Looduse lugu: Kakk
Ajakiri Loodus oktoober 2006
See juhtus läinud augustikuu ühel õhtupoolikul. Sõitsime abikaasaga Tallinnast Pärnu poole. Turvavööd kinnitades tabasin end mõttelt: “Turvavöö peab kinni olema, äkki vastassuunas sõitja teeb sõiduvea või jookseb mõni loom teele.?
Päike punetas latvades, oli kohe loojumas. Meil, kahe elava rübliku vanemail, oli soov sõita üheks õhtuks Pärnusse puhkama. Lapsed usaldasime vanaema hoolde.
Olime sõitnud 50 kilomeetrit Pärnu poole, kui märkasin teeservas ümbersõidu märki. Jõudsime natuke maad edasi, ja ma küsisin mehelt, et miks me ei sõida märgi osutatud suunas. Selgus, et mees polnud märki silmanud.
Keerasime autonina tagasi Tallinna poole ja pöörasime ümbersõiduteele. See tee kulges paksu metsa vahel, mis tegi sõidu süngeks. Sõitsime mõned kilomeetrid, kui mees arvas, et asi pole õige, äkki nägin valesti ja märki polnudki. Võib-olla tõesti!
Pöördusime tagasi teeristi ja otsisime ümbersõiduviita, kuid ei näinudki enam seda. Kummaline. Teadsin, et enne nägin.
Sõitsime Tallinna-Pärnu maanteel edasi. Tuju oli langenud, sees kripeldas, miski tekitas rahutust ning ärevust. Tahtsin mehele ütelda: “See asi ei tundu õige! Keerame kodu poole tagasi!?
Aga ei ütelnud, mu seesmine rahutus lõppes suure mürtsuga vastu autoakent. Hetkeks peatus aeg. Nägin vaid vastu klaasi lennanud pruuni linnukeha, tiivad laiali.
Peatasime auto. Tunded: ehmatus, šokk, segadus, imestus, mure, süütunne. Küsimused: mis see oli? Lind. Mis lind? Kulliline. On ta elus? Vaatame. See oli lühike kahekõne mehega.
Lind püsis sõiduteel, sõitsime tema kõrvale teepervele. Teised autod sõitsid linnust üle, aga õnnekombel jäi ta terveks. See oli elu ja surma mäng. Reede õhtul oli liiklus maanteel eriti tihe, iga möödasõitev auto tekitas mu südamesse õõnsa tunde, justkui oleks enda elu ohus.
Lõpuks õnnestus abikaasal lind sõiduteelt ära tõsta. Paitasin linnu pead – see oli nii pehme ja kohev, linnuke sulekuhila sees tundus üsna tilluke. Öökull?! Suured sulerõngad ümber kinniste silmade.
“Palun ära sure! Palun anna andeks, et sulle otsa sõitsime!? palusin läbi pisarate. Abikaasa helistas infotelefonile, et leida kedagi, kes oskaks nõu anda.
Meil õnnestus lind mähkida rannalina sisse. Võtsin ta kaenlasse ja istusime autosse. Mees palus mul mitte rääkida, sest lind võis inimese hääle peale ehmuda. Pidin unustama oma küsimused ja meest usaldama. Mõtlesin endamisi, et mees teab, mis mees teeb.
Piilusin süles oleva pambu sisse. Pallike oli rahulik. Liiga rahulik. Ma polnud kunagi ühegi looma ega inimese elu pärast sedaviisi palunud, kui nüüd selle linnu pärast.
Linnuke avas oma suured silmad. Ohkasin kergendatult. Elab! Lubasin talle, et kõik saab korda.
Olime sõitnud paarkümmend kilomeetrit edasi, kui nägime vilkuritega autosid ööpimeduses ja suurt avariid. Peast käis läbi mõte – kui meil poleks olnud peatusi, oleksime võinud need meie olla, seal kraavis, õnnetuses. Linnuke, kas sa päästsid meid õnnetusest? Kas sa ohverdasid oma elu meie pärast? Kes su saatis? Saadetud oli ta kindlasti.
Pärnusse jõudes säras tänavavalgustus ja auklik tee äratas linnu ning ta lõi oma küünised mulle kõhtu! Ehmusin, ei suutnud hirmust karjatadagi, kui see mulle kohale jõudis.
Piilusin ettevaatlikult rannalina alla, sealt paistsid karupükse meenutavad karvased jalad ja nende otsas tohutud küünised. Ka mu parema käe väike sõrm oli jäänud küünise alla. See tegi kõvasti valu.
Lind oli väga erk. Ta oli toibunud. Nüüd ütles tema pilk: “Püüdsin su kinni ja pistan su nahka!?
Tõmbasin lina linnule üle pea, sest kartsin, et ta võib mul silmad peast nokkida. Nüüd kartsin iseenda pärast. Püüdsin linnu jalgu oma kõhu küljest vabastada, kuid loobusin. Verd ma näha ei tahtnud.
Nii sõitsimegi edasi, ma ei julgenud iitsatadagi. Mees märkas mu kaamet nägu ja küsis, mis lahti. Sisistasin läbi hammaste: “Linnu küünised on mu kõhus.? Mees tahtis auto peatada, kuid ma palusin tal edasi veterinaari juurde sõita.
Kohale jõudes tõusin autost ettevaatlikult välja, hoidsin ühe käega linnu keha kaenla all ja teisega linnu jalgu paigal. Mees vabastas mu ettevaatlikult linnu haardest. Mässisime kiiresti küünised rätikusse ja ohkasime kergendatult.
Uuesti tekkis mure linnu pärast. Võib-olla ta ei jäägi elama?
Saabus väga rahuliku olemisega veterinaar. Andsime linnu tema kätte.
Lind oli nüüd väga erk. “Ohoo, see ju kuri lind!? ütles veterinaar. “See on händkakk. Selline võib kitsetalle endale saagiks püüda ja tallega koos minema lennata.?
Tundsin, kuidas põlved nõrgaks läksid – peas käis läbi sadu mõtteid, mis oleks võinud juhtuda. Veterinaar ütles, et kaku erksus on märk, et ta võib terveneda.
Olime õnnelikud, et saime linnu asjatundliku inimese hoolde jätta. Tahaksin väga tänada veterinaari (suure ähmiga unustasime küsida tema nime ja täpse ameti), kes oli meile abiks.
Järgmisel päeval saime teada, et kakul oli vaid šokk ja kerged muljumised (ei midagi eluohtlikku) ning ta viiakse kolme-nelja päeva pärast tagasi Tallinna-Pärnu maantee kuuekümnendale kilomeetrile.
