19. septembri päikeseloojang oli väga värvikas. Ilm oli soe ja juba õhtupoolikul tekkis taevasse iseloomulikke kõrgrünkpilvi ja selle mustreid. Sarnased pilved tekivad taevasse sageli just sügisesel ajal, kui õhumass on soe või väga soe. Võrdluseks 19. septembri ja augusti lõpu soojalaine ajal taevasse tekkinud kõrgrünkpilvede kogumid:
Kõrgrünkpilved 28. augustil
Kõrgrünkpilved 19. septembril
Soojalainete ajal võib märgata, et taevasina on tavapärasest kahvatum, mõnikord peaaegu valkjas. See on tingitud sumedast õhust, mis jõuab Eestini tavaliselt lõunapoolsematelt laiustelt (kagust, lõunast ja edelast). Seevastu mereline polaarne õhumass, mis saabub üle Skandinaavia, on väga puhta õhuga (arktiline õhumass on veelgi läbipaistvama õhuga – nähtavus võib-olla ilma vaevata kümneid kilomeetreid). Sõltuvalt sellest, millistes atmosfääri piirkondades on sumedust tekitavad (enamasti) tahkeid aineosakesi, võivad need kaasa tuua mitmesuguseid pilkupüüdvaid nähtuseid, põhiliselt päikesetõusu- või loojanguga seoses. Kuna päikesevalgus hajub sel juhul tugevamalt (sellest ka taeva valkjas värvus), siis saavutavad ülekaalu suurema lainepikkusega valgus ja päikeseloojangud võivad olla veripunased jne. Mõnikord nimetatakse selliseid loojanguid „vulkaanilisteks“, sest vulkaanipursetega satub kõrgele atmosfääri palju tahkeid osakesi, mis muudavad päikeseloojangud värvikaks, sageli iseloomulikult lillakaks (vaata pilte näiteks SIIT).
19. septembril oli sumedust suhteliselt vähe. Tähtsam oli asjaolu, et kõrgetes atmosfäärikihtides oli kuskilt saabunud peent tolmu (see tuleb ka sagedamini soojade õhumassidega). Seda ei saanud päeval lihtsalt vaatluse teel kindlaks teha, vaid tarvis oli valguse pikemat läbimist nende osakestega rikastunud atmosfäärikihis, et valgus hajuks rohkem. Valguse teekond on pikem just päikese madala asendi korral taevavõlvil, niisiis oli tolmu põhjustatud hämarikunähtuste ilmnemiseks vaja oodata õhtuni (või hommikuni) ja kõige paremini ilmnesid värvid kohe pärast päikese loojumist. Kirjeldame nüüd 19. septembri nähtuseid järjekorras.
Päeval tekkisid taevasse kiudpilved, kusjuures pildistati üht ilusat halonähtust (varsti sellest pikemalt).
Kiudpilved 19. septembril
Õhtupoolikul kiudpilved hajusid ja tekkis kõrgrünkpilvi, millest mõned muutusid virgadeks (hakkas jääkristalle eralduma:
Pildil on juba näha roosakaid toone.
Veel 19. septembri taevast ilmestavaid kõrgrünkpilvi.
Päikese loojudes hakkasid punakad ja roosakad toonid saavutama ülekaalu.
Sellele õhtule iseloomulik taeva värvus tekkis kohe pärast päikese loojumist:
Taevas hakkab lillakas muutuma ja see süvenes iga minutiga. Läänetaevas kl 19.36.
Sama koht kl 19.57.
Umbes samal ajal tekkisid horisondi lähedale hämarikukiired:
Kiired olid silmapiiri lähedal ja üsna nõrgad (vt pildi keskosa horisondilähedast taevast). Ilmelt horisondist allpool oli mõni pilv, mis varjutas päikesevalgust sobivalt. Pange tähele, et taeva värvus on uuesti muutunud. Kell oli 20.09.
Hämarikukiiri enam pole. Kell oli 20.22.
Kuna õhus oli palju niiskust, siis tekkis öösel mitmel pool udu ja järgmisel päeval rünkpilved. Ka 20. septembri päikeseloojang oli lillakas:
Selline värvidemäng on põhjustatud väga peentest tolmuosakestest, mis käituvad Rayleigh osakestena, st hajutavad valgust sõltuvalt lainepikkusest ja nii ilmnevad roosakad, punakad ja lillakad toonid, sest lühilainelisem valguse osa (sinine ja roheline) on ära jõudnud hajuda. Lillakas toon tuleb arvatavasti punase-oranži koosmõjust.
Veel pilte samast õhtust septembripiltide galeriist:
Rene Jakobson
Ööbimiskogunemine
Autori kommentaar: Kurgede ööbimiskogunemine Matsalu lahele. Peale päikeseloojangut laupäeval, 19.septembril 2009
Autori kasutajanimi evva
Värvilised õhtupoolikud
Sander Lõuk
Saaremaa õhtu
19.09.2009
Peeter Rokk
Kohe loojub
Põhjarannik 19.09.2009
Rubriik valgus ja värv looduses (18.09.2009) Foto: Eve Chamkhi Tasapisi hakkan lugejatele tutvustama mitmesuguseid valdavalt meteoroloogilise optikaga seotud nähtuseid, efekte, värvidemänge jne, seda enam, et looduslikku valgust jääb iga päevaga pisut vähemaks ja valgusega seonduv tõmbab ehk rohkem tähelepanu.
Kastemäng päikeselisel hommikul (pühasära ja opositsiooniefekt) (18.09.2009) Hommikul selge ilmaga, kui lõppenud ööst on rohule jäänud kaste, võib märgata üsna huvitavat nähtust: kui vaatame kastest muru nii, et päike jääb otse selja taha, siis pea varju ümbruses (täpsemalt antisolaarses punktis) on märgatavalt heledam oreool, mis vastavalt kauguse suurenedes pea varjust muutub üha nõrgemaks kuni on üle läinud tavalise heledusega kastetilkadega muruks.
