo udutulede tagant oma jalutuskepi. saagimine seiskus ja kogu kamp tuli mind teele saatma. Kott ei tundunudki liiga raske, õhk oli mõnus ja soe ...  ja kihulasene! Ilma pikema tseremooniata hakkasin astuma, teejuhiks esialgu eilsed roopad, mis peagi otseteelt kõrvale kaldusid, sest algas väike rabajupp. Plaanisin kõndida kindla rutiiniga. Pool tundi jalutamist ja 10 minti puhkust. Rahulikult, omas tempos liikudes ning jõuvarusid säästes. Tasa sõuad, kaugele jõuad:)
 Esimene peatus oli siiski eilse viimase, järskude kallasetega oja ääres. Erakordselt palav sügis oma päikeselise ilma ja 20 kraadiga ning karge, selge veega oja olid mõlemad piisavad põhjused selleks, et kott korraks seljast ära võtta. Higi lahmas juba täiega. Näoloputus, üks suits ja ... nagu ei tahakski kohe veel minna ... Aga nagu juba öeldud, mõtte jõul edasi ei liigu. Täitsin ojas oma joogipudeli, rebisin koti selga ja kahlasin läbi oja. Kurat, keegi on vahepeal salaja oma sangpommi mulle kotti pannud. Rühkisin järsust kaldast üles, kus tõmbasin veidike hinge ja tegin plaane: kas minna väikese ringiga mööda eilseid jälgi või lõigata pool kilti, minnes otse üle tundra. Otsustasin lõigata ning ühtlasi teha järgmine pikem puhkepaus järgmise oja juures. Leidsin paari aasta taguse vezdehodi jälje. Kõndimist sellel vaevakaskedest läbi punutud shvammil see küll ei hõlbustanud, kuid hoidis mind vähemalt kursil. Hakkas tekkima kõindimise rutiin – parem käsi koos jalutuskepiga ja vasaku jalaga, parem, vasak, parem, vasak, parem, vasak, parem, käsi ja vasak jalg, parem, vasak, parem, vasak, parem, vasak, parem.
üks, kaks, kolm, neli,
kaks, kaks, kolm, neli...

Pilk jalge ette suunatud ja mõte kaugustes ulpimas. Aeg - ajalt rajal kursi hoidmiseks ette vaadates avastasin, et ma väga aeglaselt ei liigugi. Tuju läks paremaks kuni ühe mudasema kohani, kus ilutses suur karumõmmi jälg ... . Parema meelega seda muidugi näinud ei oleks ning lohutasin ennast sellega, et palaval keskpäeval eelistab mõmmik ilmselt metsatundras puudevilus olla. Peale paari väiksemat peatust jõudsin järgmise oja juurde, täitsin oma veepudeli ning istusin 10 minutiks maha. Tegelikult on see lahe. Olla üksi keset ääretuna tunduvat tundrat ning tunda ennast tibatillukesena. Jube kiusatus oli avada sommide siider, kuid endale antud lubadust murda ei tohi. Leppisin endaga kokku, et siider läheb lahti kohas, kus värskemad vezdehodijäljed ära keeravad. Siis peaks hakkama ka natsa parem tee. Mida kõike inimene ühe siidri nimel on nõus tegema! Väikesteks vahepuhkusteks hakkasin valima künkaid või mõnda eemal paistvat puuäbarikku. Enda motiiveerimise mõttes ületasin tavaliselt seatud eesmärgid mõnesaja meetriga:)
Natuke isegi ootamatult avastasin ennast järsku vezdehodirajalt. Huh, kõige ebameeldivam osa peaks nüüd läbi olema. Otsisin silmadega tuttavaid märke: väikest põõsast kurvil, kus ootab mind mu puhkepaus ja siider ning küngast põhjapõdra kasvatajate püstkoja raamiga. Põõsas paistis, aga püstkoda veel mitte. No pole hullu, olen vähemalt teel. Ehk siis täpsemalt rajal. Parem oli see rada vaid selles mõttes, et seal ei olnud vaevakaskede vääte jalus ja pinnas oli natukeme tugevam. Kell 12:54 jõudsin “ristmikule? ning võtsin välja teenitud puhkuse. Kirjutasin endale välja 20 minutit, siidri, suitsupaki ja oma päeviku.

Uskumatult kerge tunne on ilma seljakotita olla:)
Sättisin ennast mugavamalt seljakotile istuma, avasin siidri ning päeviku. Kerge tuulehoog jahutas mu ülekuumenenud keret. Võtsin välja GPSi, mis näitas Makarehasse 13,4 kilti. Jalutuskäigu alguses oli Makarehasse linnulennult 15 kilti. Seega poolteist kilti linnulennult ja 4 kilti rada pidi olin lähenenud oma sihtpunktile. Olin teel olnud kaks ja pool tundi. Siit oli ka püstkoja karkass juba näha. Enam ei olnudki püsti tõusmine nii vastumeelne ja kott nii kuratlikult raske. Järgmine pikem puhkus on arka ehk naftajuhtme läbisõidukaare juures. Siit peaks sinna olema 3-4 kilti. GPS näitas mu liikumise kiiruseks  neli kilti tunnis. Sellise kiirusega peaks kella seitsmeks õhtul olema Makarehas. Kuna elu oli näidanud, et plaane pole mõtet teha, siis lasin selle mõtte lihtsalt juhuslikuna peast läbi lipsata, et mitte midagi ära sõnada. Vaatamata soojale päevale on õhk siin värske ja jahe. Miskil seletamatul kombel mõjub põhjala karge õhk mulle hästi, seda olen kogenud nii Soomes, Lapis kui ka Koolas. Kopsud õhku täis ja rahulikul sammul edasi.

Kere väsib, vaim virgub
 

Kell 13:40 olen arkast 150 meetri kaugusel, kus olin plaaninud puhata, kuid kramp otsustas teisiti. Õnneks lõi kramp külge vahetult pärast suurt loiku, vastasel juhul oleks ma olnud üsna märg ja mudane:)
Kramp on karm asi. Kogesin seda hiljuti Baikali ääres Zavarotnaja mäelt alla tulles. Reie sisekülg ja sääremarjad ei andnud mitte kuidagi asu seal - ja nüüd ka siin. Ette hoiatamata niitis täiskasvanud mehe lihtsalt jalust maha. Nii ma siis ägisesin ja röökisin üle tundra vedeledes pikuti vaevaksekedes ja sõimates hirmsate sõnadega krampi. Kui Baikali peal kahtlustasin dehüdratsiooni, siis tegelik põhjus on soolade kadu. Nii arvas minu amatöörspordiarsti aju:)
Ega muud, plaanitud puhkus veidi varem. Muud pole teha kui leida jalgadele kõige pingevabam asend ja lasta lihastel puhata. Kotti kurat ka seljast ära ei saa, sest nagu jalga liigutad, kargab kramp uue hooga kraesse. Siit on näha juba neftjannikute miski pumbajaam ja kuskil seal tagapool Bolshaja Makareha säng ja sealt peaks juba olema seitse või üheksa kilomeetrit ... . Korra käis isegi selline mõte läbi, et kui krambid hulluks lähevad, siis jätan oma koti kuhugi tee äärde, et siis koos neftjannikutega sellele hiljem järgi tulla. Aga mitte veel, mitte veel ...  Nüüd liikusin jälle kella järgi. Pool tundi liikumist ja 5 – 10 minti puhkust, sõltuvalt vajadusest. Tund hiljem plaanitud puhkus, vale liigutus ja kõva matkamees jälle krampidega siruli. Tundra jälle eestikeelset roppu sõimu täis. Olen jõudnud oma vezdehodi lootuses nii kaugele, et kuulen alatasa mootori mürinat. Mõnikord osutus see isegi tõeks, kuid mootor viis edasi helikopterit. Makarehasse linnulennult 9,34 kilti.

 

Kolm minutit enne poolt nelja jõudsin Bolshaja Makareha jõeni. Siit peaks olema Makarehasse 7 kilti. Istun lõbusalt päikeses vuliseva jõe kaldal. Värske tuuleiil piki sügavat jõesängi on igati teretulnud külaline. Istun ja lasen kehal ja lihastel jahtuda, sest krampidest vaevatud jalgadega kuuekraadisesse vette minemine ei ole vist tark mõte. Bolshaja Makareha pidi olema kalarikas jõgi. See pole ka mingi ime, sest siin lihtsalt pole kedagi, kes seda püüaks. Kolme tunniga ämber harjuseid, teadsid kohalikud rääkida. Puhtaveeline kruusase põhjaga suht madal ja kärestikuline jõgi viib mind hetkeks mõtetega Tshapoma jõele Koolas. Olen oma vezdehodiigatsusest nii vaevatud, et jõe poole sammudes ja nähes päikeses miskit kiiskamas, kukkusin kohe oma jalutuskepiga vehkima. Hei, mina siin, oodake mind ka ära. Oodatigi ära. Kuigi minu kujuteldud vezdehod osutus naftameeste kileputkaks, mille alla vihmaga hea varjuda ...

Harutasin saapad, särgid ja püksid end küljest ning hakkasin aadamaülikonnas asju sülle kahmama. Kuidas ma ka ei üritanud, ühe korraga oma padajanni üle jõe ei saanud. Jalutuskepp oli kõrs, mis oleks murdnud kaamli selja. Proovisin kaigast üle jõe visata, aga viis tundi tatsumist oli oma töö teinud ja kepp maandus keset jõge. Läksin päästsin oma ustava kaaslase kindlast hävingust. Kummalised asjad hakkasid oluliseks muutuma. Elutu puupulk oli muutunud armsaks.

Pilt tehtud küll päevake varem, kuid palun tähelepanu pöörata kaikale, millega Benno Volvo Mudakoonu puhastab. See on minu truu kaaslane, keda ma jõest päästma läksin.

15:58 on riided jälle seljas. Istun vastaskaldal ja nagu endale lubatud, avan kodumaist päritolu kihiseva purgijoogi. Ei jõua ennast ära kiita, et sellise hea rüüpe alles jätsin. Silmad päikesest ja heaolust kinn,i läheb kolmandik purgist ühe ahne sõõmuga. Kohendan ennast mugavamalt istuma, saan jälle rämedad krambid ning Bolshaja Makareha kuuleb elus esimest korda eestikeelseid roppe sõnu. GPS näitab linnulennult siiski 7,77 kilti. Rada pidi 10-11, sest mälu järgi peaks siit minema üsna otse. Nüüd on ees umber kildine tõus ja sealt edasi peaks ilma oluliste mägedeta suht tugev tee minema. Seljakoti selga tõmbamine tundub juba täitsa mõnusa tegevusena ja mis peamine, keegi on selle sangpommi ja ilmselt ka pooled asjadest välja koukinud. Jube kerge kott on. Inimene kohaneb kiiresti. Ikkagi võiks vezdehod tulla:) Edasi läheb kilomeetrite viisi keivi ehk voore harja pidi kulgev tee, kus iga paarisaja meetri tagant on hiidsuur lomp. Pigem isegi tiik. Seejärel jälle tundra ja naftatrassi pumbajaam. Siit, tundra algusest paistis juba sideantenn ja korstnasuits. Praktiliselt kohal. Neli kilti linnulennult veel.

Kilomeetrike pärast Bolshaja Makareha ületamist ja mäkke rühkimist avanes tundrale kena vaade. Kui täpsemalt vaadata, siis elektripostist paremal on näha "arka" ehk läbisõit kust autoga teisele poole naftatrassi sai.

Rumal pea on ihu nuhtlus
 

Kilomeetrike veel minna, teen viimase puhkuse. Olen päeva jooksul puhkuste ajal aeg - ajalt sobranud oma taskutes ja vöökotis. Ma nimelt ei mäletanud, millisesse taskusse ma passi olin pannud, aga ma ei viitsinud hakata keset tundrat asju lahti kiskuma, sest hommikul olin oma passi Marguse mapi vahelt tagasi saanud, kaaned ümber pistnud ja pannud selle vee eest kaitstud kohta. Ja nii loll ma nüüd ometi ei olnud, et ma passi maha oleks jätnud. Käepärastes taskutes ei olnud. Ilmselt surasin oma hügieenikotti või siis jope põuetaskusse. Nüüd, kilomeeter enne lõppu, hakkas mind see küsimus väga huvitama. Minna pole enam palju ja siin võib aega kulutada. Katsusin kõik oma asju täis taskud läbi ja tegin revisjoni ka kotis. Vaikselt ja kindlalt hakkas kokku monteeruma mälupilt hommikusest viimase hetke otsusest oma kandamite kaalu ja arvu vähendada. Vaikselt aga kindlalt tuli ette pilt, kuidas ma panin passi kaamerakoti sahtlisse, et dokument kindlasti märjaks ei saaks. Ja see, kuidas ma viimasel hetkel, vaadates kodinate arvu, võtsin kaamerakotist kaamera, koti sahtlist videopea puhastamise kasseti ja kasseti ning kuidas ma kaamerakoti Volvo kuudi istmele panin koos väikese seljakotiga, kus üleliigsed riided... .

Hingasin sügavalt sisse. Ja kostitasin antud probleemis täiesti süütut tundraperet kõige mahlakamate fraasidega, mis sellel hetkel rauas olid. Ma olen f***n kuradi t********d ajuvärdjas. Mu pass on Volvos, mis praeguseks on juba tont teab kus. Aga tagasi ma ei lähe. Saagu mis saab. Ei lähe ja kõik. Siia nad mind ei jäta. Eks näeb mis saab. Tainas mis tainas. Täielik idioot. Ei ole olemas elementaarseid asju. Kõik tuleb mitu korda üle kontrollida. Eks näis mis saab.  

Haavatud loom inimeste juurest abi otsimas.

Inimese jõuvarud on füüsilised ja vaimsed. Seda avastasin, kui Makareha majadest oli puudu paarsada meetrit. Majad andsid ajule signaali – kohal. Aga finishijoon tuleb ületada. Viimased meetrid olid jube rasked. Kümme minutit oli puudu seitsmes,t kui ma kohale jõudsin. Naftameeste esimene küsimus:?Mis juhtus?? Mõtlesin teha parktilist huumorit ja öelda, et vse pogibli, ja odin ostalsa... . Teadmata nende huumorisoone läbilaskevõimet jätsin selle versiooni siiski kasutamata. Rääkisin lühidalt meie juhtumistest ja samal ajal lükkasid töömehed sauna käima ning üks neftjannikutest surus mulle pihku toidutalongi: “Na, idi kushai,?. Ma ei hakka siin taas kordama, kuivõrd heatahtlikud inimesed Venemaal elavad. Sellele olen siiani kinnitust saanud kümneid ja kümneid kordi ja mitte ainult siin, põhjas, vaid ka lõunapool. Muidugi on ka vastupidiseid tegelasi, sest raha tapab headuse ja siiruse, aga sellest edaspidi.

Pealik Vanja Shenet palus mul lahkelt oma vagunelamu ettetuppa kostile jääda. “Nitshevo osobennovo u nas njet, mõ prostõje ljudi?, ütles Vanja, ise kapist puhtaid linu õngitsedes. Loodetavasti see tuba mulle ikkagi sobib ... . No kurat, nad on ikka naljaninad.
Andsin Vanjale külakostiks Väikese Harri poolt kaasa pandud 0,2- se viina, millel siin kullahind on. Mäletatavasti on siin igasugune alkohol keelatud ning töötajaid kopteriga kohale tuues ei otsita neid mitte ainult läbi, vaid pannakse ka puhuma. Promill tähendab väga karmi trahvi. Õigemini tähendab see töölt vabastamist, kuid alati on võimalik ju kokku leppida. Nii Vanja rääkiski mulle 8000 rutsisest trahvist, mille ta lõpuks oli suutnud 4000 peale rääkida. Tema palk, mis jutust läbi käis oli kuskil 6000 ringis. Karm. Läksin sööklasse, kuigi erilist nälga ei olnud. Päeval olin näksinud vist 4 rosinat ja kõik. Kuigi siin on väga head toidud, suutsin vaid supi endale sisse pigistada. Tänud kokk Oljale.
Kobisin peamajast õue. Astusin õue ja süütasin suitsu. Päike loojus. Ei läinud kaua aega, kui suurem osa naftajaama 14. töötajast olid minu ümber kogunenud oma õhtust suitsu tegema ja jutte kuulama. Imelik oli seletada kohalikele tegelastele kohtadest nende ümber. Uskuge või mitte, aga ükski neist tegelastest ei olnud aastate jooksul nii kaugele kaäinud, kui mina tulin. Ei, see ei ole enesekiitmine vaid minu üllatus. Kuidas see võimalik on, et ei teata, mis aia taga toimub. Teisest küljest: mis neil sinna asja on.
Enne saunaminekut suitsunurgas istudes ja korstna otsas suurt masuudijääke põletavat leeki ning vananevat kuud vahtides ründas mind järjekordne krampide laine. Seekord võeti ette minu tallaalused. Kannatasin vaikides, otsides võimalikult valutut asendit. Pärast sauna istusime Vanjaga tema hubases vagunelamus, mekkisime viint koos mingite imelike, kuid maitsvate valgete seentega. Üle 23 päeva nägin telekat:)
Kui ma oma päeviku kirjutamisega olin ühele poole saanud, oli kell juba tublisti üle südaöö ja Master Vanja juba nohises kõrvalkambris. Lohistasin oma tuima ja kange kere linade vahele, mõtlesin tänutundega veel korra sügava ja suure vene hinge ja lõppenud päeva peale. Kuigi ma arvasin, et voodisse vajun jala pealt, siis tegelikkus oli teine. Und lihtsalt ei tulnud. Ju see oli segu pikast päevast ja teadmisest, et olen dokumentideta võõral maal. Ja mite lihtsalt maal, vaid Venemaal. No õnneks on vähemalt juhiload kaasas, mis minu isikut kuidagigi tõestavad.

Tervitused,
Laur-Leho Kaljumets
www.tank.ee

Eelmised artiklid:

Esimene kiri (01.08.2005)

Ekstreemne puhkus Siberis. Viies kiri. (14.09.2005) Olen nüüd lõpuks tagasi armsal kodumaal. Pärast seikluste settimist on ebaoluline loodetavasti peast lahkunud ning seega on lootust, et jutt tuleb kontsentreeritum. Igal juhul avastasin endas grafomaani, kes kolmekümne kahe päeva jooksul kribas täis kaks kladet, mida ma siin nüüd jõudumööda olen arvutisse ümber toksinud. Igal juhul tänan soojade sõnade eest.

Kirjad Siberist. Neljas kiri (24.08.2005) 18 päev. Tundras ülalpool polaarjoont. Usinski ja Inta vahel… . Imelik on see tehnoloogia areng. Istud siin keset tundrat - vaevakased, ülikitsad põhjala kuused ja naljakaid hääli tegevad kakulised ümberringi, neljandat päeva GSM levipiirkonnast väljas ja saadad piltidega reisikirja. Aga sama uskumatuna tundus kunagi seegi, kui suvekodu heinamaalt sai NMT telefoniga Tallinnasse helistatud. Üsna vaevaline ta on, aga kunst kuulub rahvale. Läppar viskab ennast iga viie minuti tagant välja ja piltide saatmine üle sati pole ka teab mis kiire ja valutu protsess. Aga siis, kui arvuti jälle kräshib, kerid autoakna alla, paned pläru põlema ja hingad karget sügisõhku läbi metntoolsuitsu filtri sisse. Meil on siin praegu temperatuur nullis.

kolmas kiri (22.08.2005) Viimane kord, kui oli aega ja võimalust kirja saata, olime Lemtõ küla lähistel, Uhta ja Petšoora vahel. Pigem Petšoora juures. See oli 6 päeva tagasi. Meie reipalt alanud ja edenenud retkele tõmbas piduri peale talvetee, mille kohta kohalikud ütlesid, et seda pole viimased 15 aastat kasutatud ja suviti mitte kordagi.

teine kiri (22.08.2005) Täna on meie retke 8 päev. Istun sommide Unimogis, seljaga madala, kuid kiirevoolulise Lemju jõe poole ja tuletan meelde, mis viimastel päevadel juhtunud. Venemaal on viimasel ajal kõvasti tegeldud teede ehitusega, nagu meilgi enne valimisi ja meie reisi esimesed 4 päeva möödusid mööda asfalti sõites.Viiendal päeval pärast Kotlase linna ületasime laevaga tõugataval pontoonpraamil Võtshegda jõe ja paarikümne kilomeetri pärast olime metsavaheteel. See rõõmustas ilmselgelt minu kaasvõitlejaid, sest neli päeva asfaldil on tõelisele off-roaderile selgelt liig mis liig.


Arhiiv

Telefon: 6 565 655

E-post: ilm@ilm.ee

Rohkem: Kontakt | Reklaam