Passiasendaja jahil
Toanaabrite äratuste soovikontsert algas pool seitse. Visuaalne inventuur kinnitas, et kõik asjad alles. Ainus mis puudu, oli deodorandimees. Vara üles, hilja voodi. Kobisin tshetsheenitari soovitusel viis enne poolt kaheksat bussi ootama. Jõudsin koos tööleminekut ootavate uniste neftjannikutega koos ühe suitsu teha ja juba tuligi buss. Nagu nõiaväel ilmus ei tea kust tshetsheenitar, kes läks minu eest bussijuhile kostma, et nad mind ikka õiges kohas maha juhataksid. Bussis istuv turvamees kahtles, kas passilaud mitte täna kella kahest alles ei avata. Venemaal pidi uue passi saamiseks minema vähemalt kuu. Astusin MVD ja miilitsa maja ees maha veidi enne kaheksat. Kolmekorruseline kast, millel suurt erinevust tavalise koolimajaga ei olnud, oligi minu armu- või hirmu pesa. Sammusin reipal sammul trepist üles ja astusin trellidest ümbritsetud ruumi, kust otseuks viis MVD ehk sisemini ametnike juurde. Vasakule minev uks oli minu tee. Litsusin kellanuppu ja nägin läbi trellide ja mitme akna kuidas tõsine mees ütles – “slushaju?. Ja inostranets katorõi paterjal svoi pasport?. “Prihodite?. Uks klõpsatas lahti ja astusin sisse. Kell oli 7:50. Minuga tuli rääkima oluliselt sõbralikum vahetuse ülem, kes mu mure ära kuulanud, teatas, et passilauamees tuleb veidi enne üheksat, kuid läheb koheselt tunnisele koosolekule. Mina ärgu muretsegu, lahendame asja ära. Selge, kohe pokri ei pistetud, hea seegi. Seniks paluti mul aega vabalt sisustada, istuda siin või teha väljas suitsu, kuidas soovin. Kõigepealt tegin väljas ühe suitsu, sest seadus keelab miilitsamajas suitsetamise, kuigi tundus et 95 % mentidest olid tigedad tobimehed. Möödas on need ajad, kui mundris mees, pläru hambus, pabereid täitis. Astusin taas trellitatud uste taha ja hakkasin ootama. Istusin suure trellitatud aknaga ruumis, kus mööbliks üks lagunenud tool laud ning pikk pink. Ootasin tunnikese, mille jooksul jälgisin tegelasi, kes miilitsas töötavad. Kättpidi tervitus ilma suusõnalise lisa ja silmavaatamiseta. Vana komme, mis esialgu näitas tühja relvastamata kätt, on Venemaal selliseks muteerunud. Kuna ma istusin ülekuulatavate ruumis, siis väga vabalt ma väljas suitsu tegemas käia ei saanud. Oma kolme ja poole nädala vanuse habemega jätsin ma tööle ruttavatele ning asjasse pühendamatutele võimumeestele üsna ühese mulje terrorismivastase võitluse järjekordsest töövõidust. Kõht oli juba täitsa tühi. Lõpuks saabus Viktor Ivanovitsh. Kuulas mu mure ära ja palus oodata. Olin nagu truu koer ukse juures valves. Sisustasin aega tagaotsitavate kuulutuste lugemisega. Neid oli seal 30 ringis. 10 neist teadmata kadunud, millest omakorda 8 olid läinud kalale. Tundra nõuab oma ... . Üks neist oli kaks aastat tagasi kadunud metsa Makareha lähedal. Ivanovitsh saabus ja ütles lühidalt “Pajehali?. Turvamehel oli õigus, passilaud avatigi kell 14:30, aga vahetuseülema mahitusel ja passilaua pealiku nõusolekul võeti mind töövälisel ajal ette. Siin on ju jätkuvalt asutustes ja poodides lõunad. Kõige tigedam lõuna mida mäletan, oli Ust Soplja küla kioskis – kella 13-st 16-ni ... . Hästi elavad.
Iga mees peab olema oma ülesannete kõrgusel
Ivanovitshi käsud olid lühikesed ja konkreetsed, see on siin pealikele kombeks. Täitsa lõbus bürokraatiline protsess oli see SPRAVKA väljastamine. Ivanovitshi alluv sai käsu välja kirjutada paber. Passi kaotamine on siin ilmselt tavaline nähtus, sest teenistuja võttis kinnisilmi selja tagant A4 paberi, millele paljundatud peale 2 blanketti. Vilunud liigutusega rebis mees joonlaua abiga blanketi pooleks ja palus mul sodipaberile kirillitsas kirjutada oma nimi. Tema ülesanne oli see sealt SPRAVKA peale kirjutada, kuupäev lisada ning saata mind tagasi Ivanovitshi juurde, et too dokumendi ehtsust oma allkirja ja pitsatiga kinnitaks. Võtsin paberi, mis minu edasist liikumist veidigi hõlbustama peaks ja lugesin: Teatis selle kohta, et minu passi leitud dokustaatide hulgas ei ole ning see rebitud dokument on aluseks minu liikumisele alalisse elukohta. Ja see omakorda annab mulle võimaluse võib-olla isegi lennukiga liikuda. Vaatasin Ivanovitshi perekonnanime – Vinski. Nu dajoosh:) Vinski vaatas kabinetis paberi üle, toksis laua all lahti elektroonilise sheifi, kust sai pitsati. Vana kombe kohaselt õhkas ta pitsatile ning lisas dokumendile maailma kõige võltsimiskindlama allkirja. Korras.
Väga Oluline Dokument
Usinsk – haiglaselt loogiline nagu Stockholm
Tore, nüüd vaja linna uudistama minna. Mul oli vaja kaamera ja muu käsibagazhi jaoks väikest kotti ja kuskil võiks ju härra moodi süüa ka. Linnast oli mul vaja ka pastakat, sest siin on väga kummalised kirjutusvahendid. Paremal juhul peab pastakas 20 lehekülge kirjutamist vastu ja siis saab lihtsalt tühjaks. Mul läks kogu reisi kirjutamiseks kokku umber 8 pastakat. Osad said tühjaks ja osad lihtsalt ei kirjutanud. 
Üleliidulise lööktööehitusena valminud Usinsk elab seni kuniks naftat, kivisütt ja kulda jätkub.
Jätsin kogu kola peale eluks vajaliku vöökoti hotellituppa ja läksin linnatuurile. Hotelli lähedal oli turg, mis millegi poolest ei erinenud muudest Venemaa rõnokitest. Veidike puu- ja juurvilju ning tonnide viisi Hiina kraami. Vaikselt ja kindlalt hiilib üliodav kollane kaup Venesse. Isegi siia kaugele ja üsna kinnisesse linna. Lõunapoolsetes piirkondades pidi asi juba täitsa hull olema. Pool Tshitaad pidavat juba hiinlasi täis olema. Turult ma kotti ei leidnud, küll aga sain teada suuna, kus asub spordipood. Kuna teele jäi ette keskväljakul asuv väliterrass ja kõht oli tühi, siis otsustasin ennast hellitada ühe shashlõki ja külma Starõi Melnikuga. Ütlen ausalt, tundsin end kuninglikult, kuigi samal ajal näris väike süümekas oma kamraadide ees. Kuidas ma nüüd siis siin niimoodi härra moodi laian ja nemad peavad rassima. Kuna olin suutnud oma täiskirjutatud päeviku kinni teipida just sealt kohast, kus oli Kari satitelefoni number ja pärast kleepsu eemaldamist oleks seda vast ainult CSI suutnud deshifreerida (ma muuseas proovisin seda ühikas ise teha ja see protsess nägi ääretult koomiline välja), siis ainus võimalus teiste edusammudest teada saada oli internet. Kohalike noorsandide abiga leidsin üles paneelelamute mänguväljaku ääres asuva internetipunkti, mis eemalt paistis välja pigem kahtlase väärtusega õllekana kui aknana maailma. 30 rutsi tunni eest tasutud, istusin doomi mängivate mürsikute vahele ja sukeldusin netti. Kompjuuternõi Klubis veetsin veidi alla tunni ning sain teada, et ekspits on üsna tõhusalt edenenud, kuid mitte nii tõhusalt, et ma oleks pidanud oma otsust kahetsema. Usinskis liikusin ringi nagu omas kodus. Ei tea kas see oli sellest, et meeled olid suuna tunnetamisest veel ärksad või on Usinsk sama haiglaselt loogiline ristkülikutest koosnev linn nagu Stockholm. Igal juhul ma teadsin kogu aeg oma täpset asukohta ning oskasin hoida õiget kurssi. Nii ma siis kondasin mööda linna, kus kõik vaikselt nohisedes omi asju ajavad ja eriti ümbritseva ilmaelu vastu huvi ei tunne. Rikka linna sündroom. Kange himu oli ikkagi tüüpidele helistada ja väikese orgunni peale sain kätte nii meie poiste kui ka sommide numbrid. Siin on aga mingi jube keeruline vahejaamade süsteem, mis sõltuvalt sinu asukohast ja operaatorist kas ei näita üldse numbrit või näitab mingit väga haiget Venemaa moblanumbrit. Ja seda nii sisse kui ka välja helistades. Ka satinumbritega oli sama kamm. Meie omi ma väga ei lootnudki tabada, sest meie satitelefon töötas nagu töötas. Ehk siis ei töödanud. Sommidel oli telefon küll kogu aeg sees, aga antud numbri asemel paluti valida mingi teine suunakood ja see ilmselt suunaski mind kurat teab kuhu... . Kerge tühjus hakkas hinge pugema. Samas ka magus tunne. Magus valu? Ilus ja põnev hakkab otsa saama, kuid kojujõudmise vastu pole ju ka samas midagi. Siis ma veel kujutasin ette, et ülejärgmine päev astun üle koduläve ... . Hea naiivik:)
AN 24 – iga kolmas tuleb alla
26. päev teel. Kuigi olid loodud ideaalilähedased tingimused magamiseks, magasin väga keskpäraselt. Toas olid sääsed ja kurat, vist ka kirbud. Või mulle tundus nii. Pidin lennuväljal olema tund enne starti ehk kell 7 ja lennuväljale sõit pidi ka 20 minti võtma. Seega äratus kell kuus. Üllatavalt lihtne oli ärgata. Ilmselt aitas kaasa ka teadmine edasiliikumisest. Takso oli tellitud poole seitsmeks. Kuldne devjatka ilma plafooni ja taksomeetrita oli õigel ajal kohal, roolis ehtne suvejõrm, kes kuulas väga kõvasti mahlakat vene biiti. Ilmselt läheb sellel mehel paar kõlareid nädalas. Hinnaks oli kokku lepitud 120 rutsi. Viskasin kodinad tahaistmele ja lõin ukse veidi liiga kõvasti kinni. Juhi kõrvale istudes teatas turske taksojuht muheledes, et tegemist ei ole laudauksega. Ütlesin sama muhedalt izvini vastu ja läks sõiduks. Sõna otseses mõttes. Zhigulli pöörded alla 4000 ei vajunud, 130 rauas ja 20 mindine tee läks 9 mintsaga. Huh – huh.
Lennujaamas käis juba kõva elu. Päeva neljast väljalennust läksid esimesed kaks pooletunnise vahega ja mõlemad Sõktõvkari. Üks otse ja teine vahemaandumisega Uhtas. Kõik lennuvahendid olid AN-24 tüüpi lennumassinad, mille kohta olin Eestis lugenud, et iga kolmas tuleb alla ... . Noh, esimene läheb 7:30, teine 8:00 ja kolmas kell 12. Ma lähen teisega, seega pole probleemi:)
Suurem osa õnnetustest toimub õhkutõusmisel ja maandumisel. Hea, et ma sain pileti sellele lennukile, mis otse Sõktõvkari läheb. Läbisin turvakontrolli, kus minu Glocki puss tekitas küsimusi. Kohalekutsutud ülemus pani mulle südamele, et ma oma seljakoti ikka kindlasti bagaazhi paneks. Lubasin kindlasti nii teha kuigi ei saanud ise täpselt aru mida te sellega mõtles. Ma ei kavatse seljakott seljas või süles ju ometigi lennukis istuda, muidugi annan ma oma koti bagaazhi. Olin harjunud teistsuguste lendamistega, kuid peatselt selgus mida selle all mõeldi.
Olin andnud oma pileti, et siis astuda edasi ootesaali, kui piletikontrollijadaam palus mul oodata ja teha seda väljas, ootesaalis ... .
“Vabandust, et mis mõttes?? küsisin hämmeldunult.
“Palun oodake väljas.? Ütles ta häiritult.
“Aga see on ju lend 116??
“On küll.?
“Miks ma siis pean tagasi minema??
“Palun küsige piletimüügist.?
No tore, nüüd on mulle mingi vuffel pilet müüdud, käis esimene mõte peast läbi. Vaatasin kella, see oli 10 mintsa pärast pool. Õnneks on veel aega. Teenindav personal on siin eranditult õrnamast soost. Nagu ka piletimüüja, kes palus mul pöörduda küsimusega tagasi check inni ... . Surnud ring.
Pikapeale selgus kogu tsirkuse tagamaa. Kahtlaselt palju oli inimesi ootesaalis. Keegi taibu oli müünud kella kaheksasele reisile topelt pileteid ja nüüd pididki prouad lennujaamatöötajad lahendama probleemi. Kõigepealt võeti ette Moskvasse edasi lendavad, seejärel Sotshi edasi lendavad, seejärel minu reisikaaslased Piiteri suunas ning alles lõpetuseks need, kes ainult Sõktõvkari lähevad. Seisin varmalt ukselävel ja ootasin stardipauku. Ootamine tasus ennast ära ja olin viimane kes väravatest läbi lasti. Öeldi küll, et saadetakse lisalennuk, aga ega siin ei maksa milleski kindel olla. Mis tagapidi hambaid, see oma:)
Nüüd selgus ka see bagaazhi müstifikatsioon. Nimelt tuleb bagaazhiga ise jalutada kuni lennukini, siis väikesest redelist üles ja lennuki ahtris on väike kambrike, kuhu siis oma padajann tuleb visata.
Kella kaheksast olin lennukis, mis nagu selgus, lendab Marsruudil Usinsk – Uhta – Sõktõvkar. Nu bliin, ikka läks hästi. Neli võimalust alla tulla. Nu davai, posmotrim:)
Suurepäraste vangerduste tulemusena oli mind pistetud tolle pool tundi varem väljuma pidanud lennuki peale. Minu lennuk oli juba läinud. Lugesin kokku vähemalt 6 vaba kohta. 8:13 on rattad õhus. Vasakul pool on näha ristkülikukujuline Usinsk, siit edasi aga tundramaastik. Kolva jõgi ja küla, needsamad pargased, mida eile Igoriga vaatamas käisime ja mis ootavad veetaseme tõusu, et jõepõhjast lahti saada, on nüüd kõik justkui peo peal. Aga need kohad pole enam anonüümsed nagu muidu lennukiaknast vaadatavad objektid, vaid neil on oma nimi ja lugu. Lendame üle sooväljade, kui järsku heliseb kellegi telefon. Sellel lennul on see lubatud, iseasi kui hea levi siin on. Allpool avanev maastik on kui hiidsuur mererand, kus lained ja taanduv vesi on vorminud siledast pinnast erakordse. Vahe vaid vormijas. Mitte merevesi, vaid jää, mille taandumisel ja sulamisel tekkinud hiidjärvede kraatrid. Need on nagu puurõngad, mis tähistavad järvede kuivamist läbi aastatuhandete. Ületame Petshoora jõge ja siinsamas kõrval on Akisesse minev tee. Ja Petshoora praam on näha. See on nagu tagurpidi treiler pikast eeposest:)
Minust 2 istet eespool istub ilma kaelata emaelevant, kes on ersatsleopardinaha üll tõmmanud. Panin teda tähele juba Usinski kassas, kus ta järtsus vahele trügides sujuvalt esimeseks veeres ja kohe kärkima hakkas. Nüüd on ta haaranud enda alla poolteist kohta ja tema poole pisem abikaasa naeratab talle hirmunult. Ega ma muidu poleks teda tähele pannud, aga pärast tühjaksjoodud topsi kaarega põrandale heitmist tekkis huvi, kes see kõikvõimas on. Miks ma sellel tähtsusetul detailil peatun? See on märk jõudmisest tsivilisatsioonile lähemale. Halb märk, mis võib võhikule muidu toredast seltskonnast sootuks maitsetu mulje jätta. Lärmakas vähemus.
Neli minti pärast üheksat maandus Kominteravia AN 24 Uhtas. Vahetult enne maandumist lendasime üle Izhda jõest, mille ääres 20 päeva tagasi laagris olime. Huh, 2:0 mina juhin AN 24 ees. Kuigi mobiiliga võis vabalt lobiseda, oli suitsetamine siiski keelatud. Et mitte kaotada järtsu, olin ju Usinskis närviliselt ning suitsuvabalt ukse juures passinud. 20 minti vahepeatust, mille jooksul said himulised terminali ees suitsul käia. Ma tegin suitsu, lennuk imes tsisternist kütust ja läikimalöödud tuletõrje Ural pidas vahti. Selline oli kodukord. Uhtast lisandusid reisijate hulka üks kass koos perenaisega ja üks tõbine, kes kiirabiga lennuki manu toodi, sellest ka haigla ootesaali lõhn kuni Sõktõvkarini. Komveerand tundi hiljem ehk pool üksteist maandusime Komimaa pealinnas. Loodetavasti järgmine lennuk on vahelduseks mõni Tuplolevi konstrueeritutest... .
Sõktõvkari lennujaam. Komi keel on au sees.
Sisustasin kaks ja pool tundi Sõktõvkari lennujaamas suitsetamise, plaatide ostmise ja puhvetis istumisega. Oli tore plaadimüüjapreili ja väga vastik puhvetipõrsas, kes lisaks kõigele ebameeldivale üritas mulle ka rahaga tünni teha. Jube palav. Ventilatsioon undab vaid moe pärast. Lõpuks pääsesime jaamahoonest välja, värske tuule jahutada. Jube mõnus. Siin on väga vahvad transferbussid. Täpsemalt transferrekkad.
Transfer-rekka
Õnneks oligi TU 134, mis oli järgmine märk tsivilisatsioonile lähenemisest. Konditsioneeriga lennuk koos klassikalise muusika ja hommikusöögiga. Ainus mälestus eelmisest lennukist on lendamist vihkav kass ja tema perenaine, kes istub mul täpselt ees ja usinalt kussutab oma lemmikut. Mitte et see aitaks ... .
Lubati tund ja 15 minti õhusõitu, mille jooksul tegelesin sellise totrusega nagu pilvede filmimine. Lennukis, LCD ekraanilt, tundus väga sheff:)
Poole kaheks oleme tõusnud 9 kildi kõrgusele. Teenindus siin kõrgel UTAiri kohvikus oli kena. Tundsin ennast nii härrana, et lubasin endale klaasikese, see tähendab, topsikese punast veini. Nii ma siis jälle siin virelen...
Äkki olen juba täna õhtul kodus, mõtlesin oma ullikese peaga:)
Ekstreemne puhkus Siberis. Seitsmes kiri. (27.09.2005) Suured loomad ja head inimesed. Minu 24. reisipäeva hommik ei erinenud ilma poolest suurt milllegi poolest. Palavus tappis juba hommikust, kuigi oli juba 29.august ning peaks juba mitmendat nädalat vihma kallama ja temperatuurgi olema vähemalt poole võrra tagasihoidlikum. Aga võta näpust, erand kinnitab reeglit. Muus mõttes oli hommik täiesti teistsugune. Ärkasin tavalisest kolm tundi hiljem ehk veerand kümme, linade vahel voodis ja minu ümber ei olnud harjumuspäraseid nägusid. Vaid võõrad, kuid head inimesed. Ja ma olin teel tagasi, mis tekitas sees segaseid tundeid. Tore on koju tagasi minna, kuid valus on plaani katki jätta. Eeeh, sellele ei ole vaja mõelda. Elu on minu eest teistmoodi otsustanud. Väike mure passi pärast näris vaikselt hinge, aga katsusin sellest üle olla. Lahendamatuid olukordi ei ole, läheb ilmselt rohkem aega ja raha, aga kogemused mis ma sellega on arvatavasti seda väärt. Sedasi lohutasin ennast:)
Ekstreemne puhkus Siberis. Kuues kiri (17.09.2005) Pühapäevasportlane maratonil. Pühapäeva hommik oli tõeline pühapäevahommik. Ärkasime nagu ikka pool seitse ja käputäis minuteid peale. Kobisin koikust välja, ringutasin ja tegin oma öise otsuse teatavaks. Minu kaasvõitlejad mõistsid mind. Sõime rahulikult hommikust kartuliputru, taustaks sommide saagide undamine. “Tõenäoliselt on see tõesti kõige mõistlikum lahendus,? arvas Aleks. Istusime korra veel kaardi taha, pildistasin oma videokaameraga läppari ekraanilt kaarte ja toksisin oma GPSi sisse mõned pöördepunktide koordinaadid. Sees oli teadmatusse minemise õhin ja tühjus. Emotsionaalselt oleks ihanud edasi liikuda, kuid reaalne elu pani mind teisiti paika.
Ekstreemne puhkus Siberis. Viies kiri. (14.09.2005) Olen nüüd lõpuks tagasi armsal kodumaal. Pärast seikluste settimist on ebaoluline loodetavasti peast lahkunud ning seega on lootust, et jutt tuleb kontsentreeritum. Igal juhul avastasin endas grafomaani, kes kolmekümne kahe päeva jooksul kribas täis kaks kladet, mida ma siin nüüd jõudumööda olen arvutisse ümber toksinud. Igal juhul tänan soojade sõnade eest.
Kirjad Siberist. Neljas kiri (24.08.2005) 18 päev. Tundras ülalpool polaarjoont. Usinski ja Inta vahel… . Imelik on see tehnoloogia areng. Istud siin keset tundrat - vaevakased, ülikitsad põhjala kuused ja naljakaid hääli tegevad kakulised ümberringi, neljandat päeva GSM levipiirkonnast väljas ja saadad piltidega reisikirja. Aga sama uskumatuna tundus kunagi seegi, kui suvekodu heinamaalt sai NMT telefoniga Tallinnasse helistatud. Üsna vaevaline ta on, aga kunst kuulub rahvale. Läppar viskab ennast iga viie minuti tagant välja ja piltide saatmine üle sati pole ka teab mis kiire ja valutu protsess. Aga siis, kui arvuti jälle kräshib, kerid autoakna alla, paned pläru põlema ja hingad karget sügisõhku läbi metntoolsuitsu filtri sisse. Meil on siin praegu temperatuur nullis.
kolmas kiri (22.08.2005) Viimane kord, kui oli aega ja võimalust kirja saata, olime Lemtõ küla lähistel, Uhta ja Petšoora vahel. Pigem Petšoora juures. See oli 6 päeva tagasi. Meie reipalt alanud ja edenenud retkele tõmbas piduri peale talvetee, mille kohta kohalikud ütlesid, et seda pole viimased 15 aastat kasutatud ja suviti mitte kordagi.
teine kiri (22.08.2005) Täna on meie retke 8 päev. Istun sommide Unimogis, seljaga madala, kuid kiirevoolulise Lemju jõe poole ja tuletan meelde, mis viimastel päevadel juhtunud. Venemaal on viimasel ajal kõvasti tegeldud teede ehitusega, nagu meilgi enne valimisi ja meie reisi esimesed 4 päeva möödusid mööda asfalti sõites.Viiendal päeval pärast Kotlase linna ületasime laevaga tõugataval pontoonpraamil Võtshegda jõe ja paarikümne kilomeetri pärast olime metsavaheteel. See rõõmustas ilmselgelt minu kaasvõitlejaid, sest neli päeva asfaldil on tõelisele off-roaderile selgelt liig mis liig.
