Kui õhus hõljub jääkristalle, võib näha mitmesuguseid halovorme. Üks enamasti külmade ja vaiksete talvepäevade halovorm on valgussambad (vahel nimetatakse neid ka päikesesammasteks, kuigi tihti pole päikesel selle halovormi tekkimisega mingit pistmist). Need asuvad tavaliselt mõne valgusallika (nt päikese, kuu, tänavavalgustite, autotulede) kohal, ent sambad võivad siiski mõnikord tekkida ka valgusallika alla.
Valgus peegeldub õhus hõljuvate jääkristallide põhitahkudelt, jõudes vaatlejani pildil näidatud viisil:
Valgussamba tekkimise põhimõtteline skeem. Valgusallikaks on tänavalamp. Joonis: http://www.islandnet.com/~see/weather/graphics/photos/litpillr.gif (viide maha võetud, pildile klikates leiab teise allika).
Valgussambad Tallinna kohal 24.01.2010. Foto: giordanobruno (kasutajanimi ilm.ee-s), taevapiltide galeriist
Valgussambad on tavaliselt horisondist mõne kuni 20 kraadi kõrgused, kuid võivad teatud juhtudel ulatuda peaaegu seniidini. Mida mõista kraadikõrguse all? Kui kujutleme hiidsirklit, mille haarade alguspunkt on vaatleja asukohas, üks sirkli haar on maapinnaga tasa ja teine haar osutab valgussamba tippu, siis harude vahele jääv nurk on kõrgus kraadides, joonis.
Valgussamba laius ja kõrgus sõltub vaatleja asukohast, valgusallikast, jääkristallide suurusest, hulgast, asukohast ja orienteeritusest. Näiteks, mida suurem on jääkristallide orienteeritus ehk mida ühesugusema asendiga on need ruumis paigutunud, seda kitsamad sambad. Väga paljude peente jääkristallide korral on sambad kitsad ja tihti ka kõrged, kuid kui langeb üsna suuri jääkristalle ja neid pole eriti palju, on sambad enamasti üsna lühikesed, laiad ja vähemärgatavad.
Valgussambad on üks halovorme. Erinevalt ülejäänud halovormidest tekivad sambad vaid valguse peegeldumise tõttu, mistõttu see võtab selle tekitava valgusallika värvi. Enamiku muude halonähtuste korral valgus ka murdub jääkristallides ja tekivad vikerkaarest tuttavad värvused.
Loe valgussammastest pikemalt>>> Artikkel on kirjutatud 2009. aasta jaanuaris, kui ilmaolud olid teiste talvetega võrreldes täiesti teistsugused.
2009/2010. aasta talve väga külmade ilmadega oli võimalik sambaid jälgida mitmel päeval nii päikesega seoses kui ka pimedal ajal tehisvalgusallikate kohal, näiteid:
Nõrk valgussammas (suhteliselt vähe suuri jääkristalle) loojuva päikese kohal 1. jaanuaril 2010. Autori foto
Valgussambad Tartus 27.01.2010. Õhutemperatuur oli –25 kraadi, õhus hõljus väga palju peeneid jääkristalle. Autori foto
26.01.2010 17.33. Foto: Peeter Puusild
Valgussammas loojunud päikese kohal. Näha on pilvi, kust jääkristallid pärinevad. Kuna ilmselt on tuult, siis ei ole jääkristallide orienteeritus kuigi suur, mistõttu valgussammas on madal ja lai. Samuti peab jääkristallide põhitahk olema aluspinna suhtes väikese kalde all, sest muidu ei saaks valgus vaatlejani edasi peegelduda.
Valgussammas loojuva päikese kohal Kloogal 16.01.2014 kell 15.40. Foto: Erik Kraanvelt
Mis on uduvikerkaar ja kuidas see tekib? (22.09.2009) Kaie Avistu on saatnud pilte uduvikerkaarest:
Videvikuvastased kiired pärastlõunase Tiskre kohal (19.09.2013)
Seniidikaar (circumzenithal arc) ehk Bravais´ kaar 19. septembril (21.09.2012) erikEST Kiudpilvevikerkaar 19. septembril pildistati üht suhteliselt haruldast halonähtust, mis kannab nime seniidikaar (circumzenithal arc) ehk Bravais´ kaar.
Pilved ja hämarikunähtused 19. septembril (lisatud fotosid!) (22.09.2009) 19. septembri päikeseloojang oli väga värvikas. Ilm oli soe ja juba õhtupoolikul tekkis taevasse iseloomulikke kõrgrünkpilvi ja selle mustreid. Sarnased pilved tekivad taevasse sageli just sügisesel ajal, kui õhumass on soe või väga soe.
Rubriik valgus ja värv looduses (18.09.2009) Foto: Eve Chamkhi Tasapisi hakkan lugejatele tutvustama mitmesuguseid valdavalt meteoroloogilise optikaga seotud nähtuseid, efekte, värvidemänge jne, seda enam, et looduslikku valgust jääb iga päevaga pisut vähemaks ja valgusega seonduv tõmbab ehk rohkem tähelepanu.
Kastemäng päikeselisel hommikul (pühasära ja opositsiooniefekt) (18.09.2009) Hommikul selge ilmaga, kui lõppenud ööst on rohule jäänud kaste, võib märgata üsna huvitavat nähtust: kui vaatame kastest muru nii, et päike jääb otse selja taha, siis pea varju ümbruses (täpsemalt antisolaarses punktis) on märgatavalt heledam oreool, mis vastavalt kauguse suurenedes pea varjust muutub üha nõrgemaks kuni on üle läinud tavalise heledusega kastetilkadega muruks.
