Omal ajal: Viiekümne külmakraadiga
Ajakirja Loodus arhiiv veebruar 2002
Arvo Raudsepp meenutab matkamist ajal, mil sulejopesid tehti ise ja suusasaabastele tõmmati bahhiliid ehk säärevarjud. Aga käsi ja jalgu külmetati ikkagi.…Noorte nõuka aja reis Kamtśatkale oli omaette kangelastegu.
Ühel külmal jaanuarikuu päeval 70-ndate lõpul sõitsime Kamtshatkale. Meid, Bio-Geo omasid ehk Tartu Ülikooli bioloogia-geoloogiatudengeid millegipärast ei kohutanud fakt, et tavaliselt talvel Kamtshatkal ei käida. Seal matkatakse suvel, kui Geisrite org särab värvides ning lõbusate kivide vahelt purskab vett ja auru. Nooruslik uljus nõudis aga tõestust printsiibile, et looduses kõlbab käia ka teistel aastaaegadel. On olemas ju neli aastaaega, mitte üks, seda kipub urbaniseerunud inimene ikka ja jälle unustama. Olime ka kuulnud, et Kamtshatka Geisrite org avastati kunagi 1941. aastal just talvel. Sellest piisas, et meie matkaindu tõsta.
Reisi ette valmistada polnud kaugeltki lihtne. Esiteks, tol ajal polnud ju mingit matkavarustust saada. Asjad ei käinud nii, et lähed poodi ja ostad endale, mida reisi jaoks vajad. Kõik tuli ise teha, ise muretseda. Iga talvise sessiooni ajal muutusid ülikooli Bio-Geo ühiselamud modernsest õppekombinaadist käsitöökojaks. Kes viitsiks täna endale käsitsi Puhhi – ehk isetehtud sulejope – jaoks sulgi puhastada, sturmat ehk tuultpidavat jakki õmmelda või hoopis telki meisterdada. Või keemikutelt eetrit ja piiritust lunida? Tol ajal viitsiti, ja vaimustusega. Ka ahi talvise telgi jaoks tuli tuttavatel meistrimeestel teha lasta.
Kui IL-62 Petropavlovskis maandus, ootas meid ees veel päevapikkune autosõit Milkovosse, sealt edasi juba suuskadel Geisrite oru suunas. Ahjaa, suusad olid omaette teema. Need pidid olema spetsiaalselt laiad labidad, et lumest läbi ei vajuks ning samal ajal peaksid vastu ka kivist maastikku ületades. Ainult üks vabrik kogu Nõukogude Liidus neid valmistaski. See asus Moldaavias. Mõned mehed käisid neid sealt kohapealt hankimas. Terve hunnik laaditi lennuki peale ja pärast müüdi Eestis maha.
Juba reisi alguses saime aru, et ega meil Kamtshatkal kerge ei saa olema. Nagu kiuste juhtus ka väga külm talv. Kraadiklaas langes mitukümmend kraadi alla nulli, korra näitas isegi ligi 50 kraadi miinust – katsu sa selliste ilmadega talviseid võlusid avastada! Tegelikult oli see haruldane, et nii külm ilm merelise kliimaga Kamtshakat ründas. Kamtshatka poolsaart ümbritseb ju meri. Lisaks külmale ründasid meid ka tugevad ja jäised tuuled. Vulkaanilisel alal ja geisrite ümbruses kasvab aga vähe metsa, mis veidi tuult peaks.
Pidasime siiski kuu aega vastu, nagu plaanitud. Jõudsime läbi häda ka Geisrite orgu – meie teejuhiks oli vaid udune ja ebatäpne kaart – tol ajal olid kõik täpsemad kaardimaterjalid salastatud. Üks sentimeeter vastas kümnele kilomeetrile, teed kaardi peal viisid ei tea kuhu. Orgu jõudmiseks kulus meil üksteist päeva. Tagasi kaheksa. Kokku marssisime üle lumeväljade 250 kilomeetrit. Geisrite orus polnud ausalt öeldes suurt midagi näha – talvel on see udu ja veeauru täis. Aga maa all pulbitses ja kees midagi, isegi talvel. Väga müstiline vaatepilt.
Tagantjärele mõeldes läks reis vägagi õnnelikult. Tol ajal külmetasid matkalised ju hullusti oma käsi-jalgu ära, lihtsalt nii halb varustus oli. Juhtus sedagi, et mõni väiksem ihuliige, nagu varvas või sõrm, arsti noa alla sattus. Midagi sellist meiega õnneks ei juhtunud. Kümme minutit enne matka lõppu kukkus küll üks neiu jõkke, kui suusad läbi jää vajusid, aga asja halvaks see ei pööranud. Päästsime ta ära ja, lõpp hea – kõik hea. Eks ta rohkem lõbureis kui tõsine ekspeditsioon oli, ehkki teostasime ka mõõtmisi ja muud geograafide-geoloogide välitööde hulka kuuluvaid ülesandeid.
Eh, olid ajad! Tol ajal oli selline reis suhteliselt odav. Kui ikka punt üliõpilasi matkata jõudis, ei saanud seal midagi ülikallist olla. Aga praegu oleks säärasel reisil sama hind mis Tokyosse sõidul. Minu teada on see ainuke eestlaste talvel sooritatud matk Kamtshatkale. Hiljem pole käidud. Ehkki ma ise, kui saaks, põrutaks kohe tagasi.
Arvo Raudsepa muljeid vahendas Helen Arusoo
Velikan purskab
Geisrite org, august 2006
Foto: Ingrid Pakats
