•  

Ekstreemne puhkus Siberis. Seitsmes kiri. (27.09.2005 12:40)

Suured loomad ja head inimesed.

Minu 24. reisipäeva hommik ei erinenud ilma poolest suurt milllegi poolest. Palavus tappis juba hommikust, kuigi oli juba 29.august ning peaks juba mitmendat nädalat vihma kallama ja temperatuurgi olema vähemalt poole võrra tagasihoidlikum. Aga võta näpust, erand kinnitab reeglit. Muus mõttes oli hommik täiesti teistsugune. Ärkasin tavalisest kolm tundi hiljem ehk veerand kümme, linade vahel voodis ja minu ümber ei olnud harjumuspäraseid nägusid. Vaid võõrad, kuid head inimesed. Ja ma olin teel tagasi, mis tekitas sees segaseid tundeid. Tore on koju tagasi minna, kuid valus on plaani katki jätta. Eeeh, sellele ei ole vaja mõelda. Elu on minu eest teistmoodi otsustanud. Väike mure passi pärast näris vaikselt hinge, aga katsusin sellest üle olla. Lahendamatuid olukordi ei ole, läheb ilmselt rohkem aega ja raha, aga kogemused mis ma sellega on arvatavasti seda väärt. Sedasi lohutasin ennast:)

Lahkumine oli kiire, sõbralik ja valutu ning vana vezdehodiga kümme kilomeetrit edasi tsivilisatsiooni poole läks peaaegu märkamatult. Vezdehodijuht Viktor ütles, et kui vahepeal oleks päevakese sadanud, siis praeguse 45. minuti asemel oleksime tulnud seda teed poolteist tundi. Ilmaga on ikkaga räigelt vedanud. Nagu selgus, siis Makareha meestel ei olnud tegelikult otsest vajadust kuhugi sõita. Aga hädasolijat tuleb aidata ja kuna neil baasis suurt miskit teha ei olnud, siis tüübid võtsid meeleldi vastu Vanja ülesande sõidutada mind Vanju jõe äärde, kus mind ootab järgmine roomikloom ja naftamehi kalarikas Vanju oja.

Suurt Degatshi oodates täitsin oma päevikut ning kerisin peas ajalinti tagasi, meenutades päeva, mil me sellesama Vanju teises suunas ületasime. Sellest on möödas kõigest kuus päeva. Vaatasin tundrasse vedelema jäetud täis masuuditünni, millele juhtis tähelepanu ukrainlasest noor naftamees. Sillajäänuseid, mis kunagi valmis ei saanud, sest sild tehti natuke liiga kitsas ... . Siitsamast algavale 2 kildi pikkusele turbaraba, mille koos tollesama haholli ja ühe eluterve mõttemaailmaga bashkiiriga koos läbi vantsisime.
Makareha ainsa neljajalgse töölise Borka, kodanikunimega Borissi haukumine tõi mind maa peale tagasi. Ahahh, ilmselt tulevad. Tulidki. Vitali ja toosama muhe bashkiir ning üks uus nägu nimega Andrei hüppasid helvetinkonest, nagu sommid seda aparaati kutsusid, välja ja pistsid terekäe pihku. Sõltumata mehe suurusest on käepigistus siin tugev. Mehine. Osavõtlikult uuriti, kuidas meil senini läinud on ja mis minuga juhtus. Rääkisin jälle oma loo. Tegime üha tubaka enne teele minekut, seejärel tänasin Viktorit, pikka kuldhammasega meest ja Borkat ning jätkasin uue raudlooma turjal oma teed. Uus vezdehod on oluliselt mugavam. Hea vedrustusega kabiinis on kaks rida pehmeid istmeid ja isegi mingisugune heliisolatsioon. Kahe juhtkangi asemel on poolik baranka nagu hävituslennukil, mille küljes automaatkasti nupud. Sõjaväetehases toodetud ja 1,5 milli rutsi maksvat tsiviilmasinat tõukab edasi KamAZi mootor. Edev relv. Tuttavad kohad libisesid silme alt läbi nagu kiirendusega näidatud film. Teel sõitsime mööda kahest seisvast vezdehodist, tehti teed ja remonditi neenetsi vezdehodi. Teist masinat ja tema juhti ei olnud ma enne näinud. Astusime korra härrade juurest läbi. Kõige ettevaatlikumalt hüppas masinast välja muda ja lompide vahele mustades viigipükstes ja lakk-kingadega Andrei. Kuna meestel pidi teega veel aega minema, siis kimasime edasi.

Naftakeskus Bagan

20 kilti läks nobedalt ja poole kolmest olin Severnaja Nefti peabaasi Bagani pumbajaamas. Seal seisis ka üks Ural, mis Vitali sõnade kohaselt pidi kindlasti Usinskisse sõitma. Mornid mehed roolis ei olnud minu transportimisest huvitatud. Kohad täis. Kui täis siis täis. Mehed plaanisid lõunat süüa ja poetasid mullegi ühe kupongi. Siin on siis jah selline talongiga söömine, kolm korda päevas. Toit on peaaegu tasuta. 100 kroonise väärtusega toidukorra eest tuleb töötajal tasuda vaid tulumaks, mis minu mälu järgi oli 13 % ehk 13 rutsi. 5 eegu eest kolmekäiguline lõuna on täitsa talutav.
Nipsakas preili ja tema polt imesid sööklaks kohandatud vagunelamus pläru ja teatasid, et söögiaeg on läbi. Andreile see vastus ei sobinud ja pärast väikest dialoogi ilmusid lauale jahedad toidud. Jälle Shi ja guljash riisiga. Magustoiduks, no mis te arvate? Õige! Kompot! Taldrikud süüakse siin tühjaks. Kuigi olulist isu ei olnud, eriti veel külma riisi järgi, siis pigistasin ikkagi kõik endale sisse. Seinal oli silt, mis luges ette karmid karistused neile, kes julgevad poolikut leivakääru taldrikule vedelema jätta. Õige värk. Veerand neljast olime Suures Baganis. Vitali ja baskiir läksid keevitajat otsima, kelle järgi nad olid tulnud. Mina läksin koos Oja Petsi välimusega Andreiga. Panin oma maise vara tema tuppa ning suundusime kohalikku masterit otsima. Siin on tõeline industrialisti unelm. Tundrasse ehitatud mastaapne madal terasmonstrum. Siin toimub masuudi puhastamine jääkidest ja gaasist. Esimene neist eraldub korstna kaudu paksu musta tossu eraldava hiiglasliku leegina. Gaas põleb kõrvalkorstna otsas sama suure, kuid täiesti puhta leegiga. Kuskil taustal põleb jäleda musta suitsuga hirmsuur õlipann. Leidime master Zhenja platsilt. Konkreetne mees. “Paar tundi saad oodata, mul läheb siis üks Niva linna??. Naljanina, muidugi saan. Kus mul siit muidu minna oleks, Usinskisse on kõva 50 kilti:)
Andrei kutsus mind kontorisse, lähme vaatame mis muzhiki teevad. Muzhiki jõid teed ja varjusid troopikapäikese eest ruumidesse. Võtsin tee, rääkisin oma seiklustest ja uurisin Bagani kohta. Siin pidi inimesi olema juba 200 ringis. Ülejäänud aja veetsin Andrei toas oma päevikut sirgeldades. Andrei on siin elektrik, kuid pidi tegema sisuliselt kõike, mida ma ei usu. Vaevalt ta viigipükstes vezdehodi juhib:)
Tal on täna viimane tööpäev ja homme kella neljast sõidab kuuks ajaks koju Kotlasesse. Kuna mul passi pole, siis võib mul tekkida probleem pileti ostmisega. Andrei pakkus lahkelt oma abi ning lubas oma nimele pileti ära osta. Järjekordne näide lihtsate inimeste heatahtlikkusest võhivõõraste vastu. Praegu on kõige pakilisem jõuda levisse, et saaks oma tuleviku kohta selgema pildi ette.

Tagasi tsivilisatsiooni

Niva tuli kell viis õhtul. Sõit möödus juttu ajades. Nagu kõik teised nii ka minu uus tuttav Kolja tundis huvi elu vastu Eestis. Kas on parem kui enne? Ikka on parem, kõik ajapikku pareneb. “Nii ta on. Eks meil siin ka,? kostis Kolja seepeale ja küllap tal on õigus. Paarikümne kildise sõidu järel ühe mäe otsas Kolja pidurdas. Esiiste ei olnud siinidel kinni ja tõhusa pidurduse tulemusena sõitsin koos tooliga vastu esiklaasi:)
“Oi izvini,? vabandas ta ehmunult, “siin on levi, saad helistada.? Jutt vastas tõele, oligi levi ning hakkasid saabuma sõnumid. Päris mitu tükki olid jõudnud mind ära oodata. Viimasest päevast levis oli möödunud 8 päeva. Helistasin Rasmusele, tema semmib igatsugu poliitikutega:)
Rääkisin oma loo ja ta lubas kohe tagasi helistada, kui teada saab. Istusin Nivasse ja sõitsin edasi. Hakkasin endast elumärke andma, aga levi oli siin nadi. 10 minuti pärast helistas Rasmus tagasi, telefonihelin mõjus Koljale kui foori punane tuli. Pidur põhja ja mina koos tooliga vastu esiklaasi. “Izvini ... “. Kobisin autost välja ja sain teada oma tegevusplaani. Olin otsustanud tagasi minna läbi Piiteri. Kuidagi kodusem tundub see linn. Pidin võtma Usinski mendist tõendi passi kadumise kohta ja seejärel esimesel võimalusel trügima ennast Piiterisse. Ilma passita mind lennukile ei lubata, seega ees on lõbus rongisõit.



Welcome to Usinsk

Kolja laitis maha mu idee minna samal õhtul miilitsasse. Seal on vaid korrapidaja ja parimal juhul võin saada miilitsamajas tasuta, kuid kõva küljealusega öömaja. Samuti ei tundunud talle hotelli minek hea mõttena. “Meil on siin linna servas Severnaja Nefti ühikas, ma orgunnin su sinna.? Siin on inimestel kombeks oma plaanile kindlaks jääda, isegi kui sa väga vastu punnid. Tagantjärgi olid mõlemad tema soovitused ainuõiged. Kolja möllis mind ühikasse ja enne lahkumist tegime temaga ühika kohvikus klaasikese kohvi ja 2 juurtu-vorsti võileiba. Tema käristas:)

Ühikas

Esialgu tõredana tundunud tshetsheenitarist korpulentsem dezhurnaja ehk korrapidaja rääkis mulle kodukorrast, andis linad ning soovitas kohe dushi alla minna, sest pärast ei pidavat enam sooja vett olema. Kolja oli mulle juba orgunninud ka koha hommikuses tööliste bussis, mis väljub pool kaheksa ja peatub täpselt miilitsamaja ees. Selge.

Olin toas number 17. Kolmas korrus. Minu toanaabrid hakkasid pärast kaheksat ükshaaval saabuma. Esimesena tuli tatarlasest keevitaja Farih. Elavate silmadega, kiitsakas ja lühike mees. Pakkus teed, mina pakkusin oma kuivikuid. Nii me tuttavaks saime. Suurem osa tegelastest on saabunud siia suure rahvasterände aegu 80. aastate esimesel poolel. Farih elab Vorkutas ning töötas enne kaevandustes, sealsamas, kus ka paljud eestlased vastu oma tahtmist omal ajal. Maavarad hakkavad ammenduma ja kaevandusi suletakse. Inimesed jäävad tööta ja kas lahkuvad või hakkavad elatist teenima oma parema äranägemise järgi. Linn hakkab hääbuma. Sama saatus tabab kunagi ka Usinskit, kui nafta, kivisüsi ja kuld otsa saavad. Aga sinna läheb veel aastakümneid. Seejärel saabus Arhangelskist pärit noor insener Vladimir, kes mitte aru ei saanud, miks ma siukese asja oma vabast ajast ette olen võtnud. Ega ma selle pärast eriti ei kurvastanud. Sättisime unele. Et mitte kedagi solvata, siis üritasin võimalikult vaikselt oma raha, telefoni ja juhilube sisaldava vöökoti siduda võimalikult tugevalt vedruvoodi külge. Seljakott oli ukse kõrval, mida ilmselt ööseks lukustada ei plaanitud. Haudusin kavalaid plaane kuidas oma seljakott vaikselt ja märkamatult lohistada vedruvoodi alla. Ühtegi head plaani pähe ei tulnud ning otsustasin käituda pohhuistlikult ning jätta kott saatuse hooleks. Pärast südaööd saabus neljas tegelane. Istus oma voodile, askeldas natuke aega ja hakkas ühtäkki ennast nii usinalt deodorandiga üle piserdama, et hakkas ise oma duhii peale köhima. Minut aega suhistas oma balloniga ja lõpetas alles siis kui ma deodorandiaurude kätte lämbudes köhima hakkasin. See peale köhatasid ka Farih ja insener Vladimir. Deodorandimees oli hetke vait, nagu vorstivarguselt tabatud koer, tegi paar väikest surtsu veel ja ............ heitis siis voodisse. Kummalised kombed on siin, ahjaa soe vesi on tõenäoliselt juba ammu otsas. Segaste tunnetega uinusin, vöökoti rihm rusikasse pigistatud.


Eelmised artiklid:

Ekstreemne puhkus Siberis. Kuues kiri (17.09.2005) Pühapäevasportlane maratonil. Pühapäeva hommik oli tõeline pühapäevahommik. Ärkasime nagu ikka pool seitse ja käputäis minuteid peale. Kobisin koikust välja, ringutasin ja tegin oma öise otsuse teatavaks. Minu kaasvõitlejad mõistsid mind. Sõime rahulikult hommikust kartuliputru, taustaks sommide saagide undamine. “Tõenäoliselt on see tõesti kõige mõistlikum lahendus,? arvas Aleks. Istusime korra veel kaardi taha, pildistasin oma videokaameraga läppari ekraanilt kaarte ja toksisin oma GPSi sisse mõned pöördepunktide koordinaadid. Sees oli teadmatusse minemise õhin ja tühjus. Emotsionaalselt oleks ihanud edasi liikuda, kuid reaalne elu pani mind teisiti paika.

Esimene kiri (01.08.2005)

Ekstreemne puhkus Siberis. Viies kiri. (14.09.2005) Olen nüüd lõpuks tagasi armsal kodumaal. Pärast seikluste settimist on ebaoluline loodetavasti peast lahkunud ning seega on lootust, et jutt tuleb kontsentreeritum. Igal juhul avastasin endas grafomaani, kes kolmekümne kahe päeva jooksul kribas täis kaks kladet, mida ma siin nüüd jõudumööda olen arvutisse ümber toksinud. Igal juhul tänan soojade sõnade eest.

Kirjad Siberist. Neljas kiri (24.08.2005) 18 päev. Tundras ülalpool polaarjoont. Usinski ja Inta vahel… . Imelik on see tehnoloogia areng. Istud siin keset tundrat - vaevakased, ülikitsad põhjala kuused ja naljakaid hääli tegevad kakulised ümberringi, neljandat päeva GSM levipiirkonnast väljas ja saadad piltidega reisikirja. Aga sama uskumatuna tundus kunagi seegi, kui suvekodu heinamaalt sai NMT telefoniga Tallinnasse helistatud. Üsna vaevaline ta on, aga kunst kuulub rahvale. Läppar viskab ennast iga viie minuti tagant välja ja piltide saatmine üle sati pole ka teab mis kiire ja valutu protsess. Aga siis, kui arvuti jälle kräshib, kerid autoakna alla, paned pläru põlema ja hingad karget sügisõhku läbi metntoolsuitsu filtri sisse. Meil on siin praegu temperatuur nullis.

kolmas kiri (22.08.2005) Viimane kord, kui oli aega ja võimalust kirja saata, olime Lemtõ küla lähistel, Uhta ja Petšoora vahel. Pigem Petšoora juures. See oli 6 päeva tagasi. Meie reipalt alanud ja edenenud retkele tõmbas piduri peale talvetee, mille kohta kohalikud ütlesid, et seda pole viimased 15 aastat kasutatud ja suviti mitte kordagi.

teine kiri (22.08.2005) Täna on meie retke 8 päev. Istun sommide Unimogis, seljaga madala, kuid kiirevoolulise Lemju jõe poole ja tuletan meelde, mis viimastel päevadel juhtunud. Venemaal on viimasel ajal kõvasti tegeldud teede ehitusega, nagu meilgi enne valimisi ja meie reisi esimesed 4 päeva möödusid mööda asfalti sõites.Viiendal päeval pärast Kotlase linna ületasime laevaga tõugataval pontoonpraamil Võtshegda jõe ja paarikümne kilomeetri pärast olime metsavaheteel. See rõõmustas ilmselgelt minu kaasvõitlejaid, sest neli päeva asfaldil on tõelisele off-roaderile selgelt liig mis liig.


Arhiiv

Telefon: 6 565 655

E-post: ilm@ilm.ee

Rohkem: Kontakt | Reklaam