Meie igapäevane muru
Muru kasvab mulla peale, ütleb laulusalm. Öeldakse ka, et kasvab tihedalt nagu muru. Tõesti, kõiki linna- kui ka maamaju ümbritseb rohkem või vähem niidetud rohukamar. Pealtnäha koosneks see vaid ühest või mõnest taimeliigist, tegelikkuses saab kõneleda muru liigilisest mitmekesisusest.
Tekst: Toomas Kukk
Murukamara moodustavad enamasti kõrrelised. Suurem osa neist on mitmeaastased, annavad rohkesti risoome, mis omavahel põimudes moodustavad tiheda murukamara. Mida tugevam rohukamar, seda vastupidavam on muru tallamisele. Kamar muutub tihedamaks nii mõõduka niitmise kui ka tallamise abil.
Kõige tavalisem murutaim on aasnurmikas. Ta peab hästi vastu tallamisele, kasvatab hoogsalt võsusid ning taastub pärast suviseid põudu kiiresti. Tema kohta sobib hästi määratlus “rohiroheline? – taimed on puhasrohelised või isegi tumerohelised. Lehed lõppevad iseloomulikult n-ö paatja lehetipuga ning lehe keskel on kaks lähestikku asetsevat tugevamat soont.
Aasnurmikas
Taluõuede aeg-ajalt poriseks tallatavatel kohtadel, teeradade servadel ja aiamaadel tüütu umbrohuna kasvab murunurmikas. Erinevalt aasnurmikast on ta üheaastane, värvuselt hele- või kollakasroheline. Tihedas murukamaras ta ei saa hakkama, tema osaks jääb täita murude paljakssõtkutud kohti.
Suurema osa murusegude koostisse kuulub punane aruhein, rohkete kitsaste lehtedega kõrreline. Looduslikel rohumaadel on ta Eestis üks tavalisemaid taimi. Samuti on ta üsna levinud tavalistes murudes, jäädes ohtruselt siiski aasnurmikale alla. Nime on punane aruhein saanud pisut punakate lehetuppede ja punakate õisikute järgi.
Punasest aruheinast märksa laiemate lehtedega on harilik aruhein. Tema puhasrohelised lehed läigivad alaküljelt tugevasti. Lehe laiuselt meenutab ta aasnurmikat, ent leht aheneb aegamööda teravaks tipuks ning lehe keskel pole selgelt tugevamaid sooni.
Niiskemates murudes võib kindlasti leida ka valget kasteheina. Ta moodustab nii maapealseid kui ka maa-aluseid võsundeid, seetõttu saab ta tallatavas murukamaras edukalt hakkama. Kui tahta valgest kasteheinast muru rajada, siis seeme tuleks koguda kohapealt, mitte kasutada välismaalt sissetoodud sorte – need ei tarvitse meie oludes kuigi tugevat murukamarat anda.
Vähem niidetavas murus võib kindlasti tähele panna hallikasrohelisi rohumättaid. Neid tekitab kerahein – renni meenutavate laiade siledate lehtedega kõrreline. Ta ei kannata tihedat niitmist, seetõttu leiab keraheina rohkem pargimurudest.
Rohundid ehk mittekõrrelised on murus tavaliselt vähemuses. Sagedaim on neist valge ristik, keda külvatakse vahel ka murusegude koostises. Ta saab hakkama ka üsna toitainetevaestel muldadel, kuna liblikõieliste taimede juurtel elavad mügarbakterid seovad õhulämmastikku, muutes selle taimele kasutatavaks toitaineks. Valge ristik moodustab tugevaid risoome ning püsib seetõttu päris hästi ka tallatavas murukamaras.
Muru-umbrohtudeks peetakse tavaliselt ka võilille. Tavalises linnamurus on teda enamasti ohtralt, kuna niitmine teda ei hävita ning muud tõrjemeetodid on aega- ja rahanõudvad. Tihedasse murukamarasse võilill väga ei tükigi, sagedam on ta hõredas, auklikus rohustus. Muidu on ta ju kena taim, kelle suurim häda seisneb käsi määrivas piimmahlas. Seetõttu niidetavale mängumurule ta väga hästi ei sobi.
Sarnane taim on sügisene seanupp, kes hakkab õitsema tavaliselt juba pärast jaanipäeva. Erinevalt võilillest on tema õisikud umbes poole väiksemad ja õisikuid on ühe varre otsas kaks kuni mitu. Ta on üsna vastupidav tallamisele ja seetõttu võiks murusse sobida, kuid sarnaselt võilillele eritab temagi valget piimmahla ning seetõttu osutub seanupp mängumurus samuti soovimatuks.
Kuivemates murudes püsib hästi ka raudrohi. Temalgi on tugev risoom ning taim peab hästi vastu niitmisele ja tallamisele. Raudrohtu peetakse “kultuurmurus? umbrohuks, ent igapäevases tavamurus täidab ta oma osa murutaimena hästi.
