Saagem tuttavaks, leebe rohetukk – murulauk!
Tekst: Urmas Kokassaar, ajakiri Loodusesõber
Kui maapind vabaneb lumest ja kogub endasse esimeste kevadiste päikesekiirte soojust, siis murulauk kaua ei oota. Varsti tungivad rohelised teravatipulised leheotsakesed läbi mullapinna ning kauaoodatud värske vaheldus üksluisele toidulauale on kohal.
Murulauku hakati laiemalt toiduks tarvitama alles keskajal. Siis algas ka selle taime teadlik kasvatamine aedades, enne lepiti kõigest loodusest korjatud andidega. Väga populaarseks muutus murulaugu kasvatamine Venemaal, kus sellega intensiivselt tegeldi juba alates 16. sajandist. Metsikus looduses kasvab murulauk üsna laialdaselt, levides nii Kesk-Euroopas kui ka Põhja-Aasias. Looduses võib murulauku ka Eestis kohata, see taim kasvab metsikult kadastikes ja rannaniitudel. Tõsi, vabas looduses kasvavat murulauku võib leida siiski vaid Põhja- ja Lääne-Eestis. Metsiku kasvukoha erivormiks võime lugeda olukorda, kus aiast eemaldatud taimse materjaliga on loodusesse sattunud ka murulaugud.
Välimuselt pigem tagasihoidlik kui esiletikkuv
Välimuselt meenutab murulauk (Allium schoenoprasum) tihedat kitsaste lehtedega puhmast. Taime välimust peegeldab osaliselt ka murulaugu teaduslik ladinakeelne nimetus, mis tuleneb kreekakeelsetest sõnadest schoinos – kõrkjas ja prason – lauk. Igaüks, kes on kohtunud nii murulaugu kui ka kõrkjaga, teab, et kaudne sarnasus saab olla vaid välimuses, aga mitte suuruses. Bioloogiliselt olemuselt on murulauk sibultaimeline püsik, kes võib samal kasvukohal aastaid kasvada. Tõsi, aias soovitatakse tihedaid murulaugu puhmaid iga nelja-viie aasta tagant jagada ja uutesse kohtadesse ümber istutada. Loo nimitegelase sibulad on tillukesed, kõigest 3–9 mm läbimõõdus. Väiksus korvatakse sellega, et sageli on mitu sibulat omavahel seotud. Pinnavärvuselt on sibulad punakaspruunid või violetsed. Sibulast areneb lühike vars, millest omakorda lähtuvad paar pikka, kitsast ja seest õõnsat lehte. Viimaseid tuntaksegi rahvapärases kõnepruugis murulaugu pealsetena. Et puhma moodustab palju sibulaid, siis eemalt vaadates meenutab murulauk suisa väikest mätast. Juunis-juulis pakub see tagasihoidlik lauk ka silmailu. Nimelt kujunevad sellel ajal taimel tihedad kerakujulised õisikud, mille värvus varieerub roosast violetseni. Murulaugu viljaks on kupar, seemned on suhteliselt väiksed, piklikud ja selgelt eristuvate kantidega. Kuid murulauku ei hinnata mitte sibulate, õiteilu ega seemnete pärast, vaid maapealsete osade maitseomaduste ja vitamiinirikkuse tõttu. Heade kasvutingimuste korral sirguvad pikad, kitsad ja seest õõnsad lehed kuni 30 cm pikkusteks. Muide, murulaugu sordid erinevadki üksteisest peamiselt lehtede pikkuselt ja jämeduselt. Varakevadised pealsed on heaks söögivahelduseks talvest üksluiseks muutunud toidulauale. Paraku on sageli nii, et murulaugu kasutusaeg piirdubki vaid varakevadega, suvel vajub see taim teenimatult unustuse hõlma. Üks murulaugu populaarsuse kadumise põhjus võib peituda ka suviste varte ja lehtede maitseomaduste tuimenemises. Selle vastu aitab lihtne abinõu – murulauku tuleb lihtsalt tihedamini kasutada. Sage lehtede lõikamine ergutab noorte lehtede arengut ja kasvu ning need on tunduvalt mahlakamad.
Delikaatsus lõhna- ja maitserindel
Võrreldes teise varakevadise maitserohelise talisibulaga, on murulaugul üks oluline eelis, ja see on tema mahe maitse. Ehkki kõikidel laukudel on glükosiidide rohkusest tulenev kibe maitse, väljendub see murulaugul suhteliselt nõrgalt. Ka lõhn on murulaugul tunduvalt vähem vängem võrreldes teiste tuntud laukudega. Murulaugus on vähesel hulgal väävlit sisaldavaid lenduvaid eeterlikke õlisid, mis annavad sellele maitsetaimele ikkagi selgelt iseloomuliku lõhnavarjundi. Murulaugu tagasihoidlikkust maitse- ja lõhnarindel tunnistab ka fütontsiidide suhteline vähesus. Fütontsiidid on lenduvad ühendid, millel on mikroobe hävitav toime. Termin fütontsiid tuleneb kreekakeelsest sõnast phyton – taim ja ladinakeelsest sõnast caedo, mis tähendab tapmist. Mikroobivastaselt toimelt jääb murulauk sibulale ja küüslaugule paraku alla. Suurtes kogustes on murulauku rahvameditsiinis kasutatud nii seedeprotsesside soodustajana kui ka liigkõrge vererõhu alandajana. Et murulaugu lehtedes leidub mitmeid ekstraktiivaineid, mis soodustavad seedenõrede eritumist, siis on sellel taimel ka mõningane isutõstev toime.
Veeküllane ja lahja suutäis
Kõige paremate maitseomadustega on loomulikult värske murulauk. Kvaliteetsed pealsed on värsked, puhtad, närbumata ja vigastusteta ning kuni tippudeni tumerohelise värvusega. Et murulaugu lehtedes on rohkesti vett (ligi 90%), siis on ka mõistetav, miks need kuivas ja soojas kiiresti närbuvad. Tõsi, mõned päevad saab pealseid säilitada jahedas ja niiskes hoiukohas, näiteks külmkapi tavariiulitel eelnevalt kergelt niisutatud paberümbrises, mis omakorda on lahtisesse kilekotti pandud. Murulauku saab ka soolata, kuid see säilitusviis vähendab murulaugu aroomi ja maitset ning nullistab taime kaaliumirikkusest tulenevad plussid. Tunduvalt säästvam säilitusviis on murulaugu lehtede sügavkülmutamine. Teistest põhitoitainetest on murulaugus kõige rohkem süsivesikuid (kuni 4%), seejärel valke (kuni 3%) ja minimaalselt rasvu (kõigest kuni 0,5%). Suhteliselt tagasihoidlik põhitoitainete sisaldus tingib ka vähese energeetilise väärtuse. Sajagrammise murulaugu portsu söömine väärindub organismis kõigest 25–30 kilokaloriga. Aga sellest pole midagi, sest murulauk ongi eeskätt maitsetaim, mitte aga kaloririkas toit esmase nälja kustutamiseks. Murulaugus leidub ka kiudaineid, kuid nendega on lood sellised, et varakevadistes söögimenukates lehtedes neid napib, hilissuvistes juba tuima ja puise maitsega pealsetes on neid aga rohkem (üle 2%). Mikrotoitainetest rääkides usutakse, et murulaugu lehtedes on rohkesti vitamiini C. Tõele au andes peab siiski märkima: paljud taimed on suurema askorbiinhappesisaldusega võrreldes murulauguga. Murulaugu väärtus seisneb aga selles, et tegu on just varakevadise vitamiinide ja teiste bioaktiivsete ühendite allikaga. Lisaks vitamiinidele on murulaugu lehtedes ka karotenoide, vaatamata sellele, et nende kollakaspunane toon klorofül-li rohelise värvuse poolt varjutatuna inimsilmale eristamatuks jääb. Kindlasti tuleb märkida murulaugu lehtede suhteliselt suurt rauasisaldust taimeriigi esindaja kohta. Ent viimastki väidet ei saa inimese toitumise seisukohalt idealiseerida. Esiteks, maitsetaimena moodustab murulauk meie igapäevamenüüs siiski suhteliselt tühise osa ning teiseks, taimsest söögikraamist ei suuda inimese organism rauda eriti hästi omastada.
Sobiv lisand paljudele toitudele!
Murulaugu tagasihoidlik lõhn ja maitse on paljude toitude maitsestamisel pigem eeliseks kui miinuseks. Väga hästi ilmnevad murulaugu maitse-, lõhna- ja garneerimisomadused segatult erinevatesse külmadesse kastmetesse ja määretesse, näiteks koosluses hapukoore, võidejuustu, majoneesi ja võiga. Edukalt täiendab ja kaunistab murulaugulisand pasta- ja kalaroogasid, kodujuustu, kohupiima- ja munatoite. Maitse- ja lõhnamahedikuna on murulauk oodatud külaline ka paljudes salatites. Eriti hästi sobivad sellised salatid nendele, kellele sibul liiga vänge on. Murulauku võib söögiks veelgi lihtsamalt kasutada – pealsed peeneks hakkida ja võileivale roheliseks katteks panna. Arvestada tasuks sedagi, et kuumroogadele tasub murulauk alati lisada alles pärast kuumtöötlust, vastupidiselt talitades ei jää tagasihoidlikust lõhnast ja maitsest suurt midagi järele.
Rohetukast sõber aknalauale
Kui aastaid tagasi oli värske murulaugu hankimine varakevadel probleemne, siis praegu sellega muret ei ole. Potimurulaugu ostja saab küll kohe täisväärtusliku taime omanikuks, kuid peab selle maitsetaime hooldamisel arvestama ka mitmeid reegleid. Poodides müüakse maitsetaimi väga väikestes pottides, mis soojas toas ülikiirelt läbi kuivavad. Kastmissagedus, mis kehtib suurte potitaimede puhul, pole väikepotis murulaugule piisav. Ärakuivamise vältimiseks tasuks murulauk võimaluse korral suuremasse potti ringi istutada. Viimane tegevus annab veel teisegi eelise taime hoolduses, sest aiandites kasvatatud taimed saavad suure osa vajalikest toiteelementidest vesilahustena ning mullakoguse suurendamine aitab sedagi probleemi lahendada. Ka saagi koristamisel ei tasu väga hoogu minna, sest lehti lõigatakse taimelt siiski järk-järgult, aga mitte põhimõttel – kõik korraga maha. Taime edasise kasvu huvides ei tasuks rohelust ka päris mullapinna tasandil pügada, vaid jätta vähemalt paar sentimeetrit alles. Kevadilmade soojenedes tasub potis kasvav murulauk aiamaale istutada. Sügisel on võimalik ka vastupidine tegevus, taim potti tagasi istutada, kuid arvestama peab seda, et sügistalvine tubane taimekasvatus nõuab piisavalt valgust, samuti ühtlast niiskus- ja temperatuurivahemikku.
