Kihtsajupilv näib olevat ühtlase ilmega. Kas see ka tegelikult on sileda alusega, me ei tea, sest sajuloor varjab seda. Kihtsajupilved 30. aprillil 2010. a. Tallinnas.
Varem peeti madalate pilvede hulka kuuluvaks, kuid kuna kihtsajupilv laieneb sageli läbi kõigi kolme „korruse“ ja alus on 1,5-3 km kõrgusel (raskuspunkt asub nö keskmisel kõrgusel), siis arvatakse nüüd keskmiste pilvede hulka. Ka teist ehk alternatiivset käsitlust, mille kohaselt kihtsajupilved paigutatakse alumiste pilvede hulka, kohtab tihti praegugi, kuid tundub, et see seisukoht on siiski vähem põhjendatud. Mõnedes käsitlustes paigutatakse kihtsajupilved küll keskmiste pilvede klassi, ent märgitakse, et alus asub vahel madalate pilvede kõrgusel. See on kõige paremas kooskõlas tegelikkusega.
Aluse kõrgust ei või segi ajada kihtsajupilvede alla väga sageli tekkivate räbalpilvede (St fractus) ja rebenenud sajupilvede ehk hatakpilvede (Fractonimbus) alumise kõrgusega, mis on vaid mõnesaja meetri kõrgusel, vahel madalamalgi. Viimati nimetatud on lisapilved, mis saavad tekkida vaid põhipilveliigi kaasabil.
Kihtsajupilved on tavaliselt üsna tume pilvemass (sinakas või hall, vahel ka kollakas), mis näib lisapilvede puudumisel ühtlase sileda alusega. Juhul, kui on hatakpilvi, kuid sadu on piisavalt nõrk, siis näib pilvemass olevat ebaühtlase alusega, kuid tegelik kihtsajupilvede alus on muidugi kihtpilvetükkidest kõrgemal.
Kihtsajupilved on nii horisontaalselt kui vertikaalselt väga ulatuslik pilvemass, vahel võib selle paksus ulatuda isegi 10 km lähedale, sest kihtsajupilved võivad sulanduda kokku ülemise kihi pilvedega. Sageli on pilvekiht tühikutega. Suuremas osas koosneb kihtsajupilv veepiisakestest, kuid ülemises osas nii allajahtunud veepiisakestest kui ka jääkristallidest/lumehelvestest, kusjuures viimased võivad jõuda ka soojal aastaajal pilvekihi alumistesse osadesse. See koos suure paksusega muudabki pilveliigi sajurohkeks. Oma osa annab kindlasti ka looduslik külvistamine kihtsajupilvede kohal olevate kiudpilvede tõttu. Sademed moodustuvad kihtsajupilvedes Bergeron-Findeiseni ehk jääkristallide protsessi tõttu (sademete tekkimise protsessidest pikemalt edaspidi).
Kihtsajupilved annavad tavaliselt laussademeid, mis võivad olla nõrgad, mõõdukad või harva tugevad, kuid on võimalik, et need ei jõua maapinnani (virga). Tavaline summaarne sajukogus kihtsajupilvede puhul on 5-15 mm, kuid talvel lumena sageli vähem. Mõnikord, sagedamini lõuna- ja edelatsüklonite puhul, võib sademetehulk olla üle 50 mm ja seda isegi talvisel ajal, näiteks 23.-24.11.2008. a.
Sageli on sademete intensiivsus sujuvalt muutlik ja vahel võivad sademed ajuti isegi lakata. Peamised sademeteliigid kihtsajupilvedest on lausvihm, lauslumi ja lauslörts, kuid mõnikord annavad kihtsajupilved omapärast laussajuliiki – jäävihma. Seda sajab siis, kui kas lumi langeb läbi sooja õhukihi, jõudes sulada ja siis satub jälle külma (alla 0°C) õhumassi ning jäätub uuesti või sajab pilvedest vihma, mis jäätub osaliselt teekonnal, sest satub alla 0°C temperatuuriga õhumassi. Jäävihma sajab iseloomuliku sahinaga ning sagedamini sügisel ja kevadel.
Uduvihm on küll oma iseloomult laussadu, kuid seda põhjustavad kihtpilved, mitte kihtsajupilved! Uduvihmale on sarnane peente piiskadega lausvihm, kuid viimasel juhul tekivad veepinnale väikesed ringid, uduvihma korral mitte, vaid veepind võib hoolikal vaatlemisel vaid veidi väreleda. Neid sademetetüüpe võidakse omavahel segi ajada.
Tuleb meeles pidada, et hootine sadu, mis on erinev vaheaegadega sajust, viitab konvektiivsele komponendile, vt maskeeritud rünksajupilved.
Kihtsajupilvedele eelneb tihti järgnevus, mille puhul on tüüpiline, et mingil hetkel lähevad kõrgkihtpilved sujuvalt üle kihtsajupilvedeks. Selle tunnuseks on laussaju algus ning sel juhul lihtsalt nimetatakse kõrgkihtpilv ümber kihtsajupilveks. Võib ka vastupidi juhtuda, et kihtsajupilved õhenevad niipalju, et päike või kuu paistab pilvekihist läbi, kuid sadu jätkub, tihti küll nõrgenedes. Sel juhul võib pilveliigiks määrata sajulised kõrgkihtpilved (As praecipitatio).
Kihtsajupilve all on räbalpilved ühinenud ja moodustavad Fractonimbuse. 31. juuli 2007. a.
Klassikaline taevas kihtsajupilvede puhul: ühtlase ja enamasti üsna tumeda pilvemassi taustal on kiiresti liikuvad pilveräbalad - St fractus. Need tekivad õhu küllastumisel veeauruga ja sel juhul piisab vaid vähesest õhu tõusmisest, et veeaur kondenseeruks, kuid saju jätkudes ei ole õhul vaja kerkidagi, sest niiskust on nii palju. Siis muutuvad pilveräbalad lausaliseks ja varjavad kihtsajupilve. Tartus 4. septembril 2009. a.
Autori fotod.
II klass: keskmised pilved. Altostratus – kõrgkihtpilved (15.09.2009) Kõrgkihtpilved sarnanevad kiudkihtpilvedega, kuid on tihedamad ja sageli viimastest tekkinud. Tihti viitavad need lähenevale laussajule, eriti kui on järgnevus kiudpilved->kiudkihtpilved->kõrgkihtpilved (mida kiirem üleminek, seda tõenäolisem).
II klass: keskmised pilved. Altocumulus – kõrgrünkpilved (15.09.2009) Autori foto Keskmiste pilvede alus on maapinnast tavaliselt 2-6 km kõrgusel. Pilvede veesisaldus on suurem kui ülemistel pilvedel ning on seetõttu ka tihedamad. Vahel võivad tekkida tarad.
I klass: ülemised pilved. Cirrostratus – kiudkihtpilved (12.09.2009) Autori foto. Terviklik halonähtus näitab õhukese kiudkihtpilve olemasolu Tartu kohal 17. veebruaril 2009.
I klass: ülemised pilved. Cirrocumulus - kiudrünkpilved (10.09.2009) Need on peene struktuuriga (väikesed) topikesed ja rüngakesed, mis on enamasti kuidagi rühmitunud.
I klass: ülemised pilved. 1. Cirrus – kiudpilved (09.09.2015) Pilvede põhivormid (liigid) ja nende iseloomustus. Kategooria: kihilised pilved. I klass: ülemised pilved. Liik: kiudpilved (Cirrus). Ott Tuulberg. Lindjad kiudpilved. Felixstowe Seaside (UK) –19/09/2017)
