•  

III klass: alumised pilved. Stratus – kihtpilved (18.09.2009 10:40)

Autor: Jüri Kamenik

Need on kõige madalama alusega – vähem kui 2 km kõrgusel, mõnikord madalduvad või tekivadki maapinnal. Siia hulka kuuluvad valdavalt vesipilved (veepiisakestest koosnevad pilved).  Kõige rohkem on neid tsüklonaalse ilma või inversioonikihi olemasolu tõttu sügisel ja talvel.

Kui pilvede temperatuur on positiivne ehk üle vee külmumispunkti, siis nimetakse neid Alfred Wegeneri soovituse järgi soojadeks pilvedeks. Soojadele pilvedele ei mõju nn pilvekülvistamine, sest need on faasiliselt stabiilsed, vt ka: https://ilm.ee/index.php?45548. Madalad pilved ja rünkpilved ongi kõige sagedamini nn soojad pilved. Infrapunasel satelliidipildil on neid raske näha, sest infrapunapildil on eredamad need kohad, kust peegeldub/kiirgub vähem infrapuna(soojus-)kiirgust, näiteks kiud- ja kiudkihtpilvedelt. Madalate pilvede temperatuur on suhteliselt kõrge võrreldes ülemiste pilvedega, mistõttu suurema infrapunavoo tõttu on vastaval satpildil madalate pilvedega alad tumedad (halvasti eristatavad).

Stratus – kihtpilved

Kihtpilved on madal, tavaliselt mõnesaja meetri kõrgusel paiknev võrdlemisi ühtlane pilvekiht. Kui kihtpilvede kõrgus on suurem, siis on alumine pind ebaühtlane või lainjas. Madaldumisel muutub see enamasti ühtlasemaks.
Tekivad väga sageli inversioonikihi alla tsükloni soojas sektoris või talvistes antitsüklonites. Ka udu kuulub kihtpilvede hulka, kuid sel juhul asub pilv otse maapinnal või selle vahetus läheduses. Olgu veel lisatud, et on autoriteetseid allikaid, mis ütlevad, et udu ei kuulu rangelt võttes pilvede hulka, kuigi udu ja pilvede peamine erinevus seisneb selles, et esimene neist tekib maapinna vahetus läheduses, teine maapinnast kõrgemal. Ei näe siiski põhjust, miks peaks udu ja pilvi sellisel põhjusel lahku lööma. Ududest pikemalt

Kihtpilved, kui üldse, toovad kaasa nõrku sademeid: uduvihm, jääkristallid ja lumehelbed (sel juhul sageli väga korrapärased). Ka udu, kui see „laskub pilvedest maapinnani“, võib sel juhul sademetena käsitleda. Mõnikord, eriti esimeste külmadega ja rannikualadel, kui vesi on jäävaba, kuid ilm piisavalt külm, võivad kihtpilved muutuda sajupilvedeks.

Kihtpilved vähendavad oluliselt maapinna jahtumist, sest takistavad soojuskiirguse hajumist ja võivad maa efektiivse kiirguse isegi positiivseks muuta (väga tugev inversioonikiht). See on eriti tähtis siis, kui päikesekiirguse juurdevool on väike või puudub (suurtel laiustel talvel; öösel).

Kellele on udu pilv, kellele mitte. Selge taevaga udu Tabasalu lähedal loopealsel 21. juunil 2009. a pärast päikeseloojangut.

Kihtpilvede ulatumisel maapinnani tekib udu, mis võib nähtavust piirata mõnekümne meetrini, harva rohkem. Keila lähedal 22. mai hommikul 2010. a.

Kihtpilved asuvad kõige madalamal ja võivad laskuda vahetult maapinnani. Kinnise taevaga udu talvise sulailmaga Männikul (21. detsember 2008. a.)

Kihtpilved (Stratus) Tartus 10. veebruaril 2009. a.

Mõnesaja meetri kõrgusel paiknevad kihtpilved 20. septembril 2009. a. Tallinna kohal. Pilve alumine pind tundub ebatasasem, sest asub maapinnast kõrgemal. Silmapiiri lähedal on sooja mere kohal tekkinud rünkpilvi, kuid need ei kasva kõrgemaks, sest kihtpilved tekivad enamasti inversioonikihi alla, viimane aga takistab konvektsioonivolude arengut.
Autori fotod

Eelmised artiklid:

Probleemne kihtsajupilv ja pilvede süstematiseerimine (08.03.2010) Kihtsajupilv on selle poolest huvitav pilveliik, et see on kümnest põhiliigist kõige probleemsem: seda on keerukas klassifikatsioonis kusagile klassi sokutada.

II klass: keskmised pilved. Nimbostratus – kihtsajupilved (17.09.2009) Kihtsajupilved on tavaliselt üsna tume pilvemass (sinakas või hall, vahel ka kollakas), mis on lisapilvede puudumisel ühtlase sileda alusega.

II klass: keskmised pilved. Altostratus – kõrgkihtpilved (15.09.2009) Kõrgkihtpilved sarnanevad kiudkihtpilvedega, kuid on tihedamad ja sageli viimastest tekkinud. Tihti viitavad need lähenevale laussajule, eriti kui on järgnevus kiudpilved->kiudkihtpilved->kõrgkihtpilved (mida kiirem üleminek, seda tõenäolisem).

II klass: keskmised pilved. Altocumulus – kõrgrünkpilved (15.09.2009) Autori foto Keskmiste pilvede alus on maapinnast tavaliselt 2-6 km kõrgusel. Pilvede veesisaldus on suurem kui ülemistel pilvedel ning on seetõttu ka tihedamad. Vahel võivad tekkida tarad.

I klass: ülemised pilved. Cirrostratus – kiudkihtpilved (12.09.2009) Autori foto. Terviklik halonähtus näitab õhukese kiudkihtpilve olemasolu Tartu kohal 17. veebruaril 2009. 

I klass: ülemised pilved. Cirrocumulus - kiudrünkpilved (10.09.2009) Need on peene struktuuriga (väikesed) topikesed ja rüngakesed, mis on enamasti kuidagi rühmitunud.

I klass: ülemised pilved. 1. Cirrus – kiudpilved (09.09.2015) Pilvede põhivormid (liigid) ja nende iseloomustus. Kategooria: kihilised pilved. I klass: ülemised pilved. Liik: kiudpilved (Cirrus). Ott Tuulberg. Lindjad kiudpilved. Felixstowe Seaside (UK) –19/09/2017)


Arhiiv

Telefon: 6 565 655

E-post: ilm@ilm.ee

Rohkem: Kontakt | Reklaam