Loodusesõber aastast 1939
Ajakirjal Loodusesõber on eelkäija minevikust
Tekst: Erast Parmasto
Juba Piiblis, nimelt Saalomoni Koguja raamatu esimese peatüki üheksandas ja kümnendas salmis on öeldud: Pole mingisugust uut asja päikese all. Kas on ehk asi, mis keegi võiks ütelda: Vaata seda, see on uus? Aga juba seegi on olnud vanast ajast, mis enne meid olnud. Nõnda on ka mu koduse töötoa vasaku seina keskmises riiulis Loodusevaatleja üheksa aastakäigu (1930–1938) kõrval kaks õhukest Loodusesõbra numbrit – kõik, mis tollest praegu nii rariteetsest ajakirjast siis ilmuda jõudis.
Esimese, 1939. aasta detsembri oma servale olen kirjutanud selle ühelt sõbralt, küllap geoloog Arvo Rõõmusoksalt, saamise kuupäeva: 28.09.1945. Teise vihiku sain 1946. aastal kingituseks botaanikult, näitlejalt, silmapaistvalt haritlaselt Albert Üksipilt.
1939. aasta veebruaris oli oma teekäigu lõpetanud Gustav Vilbaste poolt üheksa aastat välja antud Loodusevaatleja, sest “ei ole veel tarvilikul määral lugejaskonda, kes suudaks kanda populaar-loodusteadusliku ajakirja korrapärase ilmumise kulud?. Sama aasta viimasel kuul tuli välja Loodusesõber – Tallinna Koolinoorsoo Loodussõprade Ühingu väljaanne. Autoreiks olid gümnaasiumiõpilased, nende hulka kuulus ka peatoimetaja Valdar Ja(a)nusson (1923–1999), kes 1991 valiti Eestis akadeemikuks. 1940. aasta aprillis ilmus ajakirja teinegi number, ka selles olid teaduslikud kirjutised mõningas ülekaalus populaarteaduslike üle. Kahe vihiku peale kokku näeme autorite seas kuut-seitset hilisemat silmapaistvat teadlast; kirjameestest on siiani meie seas küll vist ainult üks – Stockholmis elav Hinrek Neuhaus, sel ajal paljutõotav noor paleontoloog ja hilisem füüsik.
Ühingu ja autorite tuumiku moodustasid tollal Gustav Adolfi gümnaasiumi loodusteadusliku ringi liikmed; kuidas nad Eesti teaduskultuuri läbi aastakümnete edasi kandsid, sellest jutustasid 1981. aasta Eesti Looduses nr 6 (lk 388–393) Ralf Männil ja praegune Tartu emeriitprofessor Arvo Rõõmusoks.
Loodusesõbra, nagu ka pea kõigi teiste Eesti ajakirjade ilmumisele tegi peagi lõpu Punaarmee tulek. Mõne aasta pärast kuulus väljaanne raamatukogudest hävitamisele – aga ega selle mõju päris ära ikkagi ei kadunud. Nähtavale ilmus see ka ühe Loodussõprade Ühingu ajakirjas kajastatud eduka ürituse, Vormsi saare looduse kompleksse uurimise eeskujus. 1949 toimus selle kaudsel mõjutusel Tartu noorüliõpilaste suur ekspeditsioon Koiva jõe äärde; sedagi ettevõtmist on valgustatud 1982. aasta Eesti Looduses nr 5 (lk 302–305).
Kas kõik ikka on siin maailmas aiva samana püsiv? Muutustest hoolimata kõige rohkem ehk ideed, aated ja püüdlused. Loeme Loodusesõbra esimese aastakäigu esimese numbri esimeselt leheküljelt: ajakirjale pandud lootuseks on õhutada huvi looduse tundmaõppimise vastu laiemais ringkonnis.
