Teisipäev! Kell on 17.52 Eesti aja järgi. Me otsustasime nimelt, et meie ekspeditsioon lähtub sellest!
Oleme just Peipsi ääres., kuid juba Venemaa poolel. Oleme kaks tundi liivarannas puhkust nautinud. Ujunud, lobisenud, ujunud, siis katla üles löönud ja frikadellisuppi söönud, siis jälle ujunud ja lihtsalt nautinud. Siin on tõepoolest ilus. Oleme kohas, kus Narva jõe suudmeni jääb paar kilomeetrit. Puhas liivarand, justnagu kusagil eskootilistes riikides, paraktiliselt täiesti inimtühi, Kohe-kohe sõidame edasi, et õhtuks jõuda Gdovi linna lähedale laagrisse.
Kuid nüüd kergelt eisest õhtust. Passisime Vene-Eesti piiril siis kokku neli tundi enne kui lõpuks idapiiri taha pääsesime. Kolm erinevat posti Vene piirivalvureid ja tolliametnike kõik tahtsid midagi. Peamiselt aga vist raha, sest üks kodanik küsis vaid pidevalt ühte: “Sto rublei!?Ent aitab sest piirist.
Lõpuks Venemaale jõudnuna tegime kiire peatuse Jaanilinnas. Igaüks täiendas oma kaubandusvarusid. Siis võtsime suuna Kingisepa linna peale ja sealt edasi paremale Pihkva peale. Teed! Oo... need on siin lausa suurepärased! Loomulikult jutumärkides. Kuid õnneks on nende auklike maanteede ääres mida vaadata. Kas või šampusepuu ehk siis kask kuhu kodanikud vastabiellunud kinnitavad tühja vahuveinipudeli, et see neile armastust ja õnne tooks. Ilmselt pole paljudele sedas siiski antud, sest puu alune on täis rohelisi klaasikilde puu otsast kukkunud ja purunenud pudelitest.
Tahtsime ööseks laagrisse jääda Pustoi Konetsi ehk Tühja Lõppu, kuid nagu selgus ei vii ükski tee selle kohani, mille Lemo
aastaid tagasi Regio atlaselt avastas. Saime seda teada siis kui olime mööda kaarte end paksu metsa sisse söönud ja ootamatult sõitis meile “vanal meestekal? vastu kohalik kalur. Noor poiss, kes soovitas meil idee katki jätta.
Ja mis me seal näeksimegi. Üksnes varemed. Küla enam pole, vaid kolm piirivalvurit on end seal sisse seadnud ja kõik. Jätame plaani sinnapaika ning võtame suuna metsa. Teeme laagri Narva jõe pisikese lisajõe juurde. Keset rohelist aasa. Mõnus oli, lõpuks sai sooja toitu. Liha ja kartuleid ehk siis seda, mida pidanuks saama juba päev varem, kui see “rooliots? poleks meid alt vedanud. Inimese tunne on jälle.
Hommikul kihutasime oma Jimnudega mööda Narva jõe äärt edasi. Praeguseks oleme juba kolm korda vees käinud, sest hullult palav on. Igal mehel on seejuures vedurijuhi päevitus ehk mingi kindel kehaosa punaseks kõrbenud.
Kohad on siin ilusad. Tõsi, arhitektuuriväärtusteks siinseid tarekesi ja muid hooneid ei saa nimetada, kuid omaette nostalgiana mõjuba see ju siiski. Skamja külas kohtasime kaht Narva meest, kes siin puhkamas käivad. Lahedad mehed, kellest teeme pikemalt juttu kindlasti edasipidi, sest lood, mida neil pajatada oli, väärivad seda.
Skamja külas saame aru ka sellest, et meie vastu on siin huvi. Nimelt selgub ühe küla kohaliku elaniku suust, et piirivalve olevat meie teekonna vastu huvi tundnud. Hiljem kuuleme seda ka Eesti poolse piirivalveesindaja käest, kes helistab meile ja kurdab, et me olla Vene piirivalvurite väitel siin miitingut korraldanud ja trikolooridega levitanud. Absurd!!!!!!!! Aga naljakas!
Nüüd paneme edasi. Päike kõrvetab. Kell on 18.15 ja tahaks normaalseks ajaks edasi järgmisesse laagrisse jõuda. Tahaks korralikult välja magada. Vähemalt mõned meist, teised räägivad midagi kalapüügist ja uhhaast. Olgu kuidas on, kuid meie neli Jimnyt liiguvad nüüd edasi. Kuhu ja kuidas, sellest juba järgmises reisikirjas, mis räägib me ekspeditsioonist koodnimetusega “Eesti lipp ümber Peipsi?.
Eesti lipp ümber Peipsi. Esimene päev. Reisikiri (19.06.2006) On esmaspäev. Kell on 16.11. Piirilinn Narva on õnnelikult võetud. Tõsi, ta oli võetud juba kaks ja pool tundi tagasi, kuid nagu ettearvata oli saime 21. tehnikasajandil tunda oma nahal nõukogudeaegse bürokraatiameisterlikkuse parimaid puuteid.Istusime nimelt kaks tundi Narva äärelinna “ostojankas? ehk parklas, kus üks erafirma annab sulle väravasuul pisikese metallist plaadikese. Milline nostalgia, üsna sarnaseid kooli tööõpetustunnis vermitud plaate anti kultuurimajapidudel riietehoius. Siin, piiril, toimib see piiriületuse järjekorranumbrina. See näpus tuleb parklas passida, kuni ühest mögafonist karjutakse midagi.
Eesti lipp ümber Peipsi (14.06.2006) 2006 aasta 18.juuni pärastlõunal stardivad 6 Eesti maastikuautot teadaolevalt esimesele ekspeditsioonile ümber Peipsi järve ning tingimuseks on sõita nii veepiiri lähedalt minevaid teid pidi kui vähegi võimalik. Ajaloolise Ekspeditsiooni eesmärk viia Eesti lipp esimesena ümber Euroopa suuruselt neljanda järve, tutvuda kohaliku kultuuriga ning vaadata Peipsi järvele idakaldalt. Kogenud eesti seiklusturismi korraldajate ja Eesti Off Road klubi ühisele ekspeditsioonile läheb 4 Suzuki Jimnyt, üks kolmeteljeline Volvo C303 6x6 ja üks Unimog. Ekspeditsioni pikkuseks on arvestatud 5 päeva ja orienteeruvaks kilometraazhiks 1300 kilomeetrit.
