Kilk kõhus, aga mitte peas!
Tekst ja fotod: Urmas Kokassaar, ajakiri Loodus
Kui meie eellased korilusega tegelesid, siis olid erinevad putukad ja nende elujärgud menüüs tähtsal kohal. Nüüdisajal aga võpatab enamik inimesi ehmunult, kui kuuleb putukate sihipärasest söömisest. Kuid on ka erandeid!
Pärimused Eestis on kilkidega seotud mitmeid rituaalseid uskumusi. Mõnes kohas usuti, et kilkide ilmumine toob majapidamisse õnne ja need putukad suudavad lausa tulevikku ennustada. Koos kilkide kadumisega arvati kaasnevat ka nende elupaiga hävingut. Eeltooduga sarnaneb uskumus, et kilgid etendavad omalaadse maja või ahju kaitsevaimu rolli.
Et soojalembelisi kilke peamiselt ahju juures kohati, siis sigines rahvasuus ka selline veider arusaam, nagu kujuneksid kilgid savist. Kilkidega seostub eesti rahvapärimustes ka üks omalaadne vahetusrituaal. Nimelt usuti, et piimahamba viskamine ahju peale kilkide pärusmaale koos vastava lausungiga (kilk, võta luuhammas, anna mulle raudhammas), lubab viskajal saada vastupidavad jäävhambad. Kilkide söömisest vanad pärimused ei pajata ja see on ka mõistetav, sest siinses piirkonnas pole putukatest toitumine mitte kunagi arvesse tulnud.
Möödunud aegade tegelikkus… Veelgi enam – kilkide leidmist roogade seest, kuhu nad taludes toidu valmistamise ajal alatihti sattusid, näitas perenaise lohakust ja hoolimatust. Ja tõsi see oli, sest talumajades toitusid toakilgid erinevatest taimse ja loomse päritoluga jäätmetest. Kõikjal vilkalt ringiliikuvate putukatena, kes peamiselt jooksid, hüppasid ja harva ka lendasid, kandsid nad oma kehal loendamatul hulgal erinevaid baktereid. Veelgi enam, jalutades karvaste jalgadega üle toiduainete ning poetades väljaheiteid kuhu juhtub, reostasid toakilgid toitu, mille juurde pääsesid.
Kilkide kui mitte kõige puhtamate loomade oreoolile aitas kaasa seegi, et vahepeal paljunesid need putukad edukalt meie prügimägedel. Kindlasti meeldisid toakilkidele ka inimestele mõeldud toidud, millest prooviti igal võimalikul ja võimatul juhul matti võtta. Paraku lõppes selline tegevus paljudele isenditele kurvalt – uppumisega sööki või elusast peast ärakeemisega. Aga vaatame kilkide ja toidu koossobivust läbi kirjanik Leida Tigase värvika sule. Järgnev lõik pärineb raamatust “Seitse pastlapaari?.
Jah, see Poka Liide. Ta on hiiglane naine, jämeda hääle ja hoolimatu käitumisega. Ta ei pea millekski teiste inimeste au ega tundeid. Nüüdsama leidis ta supikausist kilgi laiba. Iga viisakas inimene oleks selle salaja laua alla poetanud ja siis ise söömise pooleli jätnud, kui tal oleks olnud nõrk süda. Mainitud koduloomi on siin talus nii palju, et nende vastu ei aita ühegi külanaise kunstid ega ühegi apteegi rohud. Nad istuvad pliidi seintel külg külje kõrval, läigivad nagu rüütli soomusrüü ja ootavad. Ja kui söök keema pannakse, kukutavad nad endid sinna sisse. Mispärast, kes seda teab. Võib-olla põevad nad elutüdimust ja on asutanud enesetapjate klubi. Inimesed aga panevad säärast talitlusviisi pahaks ja talu, kus leitakse kilke söögi seest, rehkendatakse lohakate kilda. Alviine teab seda. Sellepärast oli ta söögikeetmisel nii hoolas, et ei tõstnud supipajal üldse kaant ära, ainult kergitas veidi serva, kui aur liiga mässuliseks kippus minema. Siiski on üks neist jõledatest loomadest leidnud tee patta. Liide õngitseb selle oma lusikasse, et supi kõrvale saada suutäis vägevamat, nagu ta ise oma tegevuse üle aru annab.
Tervet artiklit loe ajakirjast või siitsamast 6 kuud pärast ajakirja ilmumist!
