•  

Loodusesõber: Tunnid metsas

 

Veiko Belials,
Ajakiri Loodusesõber arhiiv 2006 detsember

“Mitte ükski kuningriik pole metsaga võrreldav. On aeg minna sinna, minna vaikides, minna üksi. Ja võib-olla seal õpin ma lõpuks seda, mida ükski tegu ega vägi ei saa mulle õpetada, mida ma pole kunagi õppinud,? on kusagil öelnud tuntud ulmekirjanik Ursula Le Guin.
Mida rohkem seda lõiku lugeda, seda rohkem mõtteid see tekitab. See hargneb nagu metsarada – iga sõna tähistamas uue rajakese, uue mõttekäigu algust. Kuhu need välja viivad, saab teada vaid neid mööda kõndides.

Mets meie veres. Seekordne metsaminek saab alguse sõnast “üksi?.
Olen vahetevahel ikka kahtlustanud, et maastike mõju ja tähendus meie elule ja tegevusele ning isegi saatusele võib olla palju suurem, kui me ise eales arvame. See Viivi Luige lause omandab minu jaoks uue tähenduse, kui mõtlen oma abikaasa Ukrainas elava tädi peale, kes kunagi, kuuldes, et linnatüdruk läks metsandust õppima, olla ahastanud: “Kallis laps, kas sa ei karda??
“Mida?? imestanud abikaasa.
“Metsa. Loomi.?
“Mitte loomi pole vaja karta, vaid inimesi,? kõlas siis vastus.
Paljud vaidleksid ilmselt vastu, kuid mina tunneksin end vist tõesti öises metsas turvalisemalt kui näiteks öises Tallinnas. Ukraina tädi kartis aga siiralt isegi väikest lepavõsa, mis ääristas Tartus Kvissentali teed. See oli tema jaoks suur mets, kus võis eksidagi, metsaloomadest rääkimata. Ja mets oli tema, lagedal kasvanu jaoks võõras keskkond, harjumatu ja ohtlik.
Meie jaoks on mets loomulik looduse osa. Me võime teda pisut peljata, kuid isegi metsast võõrdununa tunnetame me kaotust, kui meid temast lahti kistakse.
“Oleme oma vereringe kaudu ümbritseva maastikuga alati ühendatud. Maastik on meie ümber ja meie sees samaaegselt, peaaegu nagu jumal, nii lihtsalt ja nii harilikult, et me seda ei märka ega teagi,? ütleb selle kohta Viivi Luik.
Kuid just selles mittemärkamises võib peituda oht. Loodust ei tohi võtta enesestmõistetavana, sest enne kui arugi saame, oleme me selle asfaldiga katnud ja karbikujulisi maju täis ehitanud. Kui põrkuvad ärihuvid (loe: raha) ja keskkond, siis ei ole vaja erilisi ennustajavõimeid, et tulemust ette kujutada.
Esimene suur metsast võõrandumise laine oli ammu – siis, kui kütid põlluharimisega tegelema hakkasid.
“Maaviljeluse arenguga taandus mets inimasustusest kaugemale. Suhe metsaga muutus. Mets ei olnud enam põlise elatuse andja, ei olnud enam nii intiimne ja lähedane kui eelnenud aastatuhandeil. Nüüd moodustas see inimese elukeskkonna kaugema välisringi, mis mõneti vaenulikunagi ümbritses koduseid põlde ja niitusid. Mets asus nüüd igapäevase elu äärel, nagu osutab muide ka läänemeresoome sõna “mets? ise, mille algne tähendus oli “äär, serv?,?  kirjutab Ants Viires.
Mall Hiiemäe on viidanud, et erinevalt Oskar Looritsast, kes peab eesti vaimsuse degenereerumise põhjuseks võõrrahvaid ja vägivaldset kristianiseerimist, on Ivar Paulsoni arvates põhjuseks, miks eesti metsaolendid on rohkem demoniseerunud kui küttimisest elatuvate loodusrahvaste usundites, just metsaelust võõrdumine ja maaviljelusega tegelemine.
Praegu käib järgmine suur võõrandumine – ka põllupidamine on muutumas hääbuvaks valdkonnaks; käib äri ja arendamine, unuvad vanad tavad ja tõekspidamised, oskus looduses käituda või üldse loodusega suhestuda.
“Meie esivanemate loodusemõtestamises olid /.../ valdavaks animistlikud kujutused. Kõike nähti elavana, kõike mõisteti hingestatuna. /.../ See põhimõte tõi kaasa rituaalsed toimingud, samuti paljude looduslike paikade täieliku puutumatuse või vähemalt hoolika säilitamise. Need arusaamad takistasid elu hävitamist,? on öelnud Jaan Eilart.
Vastupidiselt samuti animismi primaarsust pooldavale Oskar Looritsale arvab Ivar Paulson, et hingeusku ei saa pidada primaarseks. Paulsoni arvates “animistlikud ja animatistlikud kujutelmad esinevad kõikjal meile tuntud usundeis koos ja kõrvuti?. Inimeste ja loomade puhul on lähenemine animistlik, loodusnähtusi ja -objekte (millede hulka kuulub ka mets) kujutatakse aga küll kui elavaid, kuid neile ei omistata hinge.
Hingega või ilma, kuid tänapäeva inimene kipub tihtipeale unustama, et looduskeskkond on elus. Meie esiisadele omane looduskäsitlus, mida võib iseloomustada Albert Schweitzeri kuulsa deviisiga “aukartus elu ees?, on kadumas. Taas omistatakse deemonlikkust teatud liikidele (näiteks kormoran) ja räägitakse loodusest kui arengu takistajast (Ihaste luht).

Eestlane, metsarahva järeltulija. Kui kaugele võib loodusest võõrdumine meid viia?
Kui eestlane hakkab metsa kartma ega julge sinna enam üksi minna, on ta siis veel eestlane, metsarahva järeltulija?
Või peitubki hoopis süvenevas võõrandumises pääsetee?
Omadele võõras, võõrastele oma.
Kõlagu see eelnev lause pealegi paradoksaalselt, kuid 2006. aasta metsanädala lõpukonverentsil Tartu ülikooli raamatukogus esines geograaf Rein Ahas huvitava mõttekäiguga, osutades, et inimesed, kes elavad metsas, ei karda seda, aga ka ei austa ning ihkavad sealt ära – linna. Linnas elavad inimesed omakorda kardavad metsa, aga samas ka tunnetavad tema väärtust ning tahavad metsa kaitsta. “Kas selleks, et millegi kaitsmise vajadust tunnetada, tuleb see enne ära hävitada?? oli tema küsimus.
Loodetavasti siiski mitte. Sest eestlane ei saa olla enam eestlane mitte siis, kui ta kardab metsa minna, vaid siis, kui enam polegi metsa, kuhu minna.
Soomlase Pentti Linkola arvates on põhjarahvad ja üldse Euroopa rahvad elanud metsade mõjupiirkonnas nii kaua, et looduslik valik on jõudnud vormida nende geenid metsa tingimustele vastavaks – ja pannud need metsa vajama.
“Nüüd on tähtis küsimus, kas /.../ praeguse aja maastik – hõre, ühevanune, puuliikide poolest ühesugune, väetatud, kraavitatud ja väga tiheda teedevõrguga kultuurpuistu – saab rahuldada inimese meeli. Vastus on murelikult ja järsult eitav: selline maastik ei ole enam mets ega loodus ning ei rahulda ei ilu-, põnevus- ega isegi meie liikumisvajadust; sellel ei ole muud ühist metsaga kui roheline värv kaugelt vaatetornist vaadates /.../,? ütleb Pentti Linkola.
Looduse kaotamisega kaotame me midagi rohkemat kui vaid tükikese ümbritsevat maastikku. Me kaotame iseenda.
“Keel on elava maastiku osa,? ütleb Jaak Jõerüüt. “Kui maastik sureb välja, siis ei tähenda see vaid aherainemägesid ega radioaktiivseid järvi, vaid ka väljasurnud keelt ja kultuuri.?
Ning Marek Strandberg on lisanud: “Meie iseolemine on kui soomlase Alvar Aalto loodud kolme jalaga taburet, mille kultuuri ja keele nime kandvad jalad muutuvad kasutuks, kui looduskeskkonna nimeline kolmas jalg kandmast lakkab.?
Mõelgem sellele.


Kasutatud kirjandus
• Eilart, J. Inimene, ökosüsteem ja kultuur. Tallinn, Perioodika, 1976, lk 9­–11.
• Hiiemäe, M. Oma rahvausundit otsimas. Keel ja Kirjandus, 1998, nr 3, lk 218–220.
• Jõerüüt, J. Keel, eluslooduse osa. Eesti Päevaleht, 10.06.2003.
• Linkola, P. Metsadest ja metsade hävitamisest. Akadeemia, 1992, nr 12, lk 2590–2591.
• Luik, V. Jõgevamaa naise juhtum. Postimees, 23.11.2002.
• Paulson, I. Vana eesti rahvausk. Tartu, Ilmamaa. 1997, Lk 22. (Esmatrükk “Vaba Eesti?, Stockholm 1966)
• Strandberg, M. Eestlaste kolme jalaga soome taburet. Postimees, 05.06.2003.
• Viires, A. Puud ja inimesed. Tartu, Ilmamaa. 2000, Lk 8. (Esmatrükk “Valgus?, 1975)

TELLI "LOODUSESÕBER" SIIT >>>
 

loe kommentaare (2)

Nimi:


E-mail:


Kommentaar:

Telefon: 6 565 655

E-post: ilm@ilm.ee

Rohkem: Kontakt | Reklaam