•  

Eesti lipp ümber Eesti. Kuues päev (09.07.2007 12:58)

Viimane laagripaik oli mahajäetud ning poollagunenud vene piirivalvurite tugipunkt kaunil Põhja-Eesti klindiserval –  mis viga sellises kohas aega teenida. Ka meie seltskond nautis ilusat vaadet ning osa isegi varahommikust päikesetõusu, peale mida siiski ka lühike uinak teha jõuti. Hommikul tervitas ärkajaid taas ilus päikesepaisteline ilm ning teadmine, et õhtuks on kodumaale ring peale tehtud.
Sõime ära viimase hommikusöögi ja keerasime autodel ninad läände ning sõitsime mööda rannikut läbi Voka Põhja-Eesti kohustusliku turismiobjekti, Valaste joa, poole. Kohale jõudes andsid turismiobjekti staatusest märku kohviku kõrvale kerkiv majutusasutus ning ringiluusivad turistipundid. Tegime samuti kiirvisiidi vaateplatvormile ning tõdesime, et palavad ilmad on Eesti kõrgemale joale oma kuivendava jälje jätnud. Aga ilus sellegipoolest.

Edasi oli plaan ära võtta mõned “pead? ning koos nendega ka Eesti põhjapoolseim punkt mandril – Purekkari neem Pärispea poolsaarel. Enne seda siis veel ka Letipea. Purekkari neem kui üks oluline sihtpunkt meie reisil, sai lisaks põhjapoolseima tipu austavale märgile lisaks veel ühe “medali? – nimelt täitus siin meie ekspeditsiooni 2000 kilomeeter.

Edasi vurasime läbi Loksa linna Juminda poolsaare poole, ikka mööda tolmuseid kruusateid ja kus võimalik, mööda mõnusaid metsateid. Enne Jumindale jõudmist tuli veelkord ka vints kasutusele võtta – nimelt oli merre suubuvast ojast üle viiv silla moodi moodustis otsa saanud ning mudase põhjaga ja järskude kallastega oja läbimine osutus KIA-le väheke ülejõu käivaks. Natuke toimetamist auto “jalgealuse? kindlustamisega ning UAZ-iku vintsi toetava abiga olime ca 20 minuti pärast jälle teepeal ning õige pea jõudsime ka Juminda poolsaare tippu. Vaadates üle kunagise merelahingu mälestuseks püstitatud mälestusmärgi, veeresime edasi kodu poole.
Mida Tallinnale ligemale, seda vähem on avalikuks kasutuseks jäänud väikesi teid, mida mööda ranniku äärt pidi liikuda saab. Kinnisvaraarendus lokkab kui karuputk raudteetammi ääres. Loodetavasti ei lähe meil nii nagu põhjanaabritel soomlastel, kes kogu rannaäärse ala erakätesse on andnud ja nüüd enam ise naljalt igal pool randa ei saagi. Meie oma reisil tõdesime, et õnneks on Eestis veel päris palju selliseid kohti, kuhu igaüks vabalt sõita saab ning kauneid merevaateid nautida võib.

Kuna plaan oli sellel päeval reisile lõpp peale teha, pidime kiirustama, et päeva lõpuks alguspunkti Rannamõisas, kunagise Merepiiga kohviku juurde, jõuaks. Seetõttu otsustasime kõigile niigi tuttavad Maardu-Muuga-Viimsi-Tallinna mereäärsed alad sõitmata jätta ning suundusime peale Kaberneeme ja Ihasalu läbimist läbi Tallinna kesklinna otse Rannamõisa poole. Rannamõisa jõudsime kuuenda päeva õhtu kella 22.24-ks ehk siis kokku kulus Eestile ringi peale tegemiseks 152 tundi ja 24 minutit ning läbi sai sõidetud 2234 kilomeetrit. Viimased pildid merre loojuva päikese taustal, viimased meenutused ja lõpusõnad filmilindile mälestuste tarbeks ning läbi ta oligi. Enne veel kui iga auto oma nina kodu suunas keeras, jõudsime päris kergelt üksmeelele, et Eesti lipp on ka järgmisel aastal vaja kusagile viia. Sellest aga kuhu, juba järgmisel aastal. Seniks kõigile kellel analoogne reis plaanis ette võtta, soovitame soojalt – minge ja te näete kohti kuhu iga päev ei satu ja avastamisrõõmu ja toredaid inimesi on meie väikeses Eestis rohkem kui arvata võib. 

Eelmised artiklid:

Telefon: 6 565 655

E-post: ilm@ilm.ee

Rohkem: Kontakt | Reklaam