Käsmu, alati valge küla
Tekst: Malle Pajula, ajakiri Loodus arhiiv (veebruar - 2003)
Kuigi praegu on üks Käsmu turistimagneteid – kivikülv – vaid vesise lumemütsiga kühmud ning õnnekivihunnikusse saab visata ainsana maast lahti tulevaid jääkilde, tasub kaasa võtta kuum tee ja ehk ka paar sõpra ning vanas kaptenikülas väike jalutuskäik teha. Kas või linnalumest puhtama valge katte pärast.
Suvise Käsmu juurde kuuluvad ekskursioonibussid, muruniidukite põrin, merepiiril kivilt kivile hüplevad lapsed, külapoest võimalikult head veini otsivad suvitajad ja üsna korralik bussiliiklus. Siis näeb Käsmus peamiselt suvitusküla, talvel pääseb rohkem esile vana rajuse ilmaga harjunud kapteniküla õhkkond.
Käsmule saab neljal rattal lähenda vaid ühest küljest – Võsu poolt. Sellesse küla äärde on kerkimas kõige uuemad majad. Paar neist meenutavad Veskimöldre stiili ja kunagiste kaptenite kodude ristsugutist. Küla keskosas on aga ehedad Käsmu kaubamärgid – valgeks värvitud majad, mille klaasverandadeni viib suviti lõhnavate floksidega ääristatud tee.
Lume taustal tuleb majade valge kattevärv eriti esile. Muid toone ju peale raagus puude pruunikashalli ümbruses segamas ei ole. Märgata pole isegi kelkude või lumelabidate plastikosa punaseid või kollaseid laike. Küla pole talvel küll inimtühi, kuid enamiku majade lumised jalgteed näitavad, et viimati käidi neil jõulude paiku, kui siiski. Üks poeaken on aga puruks löödud.
Kallid suvituskrundid.
Teist sellist põhjamaist valgete majade küla Eestis pole. Siinsed puidust kattega linnamajad olid üliharva valged, nõukogude ajal said nad majavalitsuste toel peale odava helepruuni võõba. Maal on aga valdav lemmikvärv endistviisi kollane, tasapisi on juurde tulnud küll ka palju nn rootsipunaseid hooneid. Tean mitut Käsmut külastanut, kes aastakümneid tagasi just selle küla eeskujul ka oma suvekodu valgeks võõpasid. Kõige veidramana mõjub see otsus kahtlemata ühel Moskva-lähedase aiamaa dat?al, mille omanik korras Käsmu külast vaimustusse sattus. Kõlab legendina, kuigi on sulatõsi.
Vahetult pärast Eesti Vabariigi taassündi hakkas Käsmusse kerkima ka üksikuid maju, mis aastakümneid püsinud valget traditsiooni ei järginud. Samas saab viimasel paaril aastal küla äärtesse ehitatud majade omanikke vaid kiita – verandad ning valge või mõnel juhul ka sinaka varjundiga majavärv on endiselt au sees. Mõne uue hoone puhul ei suuda võõras silm isegi eristada, et tegu pole värskelt renoveeritud vana majaga. Võib ju olla küll natuke kahju, et uute majade tekkega pole vana küla enam nii terviklik, kuid ometi on hoo sisse saanud suvemajade ehitus, märgiks, et külal on väge. Krundid on seal aga kallid.
Eestis tüüpilistest veidi teistmoodi on ka kalmistu. Seal pole enamikul haudadel piirdeks ei metallaedu ega tsemendist rajatud ääri. Väikeste jalgteede ääres asetsevatel haudadel on suviti kas lihtsalt muru või rannast toodud kiviterane liiv ja paar lilleõit. Meresümboolikaga või isegi purjekuju jäljendavatel hauakividel on sageli siitilmast lahkumise kohana kirjas välismaised paigad. Ka võõrsil maamulda sängitatutele pandi kodukalmistule mälestuskivi.
Hauakividel on meeste nimed, kelle järgi praegu Käsmut kaptenikülaks kutsutakse. Nende fotosid ja laevade pilte näeb kunagises merekooli- ja piirivalvehoones asuvas muuseumis, mille juurde juhatab küla peatee ääres asuv viit.
Õnnekivihunnik täidab unistused.
Küla läbiv asfaltkattega peatee lõpeb metsa veeres. Sealt saab porilombiaugulisemat rada mööda jalutada kohaliku jaanituleplatsini, mille juures, mere kaldal on õnnekivihunnik, kuhu võib salasoovide ja -lootustega kive visata. Kui soovi kellelegi ei avalda, pidavat see täide minema. Talvel pole loopimisel vaid erilist mõtet, jääga ühtlaselt kaetud hunnik ei võta ühtki uut soovikivi vastu. Õieti pole sinna midagi juurde visata, sest ka kõik ümberkaudsed kivikesed on lume ja jääkorra all ning neid on võimatu oma asukohast lahti kangutada. Ka pole mõtet sulavaid õnnekive ehk jäätükikesi pihku haarata, need libisevad vaid kriginaga mööda hunniku külge alla.
Kivihunnik on jõudnud paljude kodustesse fotoalbumitesse. Selle kõrvalt paistvat vaadet kohtab aga ülitihti erinevates looduskalendrites ja Eestit tutvustavates fotoraamatutes. Üks kummalisemaid kohti, kus sealsete, natuke vildakate rannamändide vahelt paistvad kivid ja Kuradisaare ära tundsin, oli uusaastaööl teleris näidatud film “Don Juan Tallinnas?. Arvatava südametemurdjaga kekutav mamma riputas selle vaate taustal pesu kuivama. Nii selles vaates kui kogu Käsmus on meie silmale just see karge annus põhjamaist, mida me siin tasase maa ja võsa asemel vahel tegelikkusest rohkemgi näha ihkame ning mida meelsasti siinse tüüpilise loodusena väljapoole reklaamime. Kaunite puumajadega küla, sammaldunud kivid kõikjal metsas ja karge meri meenutab pilte Soomest ja Norrastki. Kord vihjas Eesti-sõber soomlanna Eeva Lille turismimessil saalitäiele kuulajaile siiski tasahilju, et põhjamaisele turistile uhkelt Käsmut näidates ei maksa loota imestamist ja ahhetamist. Loodust oskavad nad alati kauniks kiita, kuigi meile erakordne metsaaluste kivide ja heledate majadega küla pole seal just kuigi haruldane. Eeva Lillel on tuline õigus, olen soome loodushuviliste peal järele proovinud. Nad ei pildista õhinaga metsa all mitte kive, vaid mere ääres skulptuure vorminud jääd, mida aga sama hästi võib leida mujaltki.
Tavaliselt kiikavad turistid õnnekivi hunniku juures veel Vana-Jüri kive ja ehk seavad sammud ka Saartneemele ehk rahvasuus Kuradisaarele, kuhu suvel vahel pea kuiva jalaga pääseb. Teekond sinna tekitab alati elevust, aga metsatukaga saar pole hüljatud ja avastamata koht. Kokakoolapurgi leidmise tõenäosus on kahjuks siiski küllalt suur. Praegu ei soovita üle jää saarele inimtühjust otsima minna, jaanuari lõpunädalail oli jää peal vett igatahes kahtlaselt palju. Ära ei upu, aga märjaks saab küll.
Käsmulaste salarada.
Talviseks kuuma tee ja paari sõbraga kõmpimiseks sobib rada, mida mööda armastavad käia põlis- ja suvekäsmulased ning mis annab talvisele Käsmu külastamisele õige maigu. Seda, Palganeemele viivat rada ei kipu ükski kohalik kohe läbisõidul huvilisele avali juhatama, see on koht, kus armastavad jalutmas käia “omad?.
Palganeemele pääsuks tuleb õnnetoovast kivikuhilast mööduda ning kõndida metsaserva ja rannariba kokkupuute piiril. Tee on algul lai ja õhema lumega selle servadki aimatavad. Ülemöödunud aastal tekkis rajaäärseks atraktsiooniks üsna teekonna algusesse jääv võimas tormimurd, suur tuule haugatud vanade puude suutäis.
Palganeeme näitab mõningase jalutuskäigu järel kätte eemalt paistma hakkav vana piirivalvetorn. Mida tornile lähemale, seda kivisemaks rand muutub. Selle tee ääres saab kõmpides vaikust nautida, ometi pole ka see rada päris elumärgita paik. Kaldatee ääres on kummuli kohalike kalapaadid ja raja peal lumes kindlasti ka paar mehist saapajälge. Käsmus armastatakse jalutamas käia.
Kui kapteniküla külastamine ei jää vaid ühekordseks talviseks retkeks, on hea lugemine Karl Kristenbruni ja Anne Kurepalu raamat “Käsmu?, mis muu hulgas räägib, et enne viimast sõda asus õnnekivihunnik hoopis Palganeemel.
Kui noormees tuli meresõidult, võttis ta kallima kaasa ja läks sinna, et kivihunnikusse panna märk õnnelikust kojujõudmisest. Kividele kirjutati värviga oma nimi ja aastaarv. Pärast sõda Vene sõjavägi enam Palganeemele kondama ei lubanud, vabast merelkäimisest rääkimata. Meresõidu kroonikateks saanud kivid kasutas kroonu aga oma ehitistes ära. Kuid külarahvas ei unustanud vana kommet ja justkui kiuste on praegu küla külje all püsti uus võimas õnnehunnik.
Kus lastest pilti teha.
Kuna tagasitee sama rada mööda on alati igavam ja läheb kahtlaselt kiiresti, võib piirivalvetorni juurest külla naasta läbi metsa vana sõjaväeteed pidi. Selle parempoolse haru äärde jääb Matsikivi, mille ees tehakse lastest alati pilti. Ka üheksa-aastane paistab 4,8 m kõrge ja 24,7 m ümbermõõduga müraka ees üsna tilluke. Suvel püüavad mehed selle otsa ronida, talvel on kivi küljed jääs. Praegu pole nõnda atraktiivne ka sama raja äärde jääv, küla külje all asuv kivikülv, mille asukatel on sulalumest mütsid peas.
Kahtlemata on suvituskülades talvel nostalgilist nukrust. Kes seda pimedate õhtutega sulalume ajal, mil kestaks justkui igavene november, välja ei kannata, võib Käsmu minna mõnel teisel kuul. Sügisesel rannaäärsete punaste pihlakate, kevadisel lootusrikkal tulbinupsude kulu alt välja pääsemise ja akende pesemise ajal või suviselt rõõmsameelsel ja veidi bullerbylikul puhkeküla perioodil. Käsmus on igal aastaajal isemoodi hea. 
