•  

Harakka looduskool Helsingis on linnuhuvilise paradiis

 

Tekst: Toomas Jüriado, ajakiri Loodus arhiiv

Ma olen valmis kihla vedama, et enamik Soome pealinnas jalutanud Eesti loodusesõpradest ei tea Harakkast vähimatki. Harakka asub Kaivopuisto lähedal ja seal pesitseb suur hulk sulelisi, otse loodusraja ääres.

Mu endagi saarele sattumised on olnud puht juhuslikud. Esimest korda kuue aasta taguses augustis-septembris, kui saatusesõrm saatis mu praktikale Soome Vihreä Liitto juurde. Eks sealsed kenad kolleegid mu linnuhuvist kuuldes siis rääkinudki üheksahektarise saarekese linnukaitsealast ja looduskoolist otse Helsingi keskel, paariminutise paadisõidu kaugusel Kaivopuistost. Tänu sellele tean kinnitada, et saarele tasub sõita ka suveloojangul. Muidugi, kui on ilus ilm, nagu toona – 5. septembril 1998 – ning hingelähedane kaaslane ja sobiv meeleolu. Erinevalt varasuvest saab siis pealegi kogu saare läbi uidata, vaadata valgeid hiigellaevu ja purjekaid ning otse kui peopesal paistvat Suomenlinna kindlust. Ja mis ehk peaasi – olla segamatult iseenda ja/või oma sõbra ning mõtetega. Ning ka ise mitte kedagi segada.

Teiseks käiguks lükkas saatus mu saarele hoopis teises ajas ja oludes; üsna arvukas, ehkki mõnusas seltskonnas – loodusõpetajate seas. Tulime vaatama, kuidas see Soome pealinna koolilaste koolitamine siin saarel käib ja kuidas linnud elavad.

Natuke ebamugav oli tegelikult olla. Sest loodusrajal – küll on seda kaljumaastikul lihtne maha märkida: tee ainult rahnudele valgeid värvikolmnurki! – jalutades pidime kogu aeg tunnistama, et oleme päriselanikele nuhtluseks. Päriselanikud on teadagi eelkõige kajakad, aga ka meriskid ehk meriharakad. Mõnel neist oli veel haudumine pooleli, teistel hädisevõitu pojapallid ringi ukerdamas. No ajab ju närvi tõesti, kui kari hiiglasi lastetuppa koperdab! Ainus vabandus oli meile ehk see, et ega meie süüdi ole, kui segatud pole taibanud saare “õigele? poolele pesitsema minna: sinna, kus suve keskpaigani on linnureservaat.

Veidi vähem oli meie peale pahandada hahamammadel, kes oma poegadega juba meres solberdasid. Või jääkoskla-emandal, kelle tibud märjalt kivilt kui veeparadiisi liutorust merre libisesid. Aga aiva rohkem linna vallutavad lagledki leidsid olevat vajaliku meil silma peal pidada; neilgi pojad veel abituvõitu.

Kõike seda põnevust saab tegelikult ka linnuvaatlusputkast jälgida, kus sulelised teie olemasolu peagi unustavad ja tavatoiminguis loomulikumad on. Ent saarel on ka väga tõsiseid targaks saamise võimalusi. Akvaariumimaja, mille klaasanumail otse-veevahetus merega ja kus ujuvad ringi Soome lahe uimekandjad. Et kalu rahulikumalt uurida, saab silmitseda nende mulaaže. Kõigil muide ka eestikeelne silt juures – selge mälestus Soome-Eesti ühisprojektist. Teejuht lisab, et mulaazhid on pealegi meie pool lahte tehtud, Studio Viridises.

Teejuht kõneleb hästi soravat eesti keelt. Linna keskkonnateenistuse palgal Pekka Paeer on linnuhuvilisest estofiil, seepärast. Looduskoolimaja näitab ta meile ka. Helsingi – ja ainult Helsingi, sest linn maksab selle lõbu kinni – koolilapsed käivad looduskoolis maist oktoobrini, umbes 60 klassi aastas, iga klass ühe päeva.

Ah et kust see looduskool siia saarele sai? Kuni 1980-ndate lõpuni siblisid siin hoopis sõjaväekeemikud. Aga siis läks Euroopas rahulikumaks, sõjavägi tõmbus koomale ja lama-aja töötud ehitasid militaarelamust loodusmaja.

Minge vaadake. Koera ei tohi kaasa võtta – segab linde. Ja saarele tulles ärge unustage sadamas semafoori üles tõmbamast, muidu ei tea laevuke teile järele tulla. Eriti siis, kui olete seal suvelõpu üksindust nautimas.

loe kommentaare (0)

Nimi:


E-mail:


Kommentaar:

Telefon: 6 565 655

E-post: ilm@ilm.ee

Rohkem: Kontakt | Reklaam