•  

Rääkimine (31.05.2006 21:51)

Miks me räägime rohkem kui tegelikult vaja? Miks me lobiseme nii palju?

Kui järgi mõtelda, siis enamik sellest jutust, mida me räägime, on ju täiesti asjatu. Ei huvita kedagi ega anna kellelegi midagi.

„Tere, kuidas elad??, küsid tuttavalt – ja siis, isegi vastust ära ootamata, hakkad rääkima hoopis sellest, kuidas sa ise oled elanud ja mis on sinuga vahepeal juhtunud, ehkki keegi pole selle vastu vähimatki huvi tundnud.

Ootad kedagi, kes on lubanud tulla. Ja helistad talle: „Kaugel oled??. – Milleks? Kui ta on tulemas, siis ta tuleb ju. Sinu helistamine ja rääkimine ei muuda midagi.

Tunned muret, et ehk kellegagi on midagi juhtunud. Võtad ühendust. Ja saad teada, et midagi erilist pole juhtunud. – Heh, aga miks Sa hakkasid teda üldse tülitama? Kui tal olekski olnud midagi juhtunud, mille puhul just Sind vaja oleks olnud, ta oleks ju Sinuga ise ühendust võtnud.

On lugematult palju asju, millest me räägime, aga millel pole teiste jaoks vähimatki tähtsust. Mida me sõime, kus me käisime, mida me jõime, mis siis juhtus, mida me sellest arvasime, kuidas see meile mõjus jne. Olgu pealegi, et Sulle endale on vaja miski rääkimine. Aga, mõtle enne, kui väga ja kas üldse see tegelikult ka kellelegi huvi pakub.

„Mul on halb olla,? ütled Sa. „Mul hakkab närv mustaks minema.? – „Mul hammas vist hakkab valutama.? – Noh ja siis? Ütlesid seda üks kord, kui vaja, ja aitab.

Targad inimesed räägivad üldse vähe. Või ei räägigi eriti midagi.

„Sinu kõne olgu ainult „jah? ja „ei?. Mis üle selle, on liiast.? – öeldi juba ammu.

Lobisemisest tuleb ainult pahandusi.

Meil siin on palav. Päikese kätte ei maksa minna. Öösel on veidi jahedam. Aga muidu on kõik hästi.

Tõnn Sarv, Tai.

Eelmised artiklid:

Tegu (23.04.2006)

Uudis (24.03.2006)

Töö (28.02.2006)

Viha (31.01.2006)

Rahu (11.01.2006)

Raha (14.12.2005)

Õigus (24.11.2005)

Teadmised (20.11.2005)

Meri (13.11.2005)

Kahju (02.11.2005) Aga tõesti, miks peaks millestki kahju olema? Nagu vanas rahvalaulus lauldakse: Muretsedes murran meele,kahetsedes käänan kaela... Kui üldse midagi kahetseda, siis ehk vaid seda, mis on tegemata jäänud. Mitte seda, mis juba tehtud.

Rõõm (24.10.2005) Kunagi juhtus, et jalutasin oma vana tädiga mööda halli, novembrikuist Tartut. Udutas vihma, tänavad olid porised, vastutulevad inimesed kühmus ja mornid. Tahtsin just öelda, et on ikka vastik ilm küll. Vist ütlesingi. Aga samal ajal juhtis mu tädi tähelepanu imekaunile kuldkollaste lehtedega vahtraoksale, mis taustal oleva maja karniisiga moodustas vaimustava värvikombinatsiooni. Ja lisas nagu muuhulgas: „Alati on midagi, mis rõõmustab...?Nii ongi. Sa näed seda, mida Sa tahad näha. Kui tahad, ole ilma rõõmust. Aga kui tahad, võid ka ilma olla kurbusest ja masendusest.

Ilmaolek (20.10.2005) Ilma olemine on tore. Ilma peal olemine, võiks ka ütelda. Lühidalt, ilmaolek. Ega selleks ju ole palju vaja, et olla. Suuremast jaost asjadest võib vabalt ilma olla. Näiteks muretsemisest. Või pabistamisest. Suurt kasu nendest pole ju. (Isegi mitte väikest.)


Arhiiv

Telefon: 6 565 655

E-post: ilm@ilm.ee

Rohkem: Kontakt | Reklaam