Mereline kliima on sademeterohke ning väikese temperatuurikõikumisega. Selline kliima kujuneb sageli ookeanide ja merede ääres, kui aasta keskmiselt on õhuvoolud veekogult. Sademeid pole või on neid palju vähem, kui rannikuäär jääb külma hoovuse mõjupiirkonda (näiteks Kanaari saared, Namibi kõrb jne). Kui on sademeid palju, siis on selline kliimatüüp taimekasvuks väga soodne. Temperatuuriamplituudid on võrdlemisi väikesed.
Sisemaal kujuneb tavaliselt mandriline kliima. Parasvöötme mandrilise ehk kontinentaalse kliimaga alad on 40. ja 65. laiuskraadi vahelised mandrite sisealad ja idarannikud (USA Kesklääs, Siber). Seal valitsevad läänetuuled ja niiskus ei jõua mandrite sisealadele ning idarannikule. Suved on soojad, päiksepaistelised ja kuivad, vihma sajab aasta läbi harva, v. a., kui kohalikud olud ei määra teisiti (näiteks Siberis on soode tõttu sageli suvel hoovihmad, kuid talvel sademeid ikkagi kliimale vastavalt üldiselt vähe). Lumikate on vaatamata sellele paks, kuna sulailmu on harva.
Mie ja Rayleigh hajumine (10.02.2009)
Põhja-Atlandi ostsillatsioon ja NAO indeks (15.09.2010) Põhja-Atlandi võnkumise (NAO) plussfaas Mis on NAO ja kuidas see mõjutab Eesti ilmastikku ja kliimat?
Radiatsiooni- ehk jahtumisudu (11.02.2009)
Sudu - kõige eluohtlikum udu liik (06.02.2015) Sudu külma ja vaikse ilmaga 5.02.2015 õhtul Tartus. Foto: Ain Vindi Mõiste ”sudu” võeti kasutusele 20. sajandi alguses Suurbritannias ja sisaldab endas sõnapaare suits+udu (inglise keeles smoke+fog=smog), seega tegu on teatud tüüpi õhureostusega.
Noppeid troopilisest meteoroloogiast (28.11.2008)
