•  

III klass: Stratocumulus – kihtrünkpilved (27.09.2009 00:00)

Autor: Jüri Kamenik

NB! Kuuluvad segatüüpi pilvede hulka, kuhu see ülevaade peatselt ka nihutatakse!

NB! Klassifikatsioonis paigutatakse enamasti III klassi ehk alumiste, kuid uuemate suundumuste järgi ka II ehk keskmiste pilvede hulka, ent viimane variant pole veel juurdunud! Kihtrünkpilvede alus võib-olla nii madalate (kuni 2 km) kui keskmiste pilvede  (2-2,5 km) kõrgusel. Kihtrünkpilved on väga mitmekesised ja see tingib üsna keeruka klassifikatsiooni, vt näiteks vt. näiteks >>>

Mõnikord võib täheldada kihtrünkpilvede sujuvat üleminekut kõrgrünkpilvedeks ja vastupidi või on nende pilveliikide eristamine tinglik, näiteks oli nii 14. aprillil 2010. Sarnane on Altostratocumulus, mis meenutavad üsna kõrgel asuvaid, kuid lamedaid kõrgrünk- või kihtrünkpilvi. Altostratocumulus on definitsiooni järgi kihiliste ja rüngaliste pilvede segu troposfääri keskosas, seega läbisegi kõrgkiht- ja kõrgrünkpilved.
Sarnaselt kõrgrünkpilvedega on kihtrünkpilvede paigutamine kihiliste või konvektiivsete pilvede hulka suvaline. Kõige sobivam on need paigutada segatüüpi pilvede hulka.

Kiudpilvede kõrval üks tavalisemaid pilveliike. Välimuselt on mitmesuguse suurusega ja sageli rohkem või vähem rünklikud, kuid lamedate ja räbaldunud tippudega pilvetükid ja kogumid. Moodustavad teinekord väga mitmesuguse välimusega pilvekogumeid, võivad olla üksikult, võivad moodustada kihi, kuid sel juhul on see kiht küllaltki ebakorrapärane, sageli aukudega või tumedamate ja heledamate kohtadega. Kihtrünkpilved võivad moodustada ka lainelisi vorme või tugeva tuule puhul nn pilvetänavaid.
Paljud ilusad päikeseloojangud on põhjustatud kihtrünkpilvedest või need siis vähemalt ilmestavad õhtut. Seda muidugi juhul, kui kihtrünkpilved ei moodusta paksu pilvekihti.

Kihtrünkpilved toovad kaasa nõrgad sajuhood, kuid mitte alati. Oluline on teada, et kihtrünkpilved võivad üsna suure tõenäosusega muutuda saju-, sealhulgas rünksajupilvedeks ja veelgi sagedamini on transformatsioon vastupidine, nagu on näha alloleval päikeseloojangu pildil. Üldse võivad kihtrünkpilved tekkida mitmetest teistest pilvedest, nagu kihtpilved, rünkpilved, kihtsajupilved jne, kui ise muutuda kõrgrünkpilvedeks (on kihtrünkpilvede analoog suuremas kõrguses, selle pilveelemendid on väiksemad), kihtpilvedeks või rünkpilvedeks.

Kihtrünkpilved tekivad sageli konvektsioonivoolude tõttu, sest soojema õhu kiht takistab konvektsioonipilvede edasist arengut ja põhjustab nende laialivalgumist, kuid samuti (õhtul) hajuvatest konvektsioonipilvedest. Siis on meil tegemist taandpilvedega, näiteks Stratocumulus vesperalis (uuemas klassifikatsioonis nimetatakse Sc cumulogenitus) jt. Võib-olla ka nii, et sajupilvedest või hajuvast udust on taevasse jäänud pilveräbalaid, mis hakkavad kasvama päikese soojendava mõju tõttu ja kujunevad kihtrünkpilvedeks. Tekkevõimalusi on veelgi, näiteks õhumasside segunemine.

Optilistest nähetest võib tavaliselt pilveservades tekkida tara või irisatsioon (pilvede küütlemine). Külmal ajal, kui kihtrünkpilvedest langeb jääkristalle või lumehelbeid, on üsna tüüpiline sammaste tekkimine.

Kihtrünkpilved jaotatakse kaheks tähtsamaks rühmaks: lainelised (undulatus) ja kuhilakujulised (cumuliformis). Väga varieeruva välimuse ja tekkevõimaluste tõttu on alaliike ja vorme üpris palju.

Neid nimetatakse ebamäärasteks kihtrünkpilvedeks. Näha on igasuguse kujuga pilvetükke, mõned rünklikumad, mõned lamedamad, kusjuures mõnes kohas on pilved omavahel kokku sulandunud. 16. juunil 2010. a. Vasknarvas.

Kihtrünkpilved (Stratocumulus) muudavad päikeseloojangu sageli värvikaks. Vasakul on näha rünksajupilv (Cumulonimbus). 2.10.2007. a. Tallinnas

Stratocumulus on muutunud lamedaks rünksajupilveks (Cb humilis) 1. aprillil 2009. a. Tartu kohal.

Üksikud kihtrünkpilved Lääne-Virumaal 4. novembril 2007. a.

Sarnane pilvisus kihtrünkpilvedele. Ilmselt on tegemist Altostratocumulusega, kuid see on vaieldav. Võib öelda ka, et tegemist on ebamääraste pilvedega (pilvesegu). 8. september 2007. a.
Autori fotod.

Eelmised artiklid:

IV klass: vertikaalse arenguga pilved. Cumulus – rünkpilved (28.09.2009) Rünkpilved on tüüpiliselt suvise taeva pilved, mis välimuselt on topi-või rüngakujulised. Värvuselt on päikese vastas olevad tipud valged, kuid kui rünkpilv on otse peakohal või sealpool, kus parajasti asub päike, siis näivad suhteliselt tumedad.

Äikesepilve (konvektsioonipilve) elutsükkel II (06.10.2009) Autori fotod Pildiseeria konvektsioonipilvede tekkimise etappidest.

Konvektsioonipilve (äikesepilve) elutsükkel I (02.10.2009) Foto: Reino Pent Konvektsioonipilvede puhul on sageli märgatav väga hästi välja kujunenud arengutsükkel. Kõige paremini on see eristatav õhumassisiseses ehk kohalikes konvektsioonitingimustes arenenud pilvede puhul. Frontidel on rünksajupilve arenguetapid halvemini väljakujunenud või pole need nii hästi märgatavad.

Cumulonimbus – rünksajupilved (01.10.2009) Rünksajupilved võivad välimuselt olla väga mitmekesised ja teinekord üldse olla vaataja eest varjatud näiteks kihtpilvedega. Sageli on rünksajupilved kõrgele ulatuvate tippude, turbulentse ja kobrutava välimusega ning seetõttu väga rünklikud, kuid kõige tähtsamaks rünksajupilve tunnuseks on pilvetipu jäätumine: tipust venivad välja kiudpilved, vahel jääb tipp küll ümaraks, kuid piirjooned on pehmemad ja laialivalgunumad kui jäätumata tipul, samuti „lameneb“ kobrutav pind kohas, kus pilv jäätub. Üleminek suurest rünkpilvest rünksajupilveks võib-olla vaid minutite küsimus.


Arhiiv

Telefon: 6 565 655

E-post: ilm@ilm.ee

Rohkem: Kontakt | Reklaam