Taust annab pildile elu
Tekst ja fotod: Jaanus Järva, ajakiri Loodus
Üsna sageli juhtub, et fotograaf on pildistamisega nii ametis, et taust, mis on pildistatava objekti taga, jääb hoopis tähelepanuta. Eriti võib juhtuda see siis, kui ta on mõne looma või linnu sihikule võtnud ning pildistamiseks piisavalt lähedale saanud. Süda lööb erutusest 150 korda minutis, ning objektiiv suunatakse kiirelt “ohvri? peale; oluline on, et pildi enne kätte saaks, kui saak minema jookseb või lendab. Vaadates läbi objektiivi, vajutatakse päästikule, katik avaneb ning pilt jäädvustub filmile. Rõõmsa südamega pöördub ta koju ja viib filmi ilmutada. Pilti vaadates aga selgub, et puuokste rägastik põdrapulli taga on kogu pildi ära rikkunud. Kogu töö on olnud kasutu.
Pole vahet, kas pildistada lindu, looma, putukat või taime – taust on pildi kompositsiooni üks olulisemaid osasid. Taust võib muuta foto huvitavast või isegi haruldasest subjektist täielikuks läbikukkumiseks. Või vastupidi, teha näiteks foto tavalisest rasvatihasest tõeliseks meistriteoseks.
Kõige lihtsam viis, kuidas tõmmata vaataja tähelepanu pildistatavale objektile, on paigutada too kaadrisse nii, et taust oleks vaba igasugustest häirivatest elementidest. Looduses pildistades peab tausta suhtuma, nagu oleksite stuudios, kus fotograaf võib soovi korral muuta modelli taga oleva taustaekraani värve. Ka looduses pildistades peaks taust olema kui värviline ekraan, mis harmoneerub pildistatavaga või annab sellele kontrasti. Selliselt taustaga mängides saate kogu vaataja tähelepanu viia oma saagile, mitte aga oksarägastikule selle taga.
Objektiivi fookuskaugus, teravussügavus ja objekti kaugus kaamera ning tausta suhtes on võtmeelemendid, millest sõltub pildi tausta esiletoomine. Pikema fookuskaugusega objektiividel on kitsam vaateväli, mistõttu on ka kaadrisse jääv taust väiksem. Pisemgi asukoha muutus pildistatava objekti suhtes muudab oluliselt tausta mõju pildile.
Pikemate teleobjektiividega pildistades saate tausta paremini kontrollida kui normaal- või lainurkobjektiividega. Teravussügavusest sõltub tausta esiletoomine, mida saate kontrollida, kasutades kaamera teravussügavuse kontrolli nuppu. Pidage meeles, et mida lähemal kaamerale on pildistatav objekt, seda väiksemaks muutub ka teravussügavus. Teleobjektiivide üheks eeliseks ongi väike teravussügavus, mille abil saate objekti paremini taustast eraldada: objekt jääb terav, kuid taust hägune. Häguse tausta puhul peaks vaatama selle värvust – kas see harmoneerub pildistatava objekti värvidega.
Teine viis tausta värvust objekti esiletoomiseks ära kasutada on valida kontrastne taust. Näiteks pildistades heledate õitega taime, mida valgustab madal õhtupäike, valige taustaks varjus olevad taimed või puud. Sellisel puhul saate tumedal taustal korrektselt säritatud taime ning pildi vaatajal ei jää mingeid kahtlusi teie eesmärgis taime ilu esile tuua. Sama võib kasutada ka lindude või loomade pildistamisel; tumedate sulgedega ronk lume või valgejänes kuuskede taustal näiteks. Seega, ideaalis võiksid taustaelemendid olla tumedamad või heledamad pildistatavast loomast, linnust või taimest. Kui seda ei ole võimalik saavutada, siis võiks taust objektiga hoopis harmoneeruda.
Tänapäeva loodusfotograafias hinnatakse üha enam neid pilte, kus lind, loom või taim ei ole jäädvustatud mitte portreena, vaid välja on toodud ka nende elukeskkond. Selliste piltide puhul on taustaelementide esitamine vägagi oluline, sest need moodustavadki keskkonna, kus pildistatav viibib. Kõige lihtsam viis seda teha on normaal- või lainurkobjektiiviga. Lainurkobjektiivi kasutades peaksite pildistatavale võimalikult lähedale saama. Taimede ja teiste liikumatute ning mitte väga kartlike objektide puhul on see täiesti võimalik, kuid suurema osa metsloomade ning lindude juures peate üsna palju vaeva nägema, et neile piisavalt lähedale saada. Tavameetodeid kasutades on see suisa võimatu.
Selliste kadreeringute puhul jääb pildistatav kaadrisse üsna suurelt ning lisaks on seal ka ümbritsevad objektid – oksad, puud, kännud, veekogu jne. Lainurkobjektiiv tagab ka nende elementide väljatoomise. Sellise lähenemise juures on oluline kaadri kompositsioon, kus taustaelemendid mitte ei sega pildistatava esiletoomist, vaid hoopis täiendavad seda.
Seega, vaadake ja analüüsige hoolega tausta, enne kui päästikule vajutate, sest sellest sõltub, kas pilt sünnib surnuna või elust pakatavana.
Fotod:
1.
Seda tutt-tihast pildistades polnud mul tausta valikuga probleeme, sest kõikjal olev lumi ei jätnud teisi võimalusi. Tegelikult oli mul võimalik valida taustaks ka eemal olevad kuused, mis oleks sobinud küll tutt-tihase, kuid mitte tema maandumispaiga esiletoomiseks.
2.
Et see emane suur-kirjurähn filmile saada, tuli palju vaeva näha, kuid minu arust õnnestus see üpris hästi. Taustaks olev lumine mets on meelega välja toodud, rõhutamaks suur-kirjurähni talvist elukeskkonda.
3.
Ohakalinnu taustal olevad põõsad olid linnust ligi 7 meetri kaugusel, kuid tänu 500 mm objektiivi ja 25 mm vaherõnga kasutamisele on need piisavalt hägused, et pilti mitte ära rikkuda. Enamgi veel, tausta erinevate kihtide tonaalsuse erinevused annavad pildile sügavust.
4.
Huulheina pildistamine on alati suur probleem, sest nad kasvavad reeglina madalal samblas, jäädes varju ning raskendades ka tausta valikut. Statiivilt pildistamine ei tule kõne alla, kuid kasutades kotti, millele kaamera koos objektiiviga toetada, on võimalik minna huulheina “silmakõrgusele?, mis võimaldab ka taustaga mängimist.
5.
Küllaltki tume objekt tumedal taustal. Kasutades veidi kahe välklambi lisavalgust oli võimalik see pähkleid sööv orav taustaks oleva kuuseheki ees paremini välja tuua.
6.
Heledate õitega hanevits õhtupäikeses. Siinjuures valisin taustaks varju jäävad rabamännid, mis on pildile jäänud peaaegu mustana, tänu millele aga on hanevitsa õite ilu hästi näha. 
