Põhjamaine unenägu – Nordkapp

Tekst: Marika Altoja, Balti filmi- ja meediakooli üliõpilane. Ajakiri Loodus.

Minu arvates ei ole olemas paremat puhkust, kui pakkida kohvrid, istuda autosse, haarata kätte kaart ja võtta suund kaugele põhja – muinasjuttude maale, Nordkappi, kõige põhjapoolsemale mandriosale maailmas.
Käisin seal eelmisel suvel juulikuus. Muidugi oleks võinud minna kuskile palmide alla, visata end pikali, nautida kokteili ja lasta päikesel end mõnusalt pleegitada. Niisama vedelemine pole aga minu jaoks eesmärk. Tahtsin kogeda midagi muud, avastada ürgset loodust, seigelda tundmatuses.

Helsingist sõitsime Nordkappi viis päeva. Nägime uskumatult ilusaid Lapimaa looduspilte, varem vaid televiisorist ja fotoraamatutest tuttavaid. Kohtasime teedel jalutavaid põhjapõdrakarju, kogesime hiigelsuuri põdraparme ja tervelt 30 soojakraadi põhjapolaarjoonel.
Jõudes mägisesse Norrasse, seisid ees 1500 meetri kõrgused lumetippudega mäed. Autoteed muutusid väga kitsaks, pöörded olid tihtipeale täisnurksed ning tõusul läksid kõrvad lukku.
Mäeservad särasid rohelisest samblast ja imepisikestest lilladest lilledest.

Lõpuks ilmus silmapiirile sillerdav veepiir, Porsangerni laht, Põhja-Jäämeri. Tee kulges kõrgel rajal otse mere kaldal, avanes imetlusväärne vaade udusele merele ja kaugelt paistvatele mägistele saartele.
Jõudmaks ligi tuhande ruutkilomeetri suurusele Magerųya saarele, läbisime kaheksa kilomeetrit pika maksulise tunneli, hind oli üsnagi krõbe.
Tunnelist välja jõudes pahvatas vastu niiske udu, mis olevat väga tavaline nähtus sellel saarel. Sõita tuli ettevaatlikult, sest tee kulges kõrgel kivisel rannikul. Läbisime veel neli pikka tunnelit, õnneks ei olnud need maksulised.
Teedel jalutasid põhjapõdrad, nad ei kartnud kahjuks autosid, ka mitte kaubaveokeid. Nä­gime ka rebaseid, nemad olid pelglikumad, turiste uudistama ei kippunud. Vastutulevad autod andsid tuledega märku, hoiatades loomade eest teel.
Ei näinud Magerųyal puid ega põõsaid, mägist saart kattis erkroheline samblavaip, milles õitsesid pisikesed värvilised lilled. Sain sealsest loodusest oma esimese vaikuse kogemuse – ingliskeelne fraas võiks olla “silence of the nature�?. 

Loo autor Marika Altoja õnnelikuna Nordkapis.

Võisin tunde lebada samblal täielikus vaikuses. Ainukesed helinad olid lindude suvised laulud ning kohisev kosk.
Paljusid turiste võrgutavad suvine polaarpäev, Nordkapi valged ööd, mis on just nagu päevad.
Põhja-Jäämere ve­si on kristallpuhas ja karastavalt külm. Kõrgelt kaljult vaadates näeb merepõhja ja kalu.

Kõige atraktiivsem punkt saarel on muidugi põhjapoolseim osa, mis ongi Nordkapp. Muidugi tuleb ka seal rahakotti kergendada, aga seda ei jää te kahetsema. Kaljukoopasse on ehitatud kohvikud, suveniiripoed ning pisike värviline kabel, kust kostab rahulikku muusikat.
On ka kinosaal. Pean mainima, et seal nähtud loodusfilm sellest muinasjutumaast oli nii võimas kogemus, et tõi pisarad silma!

Otse ranniku kohal asub terrassilaadne vaateplats. Seisad seal ja vaatad sinna kaugusesse, sinna tühjusesse, kus vee ja taeva piir saavad kokku. Nõrgaks tegev tunne, kõik on kuidagi nii ebareaalne.
Seisad seal mi­nuteid, Arktika tuul juustes, samas mõeldes, et oled ju tegelikult nii väike olend kõikumas siin maailmaserval.

Õhtul, kui päi­ke läks madala­male, muutus taevas pu­naseks, roosakas udu ja pilved laskusid mere kohale – ilusam veel kui postkaardil. 
 

Maastik, mille sarnast Eestis ei kohta – Nordkapp.

loe kommentaare (5)