•  

Kevad tuleb vete vulinal

 

Tekst ja fotod: Sven Za?ek

Kuldne on sügise värv, kuid ka kevade värv
Suve ärasaatmine lõpeb kuldse lehesajuga madalas sügispäikeses. Suve vastuvõtmine algab aga kuldse sulaveega jõe ääres, mille tunnistajaks on iga päevaga üha kõrgemalt käima hakkav kevadpäike. Vananedes oleme jällegi väetid, nagu sündides, ning teistest sõltuvad. Niimoodi nägin ma seda sügisese suurvee alla jäänud kaldapervel kasvavat vana puud. Ei tea, kas ta uuel kevadel veel lehti kandma hakkab.
Loetud hetkede pärast vabastab jäine rüü kõik oksad oma tugevast haardest ja uus ring võib alata. Olgu selleks siis jõekalda kaunistamine roheliste lehtedega või siis tuleb lasta end vaba vooluga kaasa viia, et mitte kunagi enam tagasi tulla.

Peagi tilkusid esimesed purikad räästa all, ning jää andis jõgede kiirele voolule järele.



Õnneks leidus veel elujõulisi koprapesakondi
Ühel õhtul sõbraga just kobraste jälgimise eesmärgil välja minnes sattusime peale kahe kange maadejagamisele. Taoline vaatepilt on äärmiselt haruldane ning me ei suutnud oma õnne uskuda.
Võitlus kestis kõigest mõned sekundid ning kõik kasutatud võtted olid ausad. Teravaid hambaid käiku ei lastud, vaid anti esikäppadega, prooviti vastast vee alla suruda tagakäppade ja sabaga survet tekitades. Nii nad seal päikeseloojangu taustal loksusid, kuni sissetungija alla vandus. Eks ta oli talve jooksul plaani pidanud paremaid valdusi endale haarata, kuid kohalik peremees osutus siiski liiga tugevaks. Riiukukk ujus oma maadele tagasi ning jäi uut kevadet ootama.

Minagi ei suutnud kõrvale jääda – vesi kutsus mindki. Ning ma läksin.

Tol päikesepaistelisel pühapäeval oli õhus kevadet. Lumi oli juba sulamisest raske. Läksime abikaasaga kaugel metsas asuva kraavi äärde, et visata pilk peale kobraste tegevusele.
Rähnide trummeldamine oli ennastunustav, koprapesakonna poolt paari aastaga loodud ruutkilomeetrisel kuivanud tüvedega alal koputasid peaaegu kõik meie kandi rähnid: väike-kirjurähn, suur-kirjurähn, hallpearähn ning musträhn. Olime nagu sattunud metsa keskel asuvale ehitusplatsile. Uute kodude rajamine käis täie hooga. Kobrastest polnud aga kippu ega kõppu. Jälgedest võis aru saada, et eelmisel sügisel olid paigas käinud jahimehed. Kuidagi kurb oli seda kogu kevade ilu ja võimu juures tõdeda.
Kuhilpesa uurima minnes leidsime veel ühe olevuse, kel uus kevad jäi nägemata. Ilmselt kopratammi lõhkumisega kaasnenud veelanguse tõttu oli konna talvitumispaik ebasobivaks osutunud.

Vesi on elu, ning nüüd tulid kõik elavad valla pääsenud vetemöllu nautima.

loe kommentaare (1)

Nimi:


E-mail:


Kommentaar:

Telefon: 6 565 655

E-post: ilm@ilm.ee

Rohkem: Kontakt | Reklaam