Lume lummuses
Sven Zacek, ajakiri Loodus
Minu lemmikaastaajaks on just see, mis järgmisena saabumas. Eesti on täpselt parajalt tasakaalus kliimaga koht, kus iga aastaaega saab piisavalt nautida. Meie käsutuses leidub nelja erineva iseloomuga ajaperioode.
Talve peamiseks erinevuseks ei saa pidada ninaga tunnetatavat ehk temperatuuri langust allapoole nulli, vaid minu arvates hoopis silmaga nähtavat. Nimelt muudab Talvevana enamiku maapinna tumedaid toone oma valitsemisajal vastupidiseks – valgeks. Talvel on kõik puhasvalge.
Eriti suurt entusiasmi tekitavad esimesed lumesajud, loodus muutub otse silme all. Lume alla mattuvad autod, puud-põõsad, kogu maapind, ning siis hakkavad ilmuma esimesed jäljed.
Jäljed, mille lugemine valgel aastaajal lausa lust, ilmuvad nüüd paikadesse, kus teistel aastaaegadel üldse jälgi näha polnud. See on meeliülendav tunne – näha elumärke seal, kust neid varem otsidagi ei osanud.
Tänavused esimesed lumesajud olid eriti tugevad ja katsid maa lumega paksemalt kui tavaliselt. Lisaks lumele keeras ka külmetama, mis tähendas lume püsimist. Paari päevaga aga olid esimesed tuisud kohal, see andis märku ilma muutumisest tagasi sooja poole. Kiirustasin siis tuisuse esmaspäeva pärastlõunal välja, et esimestest sadudest osa saada. Peagi olin mind ümbritsevast valgest ja peegelduvast valgusest lummatud. Puude ja põõsaste oksad näisid kõik nagu valgest materjalist meisterdatud, nii tihedalt haakis värske lumi end nende külge.
Ühtegi tumedat raagu polnud paista. Tuul püsis tugev ja vastutuult liikudes silmi avada oli peaaegu võimatu. Jõudes tagasi oma jäljereale, avastasin, et poole tunniga olid kadunud kõik märgid, mis võinuks anda tunnistust minu sealviibimisest.
Otsustasin piiluda võserikku, lootuses leida mõnda tuisu ja tormi eest pakku pugenud hingelist. Leidsin neid isegi mitu: lumemütside all magavaid kitsi paistis terve võserik täis olevat. Kuid neile lähenemine oli võimatu. Seadsin sammud võsast välja, kus oma rõõmuks teise kitsepere leidsin, kes mängeldes mööda viljapõldu tuult ja tuisku trotsides minu poole liikus.
Nähtavus ja kuuldavus ning lõhnade tajumine oli segatud, mistõttu peagi jõudsid kitsed otse minu külje alla. Lumine pildisessioon võis alata.
Järgmiseks päevaks said sügissulad varatalvisest haardest võitu ja kõikjal haigutas jälle mustav maa. Talveisand oli pidanud esimese lahingu ja väljunud sellest peaaegu et võidukalt.
Nüüd ei tule enam kaua oodata, mil ta terve armeega sõtta tuleb. Ikka selleks, et maa valge vaibaga katta. Mina juba ootan seda aega.
Aeg: 6. november 2006 kell 16:02:42.
Foto: Sven Zacek.
Paik: Tartumaa tuisused väljad.
Fotograafi sõnad: Kitsede suhtlus tuisusel väljal.
