•  

Matkarajal nimega “Kolm kilo kaalust mahaâ€?

 

Tekst: Malle Pajula, ajakiri LoodusesÔber arhiiv
Foto: Raigo Pajula

Vooremaal asub rattarada, mille tutvustus lubab, et sÔtkuja kaotab rada lÀbides kaalust kolm kilo. Otsustasin jÀrele proovida.
Pakin koos ratastega autole ka kaalu. Mis siis, et ĂŒkski naine naiivselt nii kiiresse kaalukaotusse ei usu. Eesti naljakama nimega matkarada on see igatahes ja ka ainus, mis looduses matkamist otsesĂ”nu vĂ”hma andjana reklaamib. Viimane teeb mind kergelt murelikuks. Mul on asfaldisĂ”idu ratas ja jĂ”usaalis kĂ€isin viimati veebruaris.
Kaheteist ja poole kilomeetri pikkune rada algab ja lĂ”peb mugavalt Luua asula keskel teeristis. Astun nagu vanapagana juttudes teeristi juures kaalule. Pole kĂŒll öö ega tĂ€iskuud taevas, aga varsti hakkab pĂ€ike loojuma. Kohalikud kutid saaksid nalja, aga nad ei mĂ€rka Ă”nneks, kuidas ma krobelisel teel tundlikule elektronkaalule siledat pĂ”hja otsides askeldan. 
Kaal autosse ja ratta selga.
Kohe, kui Luua saab lÀbi, hakkab kummide all krigisema kruus. Kerge tÔusuke, ning juba avaneb esimene vooremaalik vaade kaldus pÔldudest ja metsasiilust. Ja siis, siis ei tule mingit jÔusaali, vaid ma sÔidan tÀie lauluga hoopis mÀest alla.

Teele ja Kiire filmimaastik. Niigi vaikselt ja autovabalt teelt keerab matkarada veel vĂ€iksematele. MĂ€letate maastikke filmist “Suvi“? Neis lĂ”ikudes, kus Kiir saadab vĂ€ljanĂ€ituse jĂ€rel Teelet Ă”htuhĂ€maruses koju, kukk kaenlas, ning saab pĂ€ikseloojangus oma esimese musu vĂ”i kus tudengipoiss Arno ĂŒtleb Teelele, et nad pole enam need, kes nad kunagi olid?
MĂ€letate neid voori, lopsakaid pĂ€iksekumas pĂ”lde, vÀÀrikaid talutaresid? Rattaraja ÀÀrde jÀÀb just sellist jĂ”ulise traditsioonilise kĂŒla hingust ning nostalgiatki: tokkroosid aias, pihlakad vĂ€ravas, kartulivĂ”tust vĂ€rske mulla lĂ”hna hĂ”nguvad pĂ”llud, ĂŒhes talus aetakse ainsat lehma vastu Ă”htut lauta, korstnatest tĂ”useb pĂŒstloodis Ă”hku esimese tĂ”sisema kĂŒtmise suits, Ă”uedes vindub mĂ€rgadest vahtralehtedest lĂ”kkeid ja ketikoerad on rĂ”ngas sabaga lihtsad Pitsud vĂ”i Pollad.
Kui tuleb veel tukake Ehavere metsast, kus niisked lehed kleepuvad kummi ja kodara kĂŒlge, tundub, et sĂŒgise tĂ€ie elujĂ”u vaatlemiseks pole kaua kontoris olnule paremat rada olemas. See on killuke Eestimaast – vaiksed teejupid, mis omadele mĂ”eldud. Amme jĂ”e ÀÀrses puhkekohas ei ole mu keel ĂŒldse veel vestil. Õigupoolest pole vĂ”hma peale mĂ”telnudki.
JĂ”usaalitunnet ei tule. Poolel teel, Nava kĂŒla juures, kaksan pĂ”lluservas kasvavalt mahajĂ€etud puult paar Ă”una. LĂ€hedal on infotahvel, mis pajatab paigast kui hernhuutliku liikumise ĂŒhest tugipunktist ja sellest, kuidas palvemaja loomise jĂ€rel ĂŒmbruskonna kirikud tĂŒhjaks kippusid jÀÀma. Praegune rauge vaikelu on olnule tĂ”eliseks kontrastiks.
Jalad on juba sĂ”idused, aga ma ei ole vĂ€sinud. Meel on nii reipalt selge, et suudan elukutselise toimetajana pealiskaudsel lugemisel tahvli tekstist kohe ĂŒhe veagi leida.
Rada lĂ€heb kĂŒla paari maja vahelt edasi pĂ”llu peale, voore kĂŒlge mööda ĂŒles. VĂ€he kasutatud tee muudab sĂ”tkumise veidi raskemaks. Kiiver potsatab alatasa mĂŒhklikul maal silmile. Vasakul paistab veel osaliselt lehtes puude vahelt PikkjĂ€rv. Ehe Vooremaa maastik. Kuigi see tundub ebaloogiline, on mul tunne, et ma olen rohkem kasutanud ratta pidurit, kui kruttinud kĂ€ike hĂ”lpsama peale. JĂ”usaali tunnet igatahes pole.

 

Siiski, treening! Siis aga lĂ”peb mu ilulemine. Kergelt porine kĂŒnkake, mis viib kivikalmete juurde, pole enam nii kerge. NĂ€ost Ă”hetavana jĂ”uan siiski igati vÀÀrikalt ĂŒles. Veel parema jĂ€rvevaate juurde.
Sealt viib edasi rasketest autodest tÀiesti rööpasse sÔidetud porirada. JÀÀn korra oma kitsa kummiga koguni kinni.
Eemalt kostub justkui kiusu pÀrast mitu korda rongi nÔudlik tuut-tuut.
Infotahvlilt loen, et selle vallutatud voore absoluutkÔrgus on ligi 100 meetrit. VÀgev allasÔit viib loomalautade juurde.
Maantee, jĂ€lle tubli ĂŒlessĂ”it, maakividest Prossa koolimaja, mis tĂŒhjalt seisab. Meeled hakkavad koonduma treeningule.
Vaatan, kuidas abikaasa mĂ”nuga ĂŒks kĂ€si lahti ees sĂ”idab, ja siis kostub kuskilt teekÀÀnaku tagant Eesti eurovisiooni vĂ”idulaulu intonatsiooniga “Are you ready?â€?.
Mina karjun vastu: “Eiiiiii!â€?
Igatahes on raja loojad nutikalt vaatepaigad mÔnusasti esimesse poolde pannud ning sportimise lÔppu jÀtnud. Vahetult enne Luuat on voor, kus korraks ratta seljast maha tulen, sest Ômblusmasina moodi vÀntamine tundub vÀhem mÔjus.

Rada nimega “Tavaline Eestiâ€?. Tegelikult pole aga rajas miskit ĂŒle jĂ”u kĂ€ivat. Rattamatkal on ju ikka tĂ”use ja kukal saab ikka juuste all mĂ€rjaks.
Kehas on mÔnus spordisaalis kÀimise tunne, selline hÀsti paras. Kaal nÀitab, et olen 400 grammi kergem.
Õhtul mĂ”nuga traditsioonilist mulgikapsast-kartulit vihtudes (pĂ€eval sai ju trenni tehtud) leiame, et raja nimi oleks vĂ”inud olla “Tavaline Eestiâ€?. Just selline, mida me sĂŒgiseti arvuti taga unistades vĂ”i linnas kodukaminat sĂŒĂŒdates mĂ”tleme, aga mida tegelikult nii raske leida on.
TĂ€psem kaart ja info: www.vooremaastik.ee

loe kommentaare (2)

Nimi:


E-mail:


Kommentaar:

Telefon: 6 565 655

E-post: ilm@ilm.ee

Rohkem: Kontakt | Reklaam