teadus.ee: Kui ilmataat on inimene? (20.01.2010 15:13)

teadus.ee: Kui ilmataat on inimene?
Kui läheme toast õue, siis vaevalt et mõtleme kliima, saati veel globaalse kliimamuutuse peale. Me mõtleme, mida selga ja jalga panna. Ilma saab igaüks ennustada vägagi täpselt – vähemalt kahel kolmandikul juhtudest on homne ilm sama nagu tänane. Inimene ei saa omada kogemust ilma kohta enamat, kui ta on oma elu jooksul näinud. Inimese ajataju ongi ju seotud inimese elueaga. Mis sellest väljas, on justkui virtuaalne. Ajaloo õppimine on koolis raske asi – mida ütleb lapsele miski, mis on toimunud kakskümmend, kakssada või kaks miljonit aastat tagasi? Mitte midagi peale hingetu arvu.

Sama lugu on kliimaga. Me võime küll pähe tuupida, et Eesti paikkond sai jääkattest lahti kümne tuhande aasta eest – aga mis siis? Samamoodi nagu ilmastik nelja miljoni aasta eest, ei puuduta meie hingekeeli võimalik ilmastik tuhande aasta pärast. Puudutab ainult ühel juhul. Siis, kui toome mängu inimese. Seepärast ongi arutlused globaalse kliimamuutuse üle puhkenud siin-seal ägedateks lahinguteks, et inimene on platsi toodud. Kui palju inimene kliimat mõjutada suudab, saab ja tahab – selles on meie jaoks küsimus, ei muus.

See küsimus on tegelikult lihtne, igivana ja igikestev: kui võimas on inimene? Küsimus, millega inimene on küllap tegelnud ka enne, kui pani kirja Vana Testamendi lood, mis ju ei kõnelegi suurt muust kui inimese võimsuse piiridest. Jahve on see, kes ikka ja jälle hoiab vaos inimest, kes arvab end olevat see kõigevägevam.

Me võime ju ilkuda Mitšurini ja tema suhu pandud lause üle, et looduselt ei tule oodata armuandi, vaid tuleb neid võtta. Kuid ise käitume täpselt selle teesi kohaselt. Oleme käitunud võibolla sest ajast alates, mil valisime šimpansist lahku mineva tee. Rousseau „tagasi looduse juurde” ei tähendanud ju ka mitte seda, et peaksime saama jälle puuks, vaid seda, et oskaksime puul võtta, mis võtta annab. Küsimus vaid selles, kui palju siis annab võtta.

18. sajandi tööstusrevolutsioon endale piire ei seadnud, nii nagu ka 20. sajandi teadusrevolutsioon. Mis päädis projektidega kasvatada viinamarju Tšukotka taeva all, katta Põhjala linnad klaaskuplitega, muuta viljakandavaks Surmaorg, allutada endale Kuu, planeedid ja kosmos.

Isegi James Lovelocki Gaia hüpotees, mille kohaselt Maa on ise endaga hakkama saav organismilaadne kehand, näitab iroonilisel kombel, et pole miskit muretseda – tegutsegem ikka edasi, küll Maa hakkama saab. Ja ime küll – mingil määral ju oma kõikvõimsust inimene endale demonstreerida suutiski. Nüüd on need piirid kombatud, ja sestap tulebki asuda teisi otsima, oma inforuumi laiendama.

Üksteist kustutavad tsüklid

Kliimamuutused on ammuilma väljunud teaduse tavaelust ja muutunud tõeliseks infosõjaks. Selle väite tõestuseks saab tuua, et USA president Barak Obama määras oma kabineti energiaministriks Nobeli laureaadi Steven Chu, kes on hakanud rahastama kõrge riskiga energiaprojekte eesmärgiga püüda kinni süsinikku ja toota süsinikuvaba energiat. Ja teadusajakiri Nature nimetas ta aasta uudisetegijaks. Mööduva aasta suurim teaduse infosõja lahing toimus Kopenhaagenis. Seda ei saa sugugi pidada nurjunud ürituseks, oh ei. See on üks grandioossemaid kogunemisi, kus ju ei vaieldud millegi muu üle, kui inimvõimete piiride üle. Kui vägev siis inimene on – kas ta suudab kliimat muuta ja kui, siis kas ta suudab need muutused ka tagasi pöörata või vähemalt peatada?

Tuleb küll kurbusega tunnistada, et siiani pole tõsikindlalt teada ühtegi juhtu, kus energia jäävuse seadus ja entroopia ehk kaose kasvu seadus oleks osutunud kehtetuks. Tõsi küll – neist saab lühikeseks ajaks kõrvale hiilida. Energiat saab laenata vaakumist ja raha saab laenata pangast. Tagasi tuleb anda nii ühele kui teisele, ja ikka protsentidega.

Kui me loodame, et saame korstnast välja paiskuva süsihappegaasi toppida maa alla, mere põhja või vetikate rakkudesse, siis loodame salamahti igavesele jõumasinale. Ometi tegeleb selliste projektide uurimisega tuhandeid teadlasi, keda just mitte vähesel määral ei rahastata. Inimese kõikvõimsuse piiride uurimist rahastatakse ikka, senikaua kui rahastajaks on inimene.

Inimene aga ei taju ühegi meelega, et ta tormab ringi ümber Päikese tiirleval Maa kiirusega 30 kilomeetrit sekundis. Ja lisaks veel pöörleb kah koos maaga maksimaalselt kiirusega 1700 kilomeetrit tunnis. 80 aasta eest mõtiskles serblane Milutin Milankoviĉ jääaegade ja jäävaheaegade vaheldumise üle ning jõudis hüpoteesini, mis nüüdseks on praktilise kinnituse leidnud. Maa liikumine Päikese suhtes on tsükliline. Orbiidi väljavenitatus muutub 100 000 aasta rütmis. Maa telje kaldenurk orbiidi tasandi suhtes muutub perioodiga 41 000 aastat. Ja lisaks veel loperdab Maa telg perioodiga umbes 20 000 aastat. Nagu selgitab Tallinna tehnikaülikooli klimatoloog Rein Vaikmäe Horisondi jaanuarinumbris, mõjutavad need tsüklid Maale jõudva päikeseenergia kogust isesuguste perioodidega, ja aegajalt võivad need üksteist võimendada või kompenseerida. „Astronoomide andmetel on just praegu periood, kus need üksteist kompenseerivad ja seetõttu pääsevad rohkem esile kõik teised Maa kliimasüsteemi mõjutavad tegurid, sealhulgas inimmõju,” kirjutab Vaikmäe.

Niisiis tuleb välja, et elame ajastul, kus inimese võimsus on võimalikest suuremaid. Nii et tasub vaadata selja taha ja mõtelda silme ette. Ja mitte unustada, et kahe nädalaga kingib Päike Maa pinnale enam energiat kui inimkond terve aastaga kõigist energiaallikatest tarbib.

Prindi | Kommenteeri | Loe kommentaare (1)

Eelmised artiklid: