Õlist määrdunud esmaspäev
Läänemaa linnuklubi juhataja Tarvo Valkeri märkmed ajakirjale Loodus, Loode-Eestist, esmaspäevast, 20. jaanuarist 2006.
Loode-Eesti ranniku tuulised neemetipud meelitavad mind sageli merele vaatama. Alles paari nädala eest olin ma siinsamas iga-aastast kesktalvist veelinnuloendust tegemas. Ilm polnud siis nii ilus kui täna, oli tuuline ja pilves. Linde polnud eriti palju. Aulide jt veelindude kümnete tuhandete suurused talvituskogumid olid kaugel merel – silmapiiri taga, kuhu isegi kõige parema vaatetoruga ei näe.
30. jaanuari hommikul jõuan Ristna sadamasse ühena esimestest ning astun päevinäinud vatijopega üle sadamahoones asuva staabi lävepaku.
Veel ei tea mina ega keegi teine, kuivõrd tõsised on kahe päeva eest avastatud naftareostuse tagajärjed tegelikult. Teiste ornitoloogide abiga püüame aimu saada, kui palju on rannikul õliga kokkupuutunud linde ning kes on rohkem ohustatud. Pärast päästekomando pealikule oma tegevuspiirkonnast teada andmist võib töö alata.
Kõnnin Ristna neemetipust Kolviku nina suunas, loendades õliseid linde. Elujõulisemad neist ujuvad vees, nõrkema hakkavad sulelised on end puhastama tulnud jääservale ja liivarannale.
Sõtkas lebab mu jalge ees adruvallil. Tema erkkollane silm on kustumas. Juba käib lähedal elav rongapaar teda piidlemas. Ka merikotkas on tulnud külluslikust toidulauast osa saama.
Kas ka nendest saavad õliseid aule ja sõtkaid süües reostuse ohvrid?
Õline aulipaar hoiab kokku. Koos konutavad nad tardunutena jääserval, koos pagevad nad viimaseid jõuvarusid kokku võttes rannas liikuvate päästetöötajate jalge eest vette.
Koos ujuvad nad ka merel. Lõpuni, kuni surm neid ükskord lahutab.
Võtan taskust märkmepaberi ja teen ülestähendusi õliste lindude hulga kohta. Kümnetest saavad sajad ning sadadest tuhanded.Kümnekilomeetrilisel rannikulõigul loeme kokku kaks tuhat õliga määrdunud veelindu.
Samal ajal tulevad teated määrdunud lindude kohta Osmussaarelt, Vormsist, Hiiumaalt – paljudest paikadest väikesaartel ja rannikul. On selge, et kustumas on vähemalt viie tuhande sulelise eluküünal.
Jõuan tagasi staapi ning püüan päästekomando pealikule nähtud vaatepilti kirjeldada. See pole kerge, sest telefon ei helise vaid siis, kui ta sellega räägib.
Järjekorras on kümned ajakirjanikud, kes püüavad lehe trükkiminekuks saada võimalikult ülevaatliku päevaloo. Lõpuks saan siiski oma loendusandmed edastada, mis kiiresti kaardile visandatakse.
Lühike talvepäev hakkab lõpule jõudma. Asutan koju sõitma. Mõtlen autoroolis aulipaarile.
Mõtlen nende peale ka kodus tulist teed juues. Ja ilmselt mõtlen nende peale ka kaunil märtsikuu hommikul, kui kenad puhta sulestikuga auliisandad emaste vahel uhkeldades ringi ujuvad ning rand nende pulmalaulust vastu kajab.
Vabatahlik Reti Kuusmaa ja kannatada saanud aul. Vihterpalu rand, 1. veebruar 2006.
