Eesti esimene koolimets elab siiani
Tekst: Mati Määrits, ajakiri Loodus
Fotod: Aldo Luud
45 aasta eest Kanepi mail Eesti esimese koolimetskonna asutanud elupõlise metsamehe Jaan Tiivoja veendumuse kohaselt ei saa koolimetsi luua või taastada vägisi, vaid need peavad tekkima kohapealse algatuse teel.
“Peamine on laste kokkuviimine elava loodusega,? leidis Tiivoja (72), kes koos tolleaegse Kanepi keskkooli bioloogia- ja keemiaõpetaja Laine Laanega tuli 1960. aastal mõttele jättagi Hurmi vahtkonda rajatud 5,2 hektarit kuusekultuuri õpilaste hooldada.
Peagi leidsid Erastvere abimetsaülem ja Kanepi kooli õpetaja, et sellest viiest hektarist jääb õppetöö sidumiseks majandusega väheseks – pakub ju mets oma mitmekesisusega palju enamat kui üksnes istutustalgud. Suuremaks pindalaks sobis terve Hurmi vahtkond oma 514 hektariga. Tiivoja on kokku lugenud ligemale 20 tööliiki, mida õpilastega teha andis: metsa kultiveerimine, hooldamine ja kaitsmine, puhkealade ja looduse õpperadade korrastamine, linnupesakastide meisterdamine ja ülespanek jpm.
“Näiteks panid nad välja püüniskoori, mille alla läksid kahjurid (männikärsakad), korjasid need pärast üles ja panid pudelisse. Kuna kahjurid olid karvaste jalgadega, oli eriti tüdrukutel neid ebameeldiv korjata – aga lapsed harjusid kõigega,? meenutas metsamees.
Oma ettevõtmisele suurema kõlapinna saamiseks nimetati õppevahtkond mõne aja pärast koolimetskonnaks. Liikumine haaras nii terve Eesti, kus oli ligi 80 koolimetskonda, kui ka Nõukogude Liidu.
Koolimetskond pehmendas traditsioonide hävingut.
Koolimetskonna abil lootis Tiivoja peatada õpilaste kaugenemise loodusest, mida soodustas kolhoosikord. 1960-ndatel toetati igati nn perspektiivsete keskasulate väljaehitamist. Nendele, kes otsustasid ehitada maja keskasulasse, anti riigimetsast koguni tasuta palke, mistõttu Kanepisse kerkis kümneid elumaju. Põhilised ehitajad olid nooremad pered, kes tulid oma lastega ära maakodust, jättes selle mõnel puhul sootuks tühjaks. “Sellega algas meie traditsiooniliste maakodude häving, mis kestab tänaseni,? tõdes Tiivoja.
Kuna maapiirkonnad olid kollektiviseerimise tõttu tööjõust tühjaks voolanud, kulusid õpilaste töökäed hädasti marjaks ära. Samas ei sunnitud lapsi vägisi metsa minema. “Tuli see, kes ise tahtis tulla,? toonitas õpetaja Laan.
“Kanepi õpilaste tööharjumused ja huvi maatöö vastu olid veel täielikult olemas. Metsapäevadele tuldi suure rõõmuga, sest see oli otsene kokkupuude loodusega,? lausus Tiivoja.
“Kolhoos lasi traktoriga vaod sisse ja meie õpilastega külvasime sinna männiseemne. Üks suurem männikülv oli Jõksi järve ääres, kus asub Kanepi valla laululava. Praegu on seal ilus eramets, mis küll tahaks omanikult pisut enam hoolt,? rääkis Tiivoja.
Koolimetskonna liikmete arv oli 160–180. Seega kuulus noorte metsakasvatajate perre pea iga teine Kanepi kooli õpilane. 45 aasta jooksul pole ühtegi kevadet vahele jäänud, mil Kanepi õpilased poleks kuni kolm hektarit metsa rajanud.
Nende esimeselt langilt Hurmi vahtkonnas saab juba peenpalki. “Kahju ainult, et jaanuaritorm on hulga puid maha lükanud,? märkis esimese istutuspaiga läinud kuul üle vaadanud Tiivoja.
Millal koolimetskonna aeg päriselt otsa sai, ei suutnud täpselt meenutada Tiivoja ega õpetaja Laine Laan. “Kui oli 25. aastapäev, oli see veel täies jõus,? lausus Erastvere metsaülema kohalt kümne aasta eest pensionile suundunud Tiivoja.
Küll võttis koolimetskonna tegemised sujuvalt üle 36 aasta eest asutatud Eesti Looduskaitse Seltsi Kanepi osakond, mida Jaan Tiivoja vedas pensionile siirdumiseni.
Uus võimalus – õuesõppimine.
Tiivoja veendumuse kohaselt ei ole koolimetskondi sellistena, nagu need olid nõukogude ajal, mõtet iga hinna eest taastada. Küll tasuks leida ühise tegutsemise võimalusi looduskaitse seltsi raames. “Tähtis ei ole nimetus, vaid tegevus noortega,? märkis ta. “Asjalikum on üle minna õues õppimisele – see tuleks lülitada õppeprogrammi.?
Praktiliselt võib õues õppida iga ainet, selle korraldamiseks võiks kool saada enda kasutusse vahetus läheduses oleva metsaosa – et see oleks liigirikas, erineva vanusega, vahelduva reljeefiga. “Kui kooli läheduses metsa ei leidu – kas või omandisuhete keerukuse tõttu –, võib selleks eraldada ka väheväärtuslikku põllumajandusmaad ning rajada sinna koolimets,? soovitas Tiivoja.
Kanepi tänased metsaistutajad.
Looduskaitse seltsi Kanepi osakonna esinaine Ruti Sild märkis, et praegu lööb koolilapsi seltsi üritustel kaasa 20 ringis.
“Meil on tsunftivaim – kaasa haaranud oleme üksnes need, kes on olnud ise asjast huvitatud. Ja kui vähemalt kaks peret eest veab, asi toimib,? lisas Kanepi gümnaasiumi algklasside õpetaja Maive Torop.
Sel kevadel pani seltsi rahvas Kanepi parki ja surnuaeda üles 37 linnupuuri. “Vald andis materjali, poisid tegid koolis valmis, üles panime kõik koos,? rääkis Torop.
