Vihmametsad Šoti moodi
Tekst ja fotod: Jaanus Järva, ajakiri Loodusesõber
“Vihmamets��? on väljend, mis manab meile kujutuspilte eksootilistest lilledest, värvilistest lindudest, rammusatest taimedest ja kõrgest õhuniiskusest. See kõik on tõsi, kui räägime ekvatoriaalsetest, troopilistest vihmametsadest, kuid vähesed teavad, et ka Põhja-Ameerikas ja Euroopas leidub vihmametsi.
Pehme kliima on loonud keskkonna, kus aeg voolab aeglaselt, puud kasvavad kõrgeks ja surevad väga vanalt. Sealne biomass ületab tunduvalt troopiliste vihmametsa näitajaid, mis muudab parasvöötme vihmametsa ka majanduslikult väärtuslikuks. Tänu viimasele on suurem osa parasvöötme vihmametsast meie planeedilt jäädavalt kadunud.
Suuremad parasvöötme vihmametsad kasvavad Põhja-Ameerika loodeosas ja Tšiilis, kuid ega Euroopagi pole nende õnnistusest ilma jäänud. Nimelt leidub neid haruldasi metsi Šotimaal, Iirimaal, Norras ja ka Hispaanias. Erinevalt Ameerika parasvöötme vihmametsadest, kus domineerivateks liikideks on okaspuud, esineb Euroopa vihmametsades peamiselt kivitamme (Quercus petraea) ja sarapuud (Corylus avellana).
Muinasjutu paigad
Enne oma Šotimaa retkede algust olin nendest väga haruldastest metsadest vaid lugenud ja ka mõningaid pilte näinud. Suured maha langenud puud kaetud paksu samblavaibaga ja samblikest “tilkuvad��? puuoksad maalisid mulle kujutluspildi tõelisest nõiametsast. Eestis kahjuks selliseid metsi ei leidu, sest ookean jääb meist üsna kaugele ja mägedega on ka kitsas käes. Šotimaal esineb seda kooslust peamiselt lääneranniku mäestike raskesti ligipääsetavates osades, kuhu inimese juhitud kirvetera pole jõudnud ja samuti ka mägistel Lääne-Šoti saartel, nagu Mull, Skye ja Arran. Nii nagu mujal maailmas, on ka Šotimaal vihmametsade ja samuti teiste metsade kadumise põhjuseks intensiivne kirvetöö. Ainult neis paikades, kus töötamine oli raske ja materjali kättesaamine majanduslikult mõttetu, on vihmametsad säilinud.
Paradiis sammaldele ja sõnajalgadele
Siis külastasime ühte tõelist nõiametsa. Tõsi, ta oli end hoolikalt peitnud ja kaitsnud, sest sinnaminek oli üpris vaevaline. Kõigepealt pidime tõusma mööda küllalt järsku mäenõlva üles, et jõuda laia kuristiku servale, kus see mets kasvas. Minu võitluskaaslane oli varem seda paika külastanud, mistõttu ta teadis täpselt, kustkaudu metsale läheneda. Kuristiku põhja jõudes avanes meie ees tõeliselt lummav vaatepilt, millesarnast olin näinud vaid mõningates muinasjutufilmides ja fotoalbumites. Suured sarapuud, mis lausa tilkusid sammaldest ja samblikest. Mahalangenud puud olid kaetud sõnajalgadega. Seda metsa toitis kärestikuline oja, mis sai alguse kuristiku serval voolavast jõekesest. Maapind oli pehme ja niiske. Jahe õhk oli niiskusest paks, mida võis tunda iga nahapooriga. Seal, kus sammal polnud veel puutüve katta jõudnud, oli see värvunud valgeks, halliks või tumepruuniks. Lähemal vaatlusel selgus, et “maalriteks��? osutusid väikesed samblikud, kes olid vallutanud iga ruutmillimeetri puutüvest. Kusagil polnud näha paljast sarapuukoort.
Parasvöötme vihmametsi kutsutakse ka alamate taimede paradiisiks, sest sealne sammalde, sõnajalgade, koldade ja samblike mitmekesisus on muljetavaldav. Pole ühtegi paika, kus ei kasvaks samblaid või samblikke. Siit võib leida ka Euroopa väikseima sõnajala Hymenophyllum Wilsonii, rääkimata maajalgadest ja teistest sõnajalalistest.
Mulli saarel vihma sees
Teine ja põhjalikum tutvus parasvöötme vihmametsadega oli mul eelmise aasta detsembris, kui külastasin Šotimaa lääneosas asuvat Mulli saart. Selle saare eripäraks on mägine maastik ja avatus Atlandi ookeanile ning sealt tulevatele vihmadele ja tormidele. Ükski neist kümnest päevast, mis ma saarel viibisin, ei möödunud vihmata. Mõnel päeval vaheldusid tugevad sajuhood ja päike 14 korda, mõnel korral jälle tibutas terve päeva vaikset uduvihma. Mäed, sademed ja avatus ookeanile teevad sellest saarest tõelise parasvöötme vihmametsade paradiisisaare. Tõsi, puutumatuna on säilinud vaid need, mis asuvad järsakute või kuristike põhjas ja jalamitel. Avatumates paikades on näha inimese kätetööd või lammaste mokkade mõju. Viimased põhjustavad selle, et ei toimu looduslikku metsa taastootmist, sest vabalt liikuvatele lammastele on noored puuvõrsed tõeliseks maiuspalaks.
Mulli vihmametsad erinesid eelnevalt kirjeldatust selle poolest, et seal oli loodus – mitte inimene – valikulist “raiet��? teostanud. Nimelt domineerisid metsa alustaimestiku alustena suured kivid ja kaljurahnud, mis pärit neid ümbritsevatest mägedest. Kivide destruktiivse mõju tõttu olid sealsed vihmametsad üsna hõredad, kuigi esines ka paar erandit. Peamisteks, kui mitte öelda et ainukesteks puuliikideks olid kivitammed ja sarapuud. Mõnedes piirkondades domineerisid tammed, teistes jällegi sarapuud. Ühel juhul koosnes mets ainult sarapuudest, mis tänu ookeanituultele äärmiselt avatud kasvukohale, polnud kõrgemad kui kaks meetrit. Kõiki neid metsi toitsid niiskusega, lisaks taevast tulevale, ka mitmed kärestikulised ojad ja kosed.
Alam-Pedja hingus
Kuigi Eestimaal taolisi elupaiku ei eksisteeri, esineb ka siin niiskeid ja sammalderohkeid metsaalasid. Olen ise Alam-Pedjal liikudes nende rüppe sattunud. Peamiselt on need lodukaasikud, sanglepikud või siis rabade äärealadel kasvavad vanad ja hõredaks kulunud kuusikud. Just viimases kõndides, mädanenud kuusetüvel istudes, tungis mulle ninna niiske, turbane ja huumuserikas mullalõhn, mis meenutas Šotimaa vihmametsades kogetut.
