•  

Kas maa värises? Ehk kuidas eestlased pidasid 1976. aasta Osmussaare maavärinat TASS-i hämaks

 

Tekst ja foto: Kalle Suuroja, ajakiri Loodusesõber

*25. oktoobril möödub 31 aastat Eesti kõigi aegade tugevaimast maavärinast
“Kõigi aegade tugevaim maavärin Eestis? – just sellise pealkirja all avaldas meie vanema põlve varalahkunud geoloog Einar Klaamann (1933–1986) Eesti Looduse 1977. aasta 6. numbris oma tähelepanekuid Eesti ja ka kogu Läänemere äärse ala ühest tugevaimast instrumentaalselt mõõdetud maavärinast ehk teisisõnu Osmussaare 1976. aasta maavärinast. Tema poolt kirja pandud tähelepanekutel suuresti käesolev kirjutis põhinebki.

Oli 1976. aasta 25. oktoobri parajalt külm ja kõledavõitu hommikupoolik ning kell näitas Moskva aja järgi 11 h 39 min ja 46 s (Eestis tollal kehtinud aeg). Maavärina toimumise aeg on enam kui paarikümne Läänemere ümbruses asuva seismojaama poolt sekundilise täpsusega registreeritud ja selle asukohtki, seda küll vaid paarikümne kilomeetri täpsusega määratud. Kõik need osutasid üsna üksmeelselt Loode-Eestile ja Osmus­saart ümbritsevale merealale. 
Maapind vappus ja sügavusest kostev mürin pani õhu vappuma. Lõhedest läbitud klindiastangu paesein võpatas, kõikuva paeastangu ääres avanesid miljoneid aastaid end talitsenud lõhed ja hiiglaslikud (mõnel juhul enam kui 10 meetrit pikad) pangad kaldusid just nagu vastumeelselt mere poole ning prantsatasid siis kitsukesele rannale või suisa vette – kuidas kusagil. Kume mürin ja vappumine said sellest vaid hoogu juurde. Üle kõige aga see kohutav, otse maapõuest tulev ja lausa hingepõhjani tungiv mürin. Siis saabus vaikus… Aga see ei olnud veel lõplik, sest 10 tunni ja 30 minuti pärast vappus maa jälle, kuid seekord juba tunduvalt nõrgemini (vastavalt 4–5 ja 3–4 palli või siis 3,5 ja 3,0 magnituudi). 
Osmussaarel, mille lähistel (sellest 3–7 km kirdes) maavärin toimus, oli selle sündmuse tunnistajaid vähevõitu, vahest ainult paarkümmend inimest: tosin sõdurit saare keskel asuvas kasarmus ja pool tosinat majaka juures. Aga ikkagi – lagi vappus, aknaklaasid klirisesid ning seintesse tekkisid praod. Tõsi, viimaseid oli kasarmuseinas vaid paar tükki. Kuid parasjagu selleks, et inimestes paanikat tekitada ja neid, kes sel ajal siseruumides asusid, välja tormama sundida. Nende tähelepanekute alusel arvatagi Osmussaare maavärin 6–7-palliliste ehk tugevate maavärinate kilda. Seismojaamade instrumentaalsete määrangute järgi hinnati Osmussaare maavärina võimsuseks 4,75 magnituudi Richteri skaala järgi ja selle kolde sügavuseks 8–10 km ehk niipalju kui siinsele alale tavaline. 

KKK – kuidas keegi kusagil
Osmussaare maavärin ei vapustanud mitte üksnes Osmussaart, vaid pea kogu ülejäänud Eesti ning ka mitmed kohad Soome lõunaosas ja Põhja-Lätis said selle mõju tunda. Epitsentrile kõige lähemal asunud Osmussaarelt, kus tollal valitsejaks sõjavägi ja sõjaväestatud elanikkond, oli otseseid ülestähendusi maavärina kohta vähe, kuid hilisematel aegadel kuuldud lood räägivad ikkagi kõikuvast maast, seintesse tekkinud lõhedest, klirisevatest aknaklaasidest, kauge plahvatuse taolisest mürinast ja alateadvust vallanud hirmust, varisevatest paeastangutest ja klibuvallidest mererannas. See oli see, mis võimaldas hinnata maavärina tugevuseks sealsel alal 6–7 palli. Nõva rannaküla elanikud teavad rääkida maavärinale järgnenud kuni ühe meetri kõrgusest tõusulainest (tsunamist!).
Eesti elanikud, vastavalt kohast kus nad parasjagu olid, tajusid maavärinat erinevalt. Teaduste Akadeemia Geoloogia Instituudi poolt korraldatud üle-eestiline ringküsitlus maavärina kohta tõi neile üle 120 vastuse. Nõva küla elanik Richard Aar­ma, kelle kodu jäi maavärina oletatavast epitsentrist 15 km kagusse ehk alasse, kus maavärina tugevus võis olla kuni 6 palli, kirjeldab läbielatut nii:
“Esiteks oli niisugune tonks nagu oleks kusagil laskmine olnud ja siis hakkas maja hirmsasti hüppama – rapa-rapa-rapa – ja seda umbes 20 sekundit. Niisugune hääl oli, nagu oleks sadat plekitahvlit pekstud. Mina pidasin puhvetikappi kinni, kus kõik klaasid tantsisid sees. Pesumasin sõitis ratastel meeter maad edasi. Laearmatuuri lõi puruks, käärivate veinipudelite juurest kostis äge mulin. Jooksin õue. Seal olid kõik mesilased puust väljas… Hobune oli metsa pand ja värises seal puu all. Maja silikaatvoodris olid mõned kivid puruks rebitud.?
Autori isiklikud mälestused Osmussaare maavärinast, mille ta umbes 60 km kaugusel epitsentrist asuvas Keila linnas 4–5-pallilisena üle elas, olid sellised:
“Oli ennelõunane tund, kui tundsin kontori põrandat vappumas, aknaklaase klirisemas ja kuulsin seejärel just maa seest kostvat kumedat kõminat. Tean täpselt, et just läänest, sest just seal, umbes 1 km kaugusel asus tankipolk. Esimene mõte oligi, et tankid sõidavad millegipärast meie maja eest mööda, kuigi kunagi varem ei olnud nad siitkaudu sõitnud. Läksin akna juurde, et seda enneolematut sündmust imetleda, aga tänav oli tühi! Toimunule seletust otsides meenus mulle, et midagi sarnast olin ma 1967. aastal Kamtšatka Idaaheliku vulkaanidel ekspeditsioonil olles üle elanud. Ka seal tundsin ma maapinda sedasi kõikumas ja ka sarnane kõhedusttekitav heli väristas südamealust.?
Tallinna lähistel Miidurannas, maavärina epitsentrist umbes 90 km kaugusel elav Alma Kirtshalia kirjeldab oma 4–5-pallilise maavärina läbielamisi umbes nii:
“Kaevasin aias. Algas mürin, mis kiiresti suurenes. Maa kõikus jalge all sujuvalt. Hakkas õudne ja südame all justkui läigatas. Kolin oli niisugune nagu oleks isekallutajalt suuri kive kuskile maha varistatud. Kostis see siit võttes täpselt Naissaare suunast. Toas oli suur koer pugenud voodi alla ja oli tegemist, enne kui ta sealt kätte sain.?
Maavärina epitsentrist ligi 300 km kaugusele jääva Narva linna elanik Pjotr Aleksejev kirjeldab Osmussaare maavärinat, mille tugevus seal võis olla 3–4 palli, sellisena:
“Ootamatult kostis tugev plahvatust meenutav mürin. Klirisesid akna- ja ukse­klaasid ning ka põrand värises. Tundsin seda istudes hästi. Müra näis tulevat läänest. Tundsin mingit arusaamatut rahutust.?
TASS-i teaadanne
Seletust läbielatule ei tulnudki kuigi kaua oodata, sest tunnikese pärast loetigi raadiost ette TASS-i (Nõukogude Liidu Telegraafiagentuur) teadaanne Osmussaare lähistel merepõhjas toimunud maavärinast. TASS-i suhtes enam kui skeptiliselt meelestatud Eesti elanikud ei rutanud teadet sugugi tõekuulutusena võtma. Elutervete skeptikutena nad teadsid, et kui TASS teatas midagi imperialistide salasepitsustest, siis oli ilmselt tegu loodusnähtusega, aga ebasoodsaid ilmastikutingimusi käsitleva teate tagant tuli otsida kapitaalsemaid möödalaskmisi riigi põllumajanduspoliitikas. Kui mürinat kuulnud ja värinat tundnud kodanikud pilguga kaardil maavärina epitsentrit hakkasid otsima, siis nägid nad selle teel eelkõige Paldiski linna. Sõjaväebaase, tuumalaenguid kandvaid allveelaevu ja allveelaevnike õppekeskuse tuumareaktorit nad sellel kaardil küll ei näinud, aga see, et need seal on, kui ka see, et need on väga plahvatusohtlikud, kuulus nende teadmiste pagasisse sama kindlalt kui ükskordüks koolipoisil. Midagi lendas neil seal nüüd kindlasti vastu taevast – selline oli tollase Nõukogude Eesti tavakodaniku, kes oli õppinud lugema rohkem ridade vahelt kui neis tähtedega kirja pandust, esmane reaktsioon TASS-i teadaandele.
Ei aidanud siin ka asjatundjate järgnevad seletused sellest, et maavärina oletatavat epitsentrit kusagil Osmussaarest põhja pool ja Paldiski plahvatusi põhjustada võinud laevukesi ning reaktoreid lahutab teineteisest ligi 40 km. Ega ka see, et isegi radiatsioonitaset pedantselt jälgivad läänlased (rootslased, taanlased ja teised) ei olnud kusagil mingeid kõrvalekaldeid kiirgustasemes täheldanud. Nõela võib hea tahtmise korral heinakuhja peita, kuid mitte tuumaplahvatuse poolt põhjustatud radiatsioonitaseme tõusu sadade ja tuhandete dosimeetrite eest. 
Kui midagi ei leitud ja kõik faktid räägivad selle vastu, siis tähendab, et varjavad hästi – selline oli valdava osa elanikkonna pea automaatne reaktsioon, kui püüdsid sellise asja kui Osmussaare maavärin lihtsat füüsikalis-mehaanilist olemust ära seletada. Inimene uskus seda, mida kõhutunne talle ütles ja see arvas, et TASS-i teadaannet, olgu see siis kui tahes ametlik, ei tohi kunagi uskuda, ning seda isegi mitte siis, kui see juhtumisi ka õige on.

Järeltõuked toovad selgust
Maavärina versiooni ei tahtnud rahvas ka siis veel uskuda, kui 8. ja 22. novembril vastavalt kell 13 h 17 min ja 18 h 44 min Moskva aja järgi registreeriti sealsamas (3–7 km Osmussaarest kirdes) üksnes maavärinale omaseid järeltõukeid. Asjatundjad Leningradis asuvast Üleliidulisest Geoloogiainstituudist uskusid, ning nad mõõtsid neid värinaid instrumentaalselt. Esimene neist, mida Osmussaarel tajuti 3–4-pallilisena, jäi Eesti teistes kohtades üldse märkamata. Küll aga fikseerisid neid tõukeid ülima hoolikusega Loode-Eestisse Osmussaare maavärinat uurima tulnud ekspeditsioonist osavõtjate arvukad (20) portatiivsed seismojaamad. Andmestiku analüüs näitas, et järeltõugete epitsenter asus Osmussaarest ligi 4 km kirde pool, mis üldiselt ühtis maavärina epitsentri varasema määratlusega (3–7 km kirdes). 
Kuna Eestis tollal seismojaama ei olnud, siis oli esialgne määrang tehtud kaugemal (Helsingis, Stockholmis ja mujal) asunud seismojaamade üsnagi ebamääraste asukohamäärangute alusel. Lähim esinduslik Nõukogude seismojaam Leningradi lähistel Pulkovos magas selle mingil põhjusel (oli seismomeeter rikkis või koristaja puhkusel) maha.
Mis kasu on maavärinast?
See on maavärina kohta just nagu mõnitav küsimus, sest mis kasu võib tast olla, hea kui väikese kahjugagi pääseb. Osmussaare maavärina puhul on seda raske öelda, sest sellel juhul, kui mõned peenikesed praod majaseinas ja hirmuvõdinad sadade tuhandete inimeste hinges välja arvata, siis ei oska erilist kahju nagu üles lugedagi ja nii kerkib tahtmatult üles küsimus kasust. 
Otsest, sülle ja suhu kukkuvat kasu muidugi ei olnud, kuid kaudset kasu ning seda selles osas, mis puutub meie maapõue ehituse tundmaõppimisse, saadi küll. Maapõue süvaehitust õpitaksegi tundma peamiselt seismiliste lainete abil, millel, lisaks sellele, et nad läbivad kivimkomplekse, on omadus peegelduda ka erinevate kivimkomplekside piiridelt. Mida suurema energiaga on seismilised lained, seda sügavamale maapõue nad tungivad ja seda sügavamate maapõue kihtide kohta nad meile teavet toovad. Maa süvakihtide seimiliseks tundmaõppimiseks seatakse uuritaval profiilil üles rida seismomeetreid (mida rohkem, seda parem) ja siis tehakse seismiliste lainete saamiseks maapinnal mitmeid järjestikuseid lõhkamisi. Mida kõvem pauk, seda sügavamale maapõue tema poolt tekitatud seismilised lained tungivad ja seda sügavamate maapõuekihtide kohta nad meile informatsiooni toovad. Aga üks maavärin, isegi selline suhteliselt tagasihoidlik, nagu seda oli Osmussaare maavärin (4,75 magnituudi = kolde läbimõõt kuni 4 km ja selle piires toimunud maakoore plokkide vertikaalne nihe mõni sentimeeter), ületab oma võimsuselt sadu ja tuhandeid kordi isegi kõige tugevamaid seismiliste uuringute tarvis tehtud tavalõhkeaine plahvatusi.
Maavärina puhul tekib kolme eri tüüpi laineid (pikilained, ristilained, pinnalained), mis kõik liiguvad eri kiirustega ja oma seaduspärasuste järgi. Pikilained ehk P-lained (P – surve, rõhk) on kõige kiiremad levima (pinnases kuni 5–6 km/s) ja seda igas keskkonnas ning aineosakesed liiguvad selles laine leviku suunas, millest ka ta nimi. Kõige tuntum pikilaine on helilaine ja seepärast on ka selle levimise kiirus võrdne helilaine leviku kiirusega antud keskkonnas. Kuigi pikilaine on kõige kiirem, on selle võnkeamplituud väike ja seepärast ta maavärina puhul ka purustusi praktiliselt ei põhjusta. Ristilaine ehk S-lained (aedade-tarade järgi, mida need S-kujuliselt krussi keeravad – inglise keeles vastavalt shear – nihe, vääne) ei levi vedelikes ja gaasides. Nende leviku kiirus on väiksem (pinnases kuni 3–4 km/s), kusjuures aineosakesed liiguvad selles laine leviku suunaga risti. Laine amplituud on ristilainel küll juba mõnevõrra suurem, kuid seegi ei ole maavärina puhul selleks põhiliseks purustajaks. Küll on aga seda pinnalaine, mis on lähim sugulane vees leviva lainega ning osakesedki liiguvad temas ringikujuliselt. Pinnalaine levib küll ainult kiirusega kuni 2–3 kilomeetrit sekundis, kuid kannab endaga suuremat osa maavärinaga kaasnevat hirmu ja õudu, purustustest rääkimata.
Just erinevused, mis avalduvad põhiliselt P- ja S-tüüpi lainete leviku kiiruste ja keskkonnaeelistuste vahel, võimaldavad meil seismograafide abil hankida informatsiooni nii maapõue sügavamate kihtide ehituse ja koostise kohta, aga samas ka vaatluskohast kaugemal asuva maavärina kolde asukoha ja selle tugevuse kohta. Suuresti tänu Osmussaare maavärina järeltõugete ajal tehtud mõõdistamistele (Bulin, 1978) teame me nüüd, et maakoor on Loode-Eestis 42–48 km paksune ja et selle järsemad muutused on seotud ilmselt maakoores esinevate süvamurrangutega.   

Osmussaare esimene ja viimane etendus
Osmussaare maavärina viimane ja õige omapärane “järeltõuge? toimus aga ligi 20 aastat hiljem, kui Eesti geoloogid avastasid pea sealtsamast, kuhu seismoloogid olid joonistanud Osmussaare maavärina epitsentri (mõned kilomeetrid Osmussaarest kirdes), umbes 20-kilomeetrise läbimõõduga Neugrundi meteoriidikraatri! Avastus oligi n-ö järeltõuge – tegelikult oli see hiljuti avastatud (aastal 1995) hiidkraater hoopis Osmussaare esimene ilmutus, sest kraatrit tekitanud hiidmeteoriidi (võiks öelda isegi väikese asteroidi) plahvatus toimus umbes 535 miljoni aasta eest.
Siduda seda sadade miljonite aastate eest olnud sündmust (loe Loodusesõbra eelmisest numbrist) mõnikümmend aastat tagasi toimunud maavärinaga, on muidugi isegi konservatiivsevõitu maakoorele palju. Aga see tuletab meelde enam kui pool miljardit aastat tagasi toimunud ülekohut.

TELLI "LOODUSESÕBER" SIIT >>>
 

loe kommentaare (5)

Nimi:


E-mail:


Kommentaar:

Telefon: 6 565 655

E-post: ilm@ilm.ee

Rohkem: Kontakt | Reklaam